Author name: Tikker

Katsun nüüd selle vähese kirja panna, mis toimunud on, muidu läheb täiesti meelest.

Eelmisel laupäeval käisid meil esimesed külalised – kohalikud eestlased (Abikaasa oli naispoolega töö kaudu tuttav) oma kaheaastase pojaga. Oh seda lärmi 😀 Aga muidu oli tore – sai jutustada ja oli põhjus kooki küpsetada. Küpsetamine oli muidugi omaette ooper, kuna mul polnud mõõtenõud, nii et kasutasin Ikeast ostetud kausikomplekti, võtsin jahu mõõtmiseks kogemata 4 dl asemel 7 dl ja siis imestasin, miks tainas nii paks on… 😀 Lõpuks panin muid asju ka juurde ja tegin vormikoogi asemel plaadikoogi.

Pühapäeval käisime Külli juures pesu pesemas, sest pesumasinat meil endiselt pole. Külli ise on lastega Eestis, nii et tegelikult küll tema mehe juures. Abikaasa ju veel hiljuti elas seal, nii et temal oli seal väga kodune. Minul oli lihtsalt hirmpõnev vaadata, milline nende korter on. Nüüd ma saan aru küll, miks Abikaasa rõõmustas, et meie kodu juures ei ole järske mäkketõuse… Ütleme nii, et ma ei viitsiks seal väga kahe väikese lapsega elada, aga nemad on ilmselt juba harjunud 🙂 Mägine maastik on nii ilus, aga elamise koha pealt nii ebapraktiline!

Millalgi sel nädalal tuli Külli mees meile külla. Pidi tulema korraks kohvi jooma, aga kuna me just mõtlesime, kuidas oma kala valmistada, siis sai sellest sujuvalt koos kokkamine – Külli mees on nimelt erialalt kokk 😛 Sai jällegi koos süüa ja lobiseda, väga mõnus õhtu oli.

Aga rohkem polegi midagi toimunud, kõik ülejäänud aja olen lihtsalt surnuks löönud. Külaliste üle olen hirmus tänulik, sest nad motiveerisid koristama ja oh kui kiirelt ja efektiivselt kodu niiviisi korda saab 😀 Lahti pakkimisega on aga lood endiselt sama kehvad – alguses sai oma kohtadele pandud köögi-, vannitoa- ja lastekraam ning riided. Paberimajandus, mingid isiklikud asjad jne on endiselt kappides hunnikus. Neid pole väga palju, aga siiski piisavalt, et häirida. Samas ei häiri jälle nii palju, et viitsiks päriselt sättida, eks. Ootan edasi usinust.

Tuju pole just kõige parem olnud. Lihtsalt pole jõudu, et hakata kohalike asjadega tegelema. Kuna ma aga tean, et iga algus ongi raske, siis ma üldse ei muretse. Londonis oli ka algul keeruline – seal polnud keelebarjääri, aga oli vaja kiirelt töö leida. Siin olen kodune, nii et sellevõrra jällegi võimalus asju edasi lükata 😛 Tuleks ikkagi otsast asju ajama hakata, sest paberimajandus võtab aega ja enne ei saa ju lasteaiakohta taotleda, kui lastel kohalikud isikukoodid olemas. Ametlikult on nii, et märtsiks tuleb avaldused esitada, et oktoobriks kohad saada, aga kõik räägivad, et kui koha pealt küsida, saab tihti kiiremini – ma väga loodan, et õnnestub lapsed ikka enne oktoobrit aeda saada. Praegu kohe küll veel ei taha, aga mõne kuu pärast ehk juba võiks…

Abikaasa töö on pingeline ja rahalise poole pealt on asjad ka algusele omaselt keerulised. Autoga on pidevalt jamad, remont on kulukas, igapäevatöö sõltub autost, nii et kui enda oma ei sõida, tuleb rendikas võtta… Aga noh, on plaan see võimalikult kiiresti maha müüa ja midagi sobivamat asemele osta. Lihtsalt alguses oli kohe autot vaja ja polnud raha, et selle eest kohe maksta, nii et ainus, mis õnnestus noil tingimustel saada, pole selle töö peale väga mõistlik valik.

Koju oleks vaja vaja veel nii mõndagi osta, et elamist mugavamaks teha, aga enne pole lootustki, kui Abikaasa nüüd oma põhipalga kätte saab, mis juhtub ilmselt pigem kuu lõpupoole. Praegu on raha nii otsas, et jagub vaevu söögi ja bensiini jaoks. Pesimasinat ega külmkappi pole endiselt, samuti pole siiani näiteks harja ja kühvlit 😀 Lastele on ikkagi vanni vaja, sest kui Plika saab duši all hakkama, siis Poisile see kohe üldse ei meeldi. Odavad tekid-padjad vajaks kiiremas korras välja vahetamist, sest need ajavad higistama. Lampe ja kohtvalgusteid oleks vaja – siin on kõik ruumid ebapiisava valgustusega, lambid on kuidagi viletsad, elutoa poole peal pole üldse (aga laes on vähemalt ühenduskoht olemas).

Rutiin pole veel korralikult paigas – Abikaasa peab saama piisavalt magada, aga seni on tema uned olnud üsna kaootilised, lisaks on lapsed vahel nii lärmakad, et ajavad üles. Te katsuge kõva iseloomuga kahesele seletada, et kuule, ära praegu jonni, issi magab 😀 Me just eile öösel arutasime, kuidas saaks olukorda parandada, eks me üritame kõigi jaoks parimad lahendused leida.

Nii et – tuju ja asjalood pole just kõige paremad olnud, aga kuna ma tean, et keeruline algus on mööduv nähtus ja me oleme endiselt vägagi kindlad, et Norrasse kolimine oli hetkel õige otsus, polegi muud, kui katsuda kõik asjad joonele saada. Küll elame sisse, saame paberimajanduse, raha- ja autoasjad korda. Lihtsalt aega on vaja ja rahulikult tuleb võtta.

Kusjuures juba selle blogipostituse kirjutamine mõjus äärmiselt hästi minu pealehakkamisele – käisin vahepeal mõnuga kööki koristamas 😛 Loodame, et usinus pole homme hommikuks ära kadunud ja saab meie majas jälle püsivaks külaliseks, laisk oldud on juba omajagu 😀

EDIT: Esimene samm paberimajanduse korda ajamiseks ka tehtud – registreerisin enda ja lapsed netis ära, nüüd tuleb minna vajalike dokumentidega ennast politseisse arvele võtma ja kui sealt tõend käes, siis maksuametisse D-numbrit (kohalik isikukood) nõutama. Politseis on vastuvõtuajad ainult EKN 9-13 ja esmaspäeval töötab Abikaasa päeval ka, nii et alles kolmapäeval saame siis reaalselt koha peale minna. Aga nüüd on vähemalt plaan paigas 😀