Eks mul on blogis aeg-ajalt ikka vaiksemaid perioode olnud, aga praegune on isegi minu kohta ebaharilikult pikk. Ma lihtsalt tõesti ei teinud eriti miskit asjalikku ja tohutu viitsimatus oli peal, seega jäi kirjutamata see vähenegi, mis oleks kirjutamist väärinud. Siis jõudis Abikaasa koju ja esimese nädala me põhilise osa ajast tülitsesime – no teadagi, kohanemise periood.
Aga nüüd lõpuks hakkavad asjad paika loksuma ning ühtlasi on käes see kaua oodatud aeg, kus on AEGA. Põhimõtteliselt pole meil konkreetselt kolm aastat aega olnud – et kahekesi olla, midagi koos teha. Nüüd siis lõpuks on – lapsed on piisavalt suured, et paar päeva ilma meieta hakkama saaks, oleme Pärnus, seega on ka hoidja reaalselt olemas, Abikaasal on puhkus, minul kuni töö leidmiseni ka 🙂 Nii et saame ometigi olla, perega, kahekesi, kodu sättida ja nii edasi.
Kodu rindel on plaanis aed korda saada, ahi ehitada ning lastetoa remont ära teha. Mul pole õrna aimugi, kas need eesmärgid täidetud saavad, aga vähemalt on need olemas. Pottseppasid on soovitatud, Abikaasa läks nüüd nädalavahetuseks sõprade poole, aga uuel nädalal hakkame läbi helistama. Loodetavasti saame ahju ehituse varsti käima. Kui vana ahi on ära lammutatud ja uus valmis, siis saab tuba remontima hakata – kõik tuleb paljaks kiskuda, põrand soojustada, aken vahetada jne. Ma väga-väga loodan, et saame sellega hakkama… Pöidlad pihku.
Aiaga alustasime eile. Selle pooleteise kuu jooksul, mil ma siin lastega üksi olin, ei teinud ma aias konkreetselt MITTE MIDAGI. Lihtsalt ei suutnud, ei viitsinud. Te võite ette kujutada, milline umbrohudžungel meile nüüd vastu vaatas. Aga hakkasime koos pihta ning täna jätkasin üksi. Hommikul sadas pidevalt, päeval läks Abikaasa ära, siis kutsusin Tage külla, et ta aitaks mul eile küpsetatud suurt plaadikooki hävitada – asi lõppes sellega, et laste lõunauni jäi vahele, meie kohvitasime ja jutustasime mitu tundi. Kui Tage lõpuks ära läks, tulid lastele sõbrad külla, kuna ilm oli vahepeal ilusamaks läinud, siis kasutasingi juhust ja läksin aeda. Miski viie-kuue paiku ehk ja lasin kuni üheksani välja. Sõbrad andsid lastele süüa ja panid nad magama kah, mina muudkui rohisin. Oh, mõnus oli.
No ma panen teile võrdluseks mõned pildid ka.
Kui üks aia nurk nägi eile välja selline:
Siis täna õhtuks selline:
Ning aia keskosa, mis eile oli veel selline:
On praegu selline:
Teisest aianurgast panen enne ja pärast pildid siis, kui oma rohimisega reaalselt sinnani jõuan 😀
Muidugi on tehtud alles tibatilluke osa, aga näeb siiski veidi viisakam välja, mis on tore. Mul pole küll absoluutselt kõige õrnematki aimu, mis me nende tohutute umbrohuhunnikutega peale hakkame.
Plaan on muidu selline, et tolle nurga, mis siin pildil oli, teeme täitsa puhtaks, kaevame kõik korralikult läbi ja istutame sinna ümber kõik maasikad – praegused minu Eestisse jõudmise ajal juba õitsesid ja Abikaasa vanaema ei lubanud enam siis rohida, nii et kasvasid täiesti umbe. Sinna nurka tulevad tulevikus ka kõik muud peenrad.
Ja kui maasikad ümber istutatud, siis tuleb põhimõtteliselt kogu ülejäänud aed üles kaevata ja muru istutada 😛 Hea lihtne öelda, tegemine võtab kauem aega. Aga noh, kuniks ilma jagub… Meeletu palavusega ma keeldun aiatöid tegemast, vihmaga ka ei saa. Tänane ilm, kui parasjagu ei sadanud, oli ideaalne.
Lilli eriti alles ei jää, need enamuses nagunii ei meeldinud mulle. Kevadlilled ainult ja nende sibulad ma loodan kaevamise käigus kuskile sobivasse kohta ümber istutada. Mul pole küll õrna aimugi, kui erinevad erinevate lillede sibulad välja näevad, kas mul õnnestub need kuidagi grupiti panna või on kõik järgmisel kevadel segi nagu pudru ja kapsad… Aga noh, loodame parimat 😀 Järgmisel suvel valin ise uued lilled ja paigutan nad kuidagi kastidesse vms, praegu tahaks lihtsalt maasikad õigesse kohta ümber tõsta, maa ära tasandada ja muru külvata. Juba see kõik on nii meeletult suur töö, et… Aga kes palju, teeb see palju jõuab või mis. Ja meil on siiski kaks ja pool kuud aega. Ok, ma väga loodan, et ma leian sügiseks endale töö, lapsed lähevad augusti lõpust lasteaeda, aga Abikaasal on septembrikuu ikkagi vaba ja puhkus. No ja TEGELIKULT ma võiks vabalt ka alles oktoobrist tööle minna, aga reaalsus on muidugi see, et ma muudkui otsin ja kui kuskile saama peaks, eks siis tuleb kasvõi kohe minna. Ehkki enne septembrit üldse ei tahaks. Eks kõik loksub paika, ma loodan.
Meil on järgmise nädala keskel Abikaasaga 2-3 päeva lapsehoidu ja auto. Et minna ja olla KAHEKESI. Küsimus on ainult selles, kuhu minna. Kolmapäeva hommikul läheme, ilmselt umbes reede lõunal peame tagasi olema. Telkida ei taha, tahaks öösel voodis magada. Muidu tahaks vaikust ja rahu ja loodust ja… Olla. Hiiumaa ahvatleb miskipärast hirmsasti, aga ma ei tahaks majutuse eest ülearu palju maksta. Kämpingud on mul veel läbi vaatamata, külalistemajad kas jätsid külmaks või olid liiga kallid 😛
Tegelikult ei pea üldse nii kaugele minema, lihtsalt Pärnust tahaks välja saada. Kuskile ilusasse loodusesse. Mõni kodumajutus oleks näiteks mõnus. Aga Eestis ongi majutuse hinnad üpris kallid, olen aru saanud. Liis soovitas Lätti minna, seal olevat odavam. Miks mitte, võiks ju küll. Aga sealt oskan veel vähem majutust otsida ja päris niisama minna ja sõita ja loota, et midagi leiame, kah vist ei tahaks. Võiks miskit ikkagi ette kinni pandud olla… Ja mitte teises Läti otsas vaid ikka Pärnu poolses.
Nojaa, natuke on veel aega otsida ja mõelda. Aga te võite muidugi soovitada igasugu kohti. Eestis ja Lätis ja…
Loodetavasti ma viitsin nüüd jälle normaalset blogi kirjutama hakata. Endal ka imelik muidu 🙂
