Author name: Tikker

Viimastel nädalatel on mind ka lõpuks siis natuke rohkem tavalised rasedahädad tabanud ehk maakeeli ma lihtsalt väsin kohutavalt kiiresti. Muidu polekski lugu, aga täitsa hirmus, kuidas ma ei taha pikki maid käia! Selg hakkab kohe valutama ja nii ma siis longin hirmus aeglaselt. Mina, kes ma alati ülehelikiirusel kõndinud olen!

Täna käisime autoga taaskasutuskeskuses ning selg väsis juba paaris mööblipoes uidates ära. Kui ema meid pärast E-kaubamaja juures maha pani ning ise Pärnusse sõitis, oli täitsa surm sealt koju jalutada.

Sihuke idioodi tunne on, noh – kolisin suure hurraaga Tartusse, et saaks igale poole jala käia ja nüüd kooserdan ja vingun paarisajameetriste vahemaade pärast 🙂

Aga olgu, ma eeldan, et pärast sünnitust läheb asi paremaks ning ma saan oma kärme sammu ja käimistahte tagasi.

Üleüldiselt on tänane päev olnud mitte eriti viljakas – ei leidnud ühtki sobivat mööblitükki, sest meil olid suuremas osas suht spetsiifilised soovid (kindla laiusega riiul, kindla kõrgusega kummut jne) ja riiulite valik oli üldse niru. Aga ühte kohta pidi varsti juurde tulema, nad lubasid meile helistada.

Ostsin hoopis kaks kohvitassi – sutsu väiksemad, kui need, mis kodus olemas, aga siiski piisavalt laiad pealt (maksid ainult 15.- koos alustassiga) ja kolm rohelisest klaasist kaussi (igaüks 10.-). Kasutatud asjade võlu 😛 Ahjaa, jabura nagi saime ka köögirätikute riputamiseks.

Tänase päeva parim saavutus on ilmselt see, et käisime raamimiskojas ära – tellisime uue klaasi pildiraamile, mis Londonist tulnud kastis kildudeks oli läinud ning lasime ühe papüüruse ära raamida, mis mul maist saati torus seisab, sest nii ebastandardset raami poest ei leidnud. Järgmisel teisipäeval peaks kätte saama.

Aga pärast seda kõike olin ma ka omadega nii kutu, et Zeppelini jalutada enam ei jõudnud, Mees pidi üksi piima ostma minema. Siiamaani olen hirmus väsinud ja laisk, ei taha koristamise peale mitte mõeldagi. Ehkki peaks…

Oh jah. Eks me näe, kas täna õhtul saab veel miskit asjalikku tehtud või mitte. VÕIKS ju. Kõik raamatud-DVD-d näiteks kohvritesse ja kottidesse pakkida ning voodi alla peita, kuniks riiulid saame, et mingigi kord majas oleks… Siis saaks oma kaosenurgakese peaaegu et likvideeritud.

Pärnus käik möödus viljakalt – Mees leidis ema keldrist oma asju ära tooma minnes suisa kaks võrevoodit. Üks neist tuuakse meile varsti ära, täna ei mahtunud peale. Mu emal oli Tartus asju ajada ja saime tagasi tema autoga, mis jälle maast laeni koli täis tuubitud. Aga nüüd hakkab sellega vaikselt ühele poole ka saama.

Lisaks sellele saime mingiks ajaks turvatooli laenuks (viimati oli see Mehe õe kasutuses ja kuulub kellelegi, kes nüüd jälle rase, aga mõned kuud on mureta, vähemalt haiglast koju saab jne) ja avastasime, et Mehe õe poisi (kah sügiselaps, sai kuu tagasi aastaseks) esimene vanker seisab neil ka kasutuseta trepikojas, võime rahuga ära ajada. Me pidime küll Haide käest vankri saama, aga seda oleks tulnud kellegi teise abiga Jõgevalt transportida ja tulevane vanaema võtab nagunii kohe Tartu tee jalge alla, kui Maasikas ära sündinud on – saab vankri lihtsalt auto pagasnikusse tõsta ja vaeva jälle vähem 🙂

Isegi mähkimislaua saime, ehkki ma selle järele reaalset vajadust ei tundnud – kui mina pidasin algselt mähkimislaua all silmas mingit sobiva kõrgusega kappi, et mähkides küürutama ei peaks, siis nagu ma aru saan, mõistetakse tänapäeval mähkimislaua all hoopis seda väikest kerget pehmest materjalist… Asja. Vot see on meil nüüd olemas. Ise poleks ostnud, aga kui pakuti, miks mitte.

Riidekapp näeb täitsa viisakas välja, värvihais on peaaegu läinud. Nüüd tuleb veel nupud muretseda.

No ja siis veel riiuleid. Millal me ükskord päriselt taaskasutuskeskusesse jõuame, ah?

Igal juhul… Hoolimata suurest segadusest, mis meil endiselt valitseb, on asjad eduliselt edasi liikunud. Kui Maasikas nüüd meie kokkulepet ikka kenasti hoiab ja veel nädalakese vastu peab, siis on teda vist juba päris kena kodu ees ootamas.

Elame-näeme. Ja loodame parimat 🙂