Unistused ja reaalsus
Minuga on see häda, et mul on mingid üllad ideaalid, aga nendeni püüdlemisel jõuan varem või hiljem tõdemuseni, et tegelikult olen ma liiga laisk/mugav/loll, et neid ellu viia. Eks ma mingil määral ikka taidlen ja midagi saavutan, aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Ma tean küll, et ideaalsust ei tasu üldse taga ajada ning parem üks pisike samm kui üldse mitte midagi, aga… Tahaks ju ikka rohkem.
Oma maja(osa)s elamine sobib siia alla väga hästi. Ma jumaldan siin elamist, ausalt. Ma armastan oma kodu iga ihurakuga. Aga pole harvad need korrad, mil mõtlen, kui hea ja mugav oleks (paneelmaja) korteris. Kogu aeg soe, elamine kompaktne ja loogiline, puhtust pidada nii kerge. Arutasime seda just Liisiga, kui tal nädalavahetusel Tallinnas külas käisin. Mul on siin kodus, vana remondiga maja esimesel korrusel, tohutult nurki ja pragusid, mida ei saagi üldse korralikult puhtaks. Kui remont ükskord tehtud saab, siis neid vast enam pole, jah. Aga millal ükskord saab? Jumal teab.
Muidugi ma jõuan lõpuks selleni, et pigem ikka putitan oma elamist ja lõpuks on super. Kui ära soojustada ja remontida ning lisaks mugavusküte panna, siis olekski kõik lilleline. Aga jah, kordame küsimust, millal ükskord.
Ja see ise tegemine. Ideaalis on see nii üllas ja nii õige ja nii säästlik ja nii öko. Aga siis tuleb reaalsus ja enamik asju jääb kas üldse tegemata või saab tehtud nii, et ei vasta ideaalidele 🙂
Ma armastan oma aeda ja KUI ta oleks “valmis”, siis ma hoiaks seda korras ka. Aga senimaani on džungel ja kui te arvate, et ma pinnase tasandamisega või maasikapeenarde liigutamisega kuskile jõudsin, siis eksite sügavalt 🙂 Mul on vahel tuju aias töötada ja siis teen seda mõnuga, aga seda tuju on liiga harva ja praeguse segadusega peaks ennast rohkem sundima. Kui kõik ükskord korda saaks, siis oleks mõnus seda korda hoida. Siledat muruplatsi niita ja uusi peenraid rohida. Aga iseenesest need ju ei teki. No ega üldiselt polegi midagi – kuni ei viitsi, seni on metsik. Aga umbrohi vohab liialt ja kui sellega ei tegele, siis õitseb ja paljuneb meeletult. Nüüd hakkab muidugi ka aiahooaeg läbi saama, mis on jällegi võimalus kõigi suurte plaanide järgmisse aastasse lükkamiseks.
Teine asi on remont. Mulle jäeti siin ühe varasema postituse alla märkus ökoehitusunistuste, vana puumaja ja makrofleksi kohta. Täiesti õigustatud märkus ja mul on kogu remondi puhul seekord tunne, et ikka ei saa nii, nagu tahaks või peaks. Midagi ju on – laudpõrand ja Safranist õli ja… Aga see on ka suht kõik. Ülejäänu on täitsa harilik remont. Keeruline on seda ökoteemat ajada – “tavalised” ehitajad sellest midagi ei tea, nii et ise peab kõike uurima ja neid õpetama, netis ei ole ka lõputult infot ja kui näiteks põrandate soojustamise kohta ökoehituse meestelt nõu küsisime, siis isegi nemad ütlesid, et pange peno. No mida mul siis enam öelda? Taandasin ennast kogu remondist. Nojah, põrandaõli otsisin välja 🙂 Aga makrofleksi puhul ei tulnud keegi isegi küsima, et mis oleks öko sinna palkide vahele panna – pandi lihtsalt ära.
Ja seinad… Nii äge oleks teoreetiliselt teha ise värvi või krohvi, aga ma ei ole ÜLDSE sellist möksija või kunstniku tüüpi. Ma kohe tunnen, kuidas ma EI VIITSI. Tahan võimalikult vähese vaevaga hakkama saada – ehk kuna Abikaasa sõber nagunii remonti lõpetab, siis ilmselt lähen lihtsalt ehituspoodi, valin temaga värvid välja ja… Ongi kõik. Nagunii on jutt, et see on ka ajutine, kui läheb akende vahetuseks ja juurde tegemiseks, peab seinad uuesti tegema, isegi üks uks võib teise kohta liikuda. Aga eks näis, millal see kõik toimuma saab. Praegu katsub valida mõne võimalikult puhta koostisega poevärvi. Ei viitsi isegi kuskilt ökoehituspoest uurida. Või äkki ikka peaks. Blah.
Ja kujutage ette, KIPS läheb ka seina. Ainult ühte kohta, lammutatud ahju auku. Võimalik, et sinna auku tuleb hiljem uks, nii et see peaks olema ajutine lahendus. Ja ma isegi ei viitsi mõelda, mida selle asemel kasutada võiks. Kõik need tavapärased odavad lahendused tunduvad õigustatud, kuni need on ajutised 🙂
Kahe aasta tagust säästuremonti teha oligi just sellepärast nii hea, et tegime kõike odavate vahenditega ja ajutiselt – polnud rohkem raha ja oli vaja kähku kõige hullemad jubedused millekski normaalsemaks muuta. Aga nüüd peaks tegema “päriselt” ja korralikult, mis tundub palju keerulisem.
Oleks palju raha, palkaks inimese, kes aia korda teeks ja ökoehitusmehed kah. Aga paraku seda raha pole. Nii ma siis katsun ennast kokku võtta ja ise teha. Ja suuremas osas feilin.
Aga noh, mis seal ikka. Mul on vähemalt laudpõrand ja ökoõli, eks. Ma pole TÄIESTI läbi kukkunud 😛
