Ma olen terve nädala üritanud oma parimate teadmiste kohaselt lastele unekooli teha ja lugenud kõrvale üht väga head uneraamatut, millest sain selgeks, et tuleb veel konkreetsemalt ja veel paremini teha. Raamat sai täna läbi, kirjutan nüüd kohe kõik meile vajamineva korralikult välja, teen homseks õhtuks konkreetse kirjaliku tegevusplaani. Kui valmis saan, kirjutan kõigest pikemalt, mis raamat see on jne.
AGA! Need kuus päeva ja oma aru on ka juba abiks olnud. Tänu raamatu “Nutt ja jonnihood” süles nutta laskmisega seotud teooriale sööb Poiss nüüd öösel vaid ühe korra, magab terve öö oma voodis ja jääb pea pool ajast ise oma voodis nututa magama.
Plika on terve nädala hommikulpoolikul ilusti õues käinud ja lõunal täpselt kell üks voodisse läinud. Kolm päeva on uinunud poole kahest, üks päev kolmveerand kahest, kahel päeval pole üldse magama jäänud, aga 13-15 siiski voodis olnud ja seega mingil määral puhanud. Mis päeval mis variant oli, seda enam ei mäleta, läbisegi.
Õhtuti olen alati alustanud une-eelsete toimingutega poole üheksast või veidi hiljem, nii et üheksa paiku on kõik valmis ja magamaminek võib alata. Poisiga pole kunagi erilisi probleeme olnud, Plikaga aga küll. Esimesed kaks õhtut oli ta väljakannatamatult viril ja uinus alles üksteist või veel hiljem, täpselt enam ei mäleta. Järgmised kaks päeva sai ilma virina ja nututa ning uinus 22.20. Eile ei olnud minul mitte mingit viitsimist Plikaga magamistoas passida, kuna Abikaasa oli seal, aga ta oli väga väsinud ja jäi kohe sügavalt magama. Plika natuke virises, natuke lalises, paar korda tuli toast välja, aga ma viisin ta kohe voodisse tagasi, siis vist mingi aeg magas, mingi hetk tuli hüsteerilise nutuga magamistoast välja ja ma pidin teda kümme minutit rahustama, enne kui uuesti magama jäi – ei teagi, mis juhtus, halb uni vast.
Täna oli veidi ebatavaline päev. Poiss, kes on iga päev 11-15/16 suuremate probleemideta väljas maganud (vahel on tulnud üks kord kõigutamas käia), sai täna õue pool kaksteist ja ei tahtnud üldse magama jääda. Eks ta ikka magas ka, aga ärkas mitu korda, nii et Abikaasa pidi teda pidevalt ringi kärutama ja lõpuks tuli ikka kahe paiku tuppa ära tuua. Poole viiest paistis väsinud, üritasin magama panna, nuttis pool tundi süles, siis magas poolteist tundi jutti – poole kauem kui muidu, tegi tavapärasest lühema lõunaune kohe tasa.
Plika ilmutas täna lõuna ajal esimest korda ise soovi magamistuppa minna ja oli kohe nõus oma voodisse jääma. Magama aga üllataval kombel ei jäänudki, oli siis lihtsalt kaks tundi voodis, teise tunni jooksul me ei viitsinud enam tal kogu aeg juures passida, nii et saime teda ka paar korda voodisse tagasi viia… Aga kolmeni oli ikkagi peamiselt voodis.
Õhtul alustasin une-eelsete toimingutega pool üheksa. Üritasin läbi mängida umbkaudset tegevusplaani, mis homsest õhtust käiku läheb, aga kuna Abikaasal oli vaja õhtul tööl olla, olin üksinda ja Poiss virises, nii et see väga ei õnnestunud. Tegime siis kähku kuidagimoodi kõik asjad ära, sain Poisi kümme minutit enne üheksat tissi otsa.
Poiss on viimase kuu või kauemgi ainult kõhuli maganud, see on aga probleemiks osutumas, sest ta oskab nüüd veidike edasi liikuda ja roomab tihti läbi une peaga vastu voodi pulki, jääb siis kinni ja ärkab üles. Täna sain innustust kahelt teiselt emalt, kes olid oma samamoodi tükk aega kõhuli magavad lapsed selili magama pannud ja hämminguga avastanud, et jäid nii ka. Otsustasin proovida. Kella viiese une ajal ei õnnestunud, röökis nagu ratta peal – rahustasin maha ja panin ikka kõhuli. Nüüd õhtul panin kell üheksa külili oma voodisse – ei teinud piuksugi, sättis ennast veidike, keeras ühele ja teisele küljele, 10-15 minutiga magas sügavalt.
Plika oli pesu ja riiete vahetamise ajal nagu elektrijänes – jauras ringi, ilmselt üleväsinud, kartsin pikka ja vaevalist õhtut. Algus oligi vaevaline – läksin kõigist püüdlustest hoolimata närvi, sest ta keeldus oma voodisse minemast, hakkas ennast suures voodis rullima ja jalgu minu peale viskama. Panin ta pärast hoiatust oma voodisse, kust ta välja tulla üritas. Kui augu ette seisin, hakkas mind lööma, läksin veel rohkem närvi ja võtsin tal käed nii kõvasti pihku, et ta haiget sai. Nuttis natuke mul süles, palusin andeks, kallistasime, musitasime, kiigutasin teda veidi, panin oma voodisse. Seekord jäi sinna ja kümne minuti pärast magas, kell oli 21.25.
Ma panin lapsed vähem kui POOLE tunniga magama! See on täiesti uskumatu! Ma pole kindel, kas Plika on seitsme Eestis elatud kuu jooksul üldse kordagi nii vara ööunne jäänud – kui siis ainult korra-paar, tavaliselt 23-01 vahel, tihti suure nutuga, selle nädala 22.20 ilma nututa oli ka suur saavutus.
Nii et need kuus päeva on juba väga soodsat mõju avaldanud. Ja nüüd tean ma tänu sellele suurepärasele raamatule, mida kõike ma olen ikka valesti teinud ja peaks teistmoodi tegema. Hakkangi nüüd oma kirjaliku plaaniga pihta ja kui valmis saan, panen siia ka. Kui täna õhtul ei jõua, siis homme ikka.
