Author name: Tikker

Nagu te isegi näete, pole ma viitsinud viimastel päevadel eriti “asjalikku” juttu ajada, on rohkem pilte ja niisama arutlusi hetkel ahvatlevana tunduvatel (mõttetutel) teemadel. Täna õhtuks on asjad nii palju edenenud, et julgen jälle aru anda 😉

Pühapäeval ei teinud midagi asjalikku, aga oli lihtsalt hästi tore päev. Käisin Küllil külas, saime raseda- ja titejuttu rääkida + mina sain üleüldiselt tite seltskonnas olemist harjutada, mis siis, et ma rohkem pealt vaatasin, kui reaalselt miskit tegin. Aga mähkme vahetamisega saan nüüd ilmselt hakkama, IRW. Ma arvan vähemalt.

Esmaspäeva õhtul sai mööbel toodud, enamasti küll juppidena – Maideni hiiglaslik midrivoodi, 1972. aastast pärinev Võru mööblitehase riidekapp, mis pärit kuskilt Tartu lähedalt Maideni ema valdustest ning veel üks madal sahtlitega kapp, mida Mees viimased neli aastat mingis Tartu keldris ladustanud oli.

Kats käis külas ja tõi oma sõbranna käest kasti (!) titeriideid. Kui me neljapäeval kohvitasime, siis jäi jutt jah, et tal on mõned asjad, mille võib ära anda, sest on väikseks jäänud jne… Aga et terve kastitäis, püha müristus. Ütleme nii, et titeriiete pärast pole mul mõnda aega muretseda vaja 😀

Kats oli esimene külaline, kellele ma oma uue masinaga tehtud kakaod pakkusin, siiani olin seda vaid Mehe peal katsetanud. Otse loomulikult tuli piim liiga vahune ja mulliline ja mitte piisavalt kuum ja lill oli ka näkane. Ei ole ma veel nii pisikese masinaga sina peal, mingid nipid on avastamata. Aga noh, mida need vaesed külalised ikka teha saavad, peavad ära jooma 😛

Eile käisime Sireli talu lambanahka ostmas. Tahtsime Eesti toodangut, Kessu soovitas. Õnneks oli neil Tartus töökoda ka, ei pidanud pimesi posti teel tellima ja selle eest peale maksma, saime kohale minna ja juttu rääkida ja katsuda ja valida 😛 Tore oli.

Läksime Maailma kohvile-koogile, mis küll õige kähku kaheks õlleks ja jäätiseks muundusid. Jajah, ma sõin järjest KAKS jäätist, jube õgardlus. Aga ma pole kunagi ühestki söögikohast nii enda maitsele vastavat jäätist saanud – lihtne vaniljejäätis TOORmoosiga, törts vahukoort veel ka peal. Njämm! Tavaliselt saab vanilje-šokolaadi-maasikajäätise pallid koos mingi magusa vastiku kastmega, seega ma väljas eriti jäätist ei söö. Aga Maailmas – iga kell. Njämm veelkord.

Ja siis ma nägin Maailma WCs Dagö viimase albumi reklaami – kevadel mind ju Eestis polnud, info õigel ajal kohale ei jõua 😉 Nii nunnu!

Otsustasime lõputust laiskusest hoolimata Eedenisse minna, sest kesklinna kandis erilist kruvivalikut pole. Jala käia ei viitsinud, oli ikka vaja ennast tipptunni ajal Kaupsi juures bussi peale pressida. Jänest sõitsime ka kõigele lisaks – isegi hingamiseks polnud ruumi, ei osanud kompostri suunda määrata, kolm peatust ainult… Nii see läks.

Kuniks Mees ehituspoes shoppas, avastasin mina üle pika aja Eedenit. Reaalsuses tähendas see küll, et astusin sisse PP-sse, leidsin sealt isegi kaks tuttavat nägu (pärast 1,5-aastast eemalolekut on see ikka väga hea saavutus) ning ei viitsinud enam kuskile edasi minna. Istusin ja rääkisin juttu ja meenutasin vanu aegu ja ostsin lõpuks akulaadija ära.

Tagasi koju läksime isegi jala, oh seda lõpmatut tublidust. Ja kella üheksa-kümne paiku õhtul oli muidugi parim aeg hakata kappi kokku panema. Kuna trelli ei olnud, keeras Mees kõik pisikesed kruvid, mis tagumist vineerplaati paigal hoidsid, käsitsi kinni, nii et käsi oli tal lõpuks valus ja paistes.

