Meie igapäevast rõõmu…
Sain täna Murakalt jõulukaardi.
Pärast veidi enam kui aasta uues kodus elamist saime lõpuks oma WC poti korda – oli vaja kõigest Sassi asjatundlikku pilku loputuskasti sisemusse, misjärel ta €10 eest vajaliku julla ära ostis ja Abikaasale tõi, kes selle jõululaupäeval lõpuks paika pani. Probleem oli mäletatavasti selles, et julla, mis veetaset kontrollis, ei töötanud, nii et kui paak vett täis sai, ei jäänud vesi mitte seisma, vaid voolas edasi potti. Lahendusena hoidsime veekraani üldse kinni keeratuna, aga vesi valgus aja jooksul ikkagi kasti, nii et see sai täis… Kes teab, kui palju siis salamisi ära voolas ja meile lihtsalt arvet tekitas. Nüüd on kõik jonksus ja huvitaval kombel jookseb täis täpselt pool paaki – puhas ökuvärk, ma ütlen. See on suurim jõulurõõm, ausalt, vetsus saab nüüd normaalselt vett tõmmata 🙂
Pärast Plikaga tükk aega lasteaias käimist olen nüüd kaks päeva jälle ära käinud. Eile kõigest koridoris telefoniga rääkimas ning juhataja juures avaldust kirjutamas, kokku ehk 10-15 minutit. Plika ei tahtnud mind ära lasta, aga jäi siiski rahulikult rühma, tagasi tulles leidsin ta kasvataja sülest, kuhu ta ise roninud oli. Ei tulnud minu juurde, ronis sülest maha teiste juurde joonistama 🙂
Täna oli mul juuksuriaeg. Kui teatasin, et lähen natukeseks ära, tuli hüsteeriline nutt ja miski ei rahustanud. Olin sellega arvestanud ja läksin ikkagi – nüüdseks olin kindel, et keskkond on piisavalt turvaline ja kasvataja suudab Plika maha rahustada. Muidugi muretsesin igaks juhuks terve äraoldud tunni, aga tagasi jõudes ootas mind ees rõõmus laps, kes näitas plastiliinist voolitud kooki küünaldega. Kasvataja sõnul oli ta nutnud umbes viis minutit ja siis teistega kõik asjad ilusti kaasa teinud – korra oli veel virilaks muutunud, aga see läks kiirelt üle.
Minu jaoks on kõige olulisem just see, et ta minu tagasi tulles mulle nuttes sülle ei jooksnud – ilmekas märk sellest, et ta tunneb ennast rühmas piisavalt turvaliselt. Homme on plaanis temaga laulutunnis veel kaasas käia, aga siis “natukeseks” ära minna ning tulla tagasi alles lõunasöögi ajaks. Nojaa, kasvatajaga lepin kokku, et kui ta ikka väga kurvaks jääb, nii et ta enam üldse ei rahune või milleski ei osale, siis helistab. Usun aga, et seda ei juhtu.
Juuksuri hind oli odavamaks läinud. Ma olen sel aastal vist kaks korda käinud – millalgi aasta alguses ja suvel. Mõlemal korral läks miskine €11-13 kanti, kroonihindadest täpselt ümber arvestatud summa. Nüüd olid nad ometi hinnad ära ümmardanud ja maksin vaid €10.
Panin kosmeetikusse tavalise pooletunnise aja, aga jooksvalt tekkis idee aasta lõpus põhjalikumalt ette võtta, et uut aastat igati siledana alustada (sääri ja käsivarsi teen muidu tavaliselt vaid suvel). Juhtumisi jõudsin ma viis minutit enne oma aega, juhtumisi oli kosmeetik ka varem lõpetanud (tavaliselt läheb pigem veidi üle), juhtumisi oli mul rahakotis täpselt nii palju sula, et kogu kupatus tuli välja (tegelikult oli see kõik kokku hind vist €26, aga mul oli €25 ja see sobis talle :P) ja nii saigi poole tunniga kenasti puhas töö tehtud – kaenlaalused, bikiin, sääred, käsivarred, kulmud. Töö kiire ja korralik, mulle kohe väga meeldib selline variant, parem pool tundi piinamist kui terve tund 😀
Poiss on nüüd umbes nädalakese ilma õhtuse tissita ööunne jäänud. Täna oli esimene õhtu, kus ma lapsed nii koos voodisse sain, et Plika mingit vastupanu ei avaldanud, seni oli tema poolt ikka kisa ja draamat. Täna olin üksi ja rahulik ning nad jäid kenasti omaette pimedasse tuppa hängima. Suhtlesid küll üksteisega pea tund aega, aga mis mul sellest – mina sain oma asju teha.
Homne päev veel välja kannatada, ülehomse lubas Abikaasa lõunast alates vabaks võtta, õhtul on kontsert ja siis tulebki juba aastavahetus.
Nojaa, oleks ju patt mitte rõõmustada 🙂 NII palju häid asju juhtub iga päev!