Etteruttavalt võin ära mainida, et täna avastasime kurva tõsiasja – kapp sai valepidi kokku pandud, nii et riidepuude pulk oli kapi alumises osas (no saate ju aru, mis ma mõtlen). Kõik tuli lahti kruvida ja uuesti teha. Kusjuures ma mõtlesin, et Pisi nagu mainis esmaspäeval midagi kapi ülesehitusest ja mu meelest olid riiete riputamise ja riiulite pool vastupidiselt sellele, kuidas Mees kappi kokku pani, aga ma mõtlesin, et ju mäletan valesti. Oleks pidanud ikka naaksuvat naist mängima, oleks ehk sutsu vaeva säästnud 😉

Igatahes… Minnes tagasi eilse õhtu juurde – voodi sai juba päeval kokku pandud, aga õige pea seisime silmitsi järgmise probleemiga – see kriiksus kõige kohutavamal kombel, IGA liigutuse peale. À la tõstad kätt, voodi kriiksub, külje keeramisest ja seksimisest rääkimata. Kuivõrd mingisugused kruvid või värgid olid pingutamata, sest selleks oli jällegi trelli vaja, magasime esimese öö läbi häda ära… Aga minu närvid olid hommikuks ikka jumala läbi. Loodan siiralt, et kui nüüd kõik korralikult kinni saab, kaob ka kriiksumine. Vastasel korral viime voodiraami keldrisse ja magame madratsi peal (irw, see lahendaks Maasikale voodi ostmise probleemi – poleks vajagi, tal ju ka madrats olemas).

Tegelikult on see muidugi võllanali, ma tõesti tõesti tõesti loodan, et saame voodi korda, oleme juba voodis magamise luksusega ära harjunud 😉

Täna helistas mulle Marko ning teatas, et on Tartus ja tal pole midagi teha. Kuivõrd me olime just magamistoa mööblit ümber tõstmas või siis pigem mõtisklemas, kuidas seda kõige targem teha oleks, sest üksi tassimiseks olid kapid liiga suured, aga minust ju erilist tõstjat pole, siis läks pahaaimamatu sõbra kõne täiesti asja ette. Marko sai tulla ja raskeid kappe tassida, sealhulgas oma mustad püksid täitsa koledal kombel tolmuseks teha ning kuna ta oli autoga, leidsime kähku veel ühe võimaluse teda ära kasutada ning lasta tal end Riia ringi läheduses asuvatesse ehituspoodidesse sõidutada. Muhahaa. Nii juhtub, kui mulle helistada ja mainida, et miskit pole teha. KOHE pannakse rakkesse!

Isegi kohvi ei jõudnud talle pakkuda, sest kõigi “remonttöödega” läks nii kiireks. Kallis Marko, ma luban sulle, et kui sa järgmine kord külla tuled (kui meil loodetavasti juba mingi kord majas on), siis teen sulle suure kruusi lattet või kakaod. Loodetavasti kuuma ja ilusama lillega, irw. Ja suur suur aitäh sulle abi eest!

Ostsime kapi värvimiseks kõik vajaliku ära, saime tänu Rarrule mõnusa allahindluse ka. Protseduur ise saab toimuma ilmselt reede hommikul, sest hiljemalt kolmeks sõidame Pärnusse ja kapp võib nädalavahetuseks rahus kuivama jääda, tagasi tulles on vast enam-vähem ok.

Nüüd on veel kapile nuppe/käepidemeid vaja. Ja siis tuleb välja mõelda, mis teise kapiga teha – me pole siiani kindlad, kas see läheb elu- või magamistuppa. Viimasel juhul värvime ka pruuniks, aga elutoas võiks iseenesest värvimata jääda, see puidu värv enam-vähem sobib sinna. Samas tuleks vähemalt kapi pealmise osaga midagi ette võtta, see näeb suht kole välja. Kaalun mingi kleebitava materjali kasutamise võimalust – teate küll, see, millega tavaliselt köögis koledat mööblit üle kleebitakse. No vaatab.

Nõuderesti ostsime lõpuks ära. Elioniga sõlmisime kaheks aastaks lepingu (jõudsime järeldusele, et närvid (Digi andmeside) on rahast (Elion) olulisemad). Laenasime Mehe sõbralt trelli. Kapp sai õigetpidi kokku pandud.

Esmaspäevaselt autojuhilt sai 200.- eest kasutatud kattemadrats ostetud. Kaks masinatäit pesu pestud… Ja praegu möllab Mees juba mõnda aega voodiga. Tulemused on vast varsti näha.

Homme pean korra Toomelt läbi käima, lõuna ajal saan Haidega kokku, seejärel loodetavasti taaskasutuskeskusesse riiulite ja Maasika voodi jahile ning kolme paiku Maideni manu, kus Nadja meid, pakse, fotole jäädvustama hakkab. Tihe kellaajaline graafik on vahelduseks päris mõnus.

Aga üldiselt on natuke kopp ees… Ei viitsi seda pesa enam punuda, saaks juba valmis!