Author name: Tikker

Kvaliteetaeg

Vahelduseks meediaretsensioonidele otsustasin end lÔpuks ometi kokku vÔtta ja panna kirja kÔik selle, mis ma oma Eestis olemise aja jooksul tegelikult korda olen saatnud.

Eelmisel… See tĂ€hendab, pĂ”himĂ”tteliselt siis ĂŒle-eelmisel laupĂ€eval (pĂ€ev pĂ€rast pulma) kĂ€isime Mehega minu emapoolse suguvĂ”sa kokkutulekul. Sellist asja pole ametlikult varem toimunudki ja mina, tunnistan ausalt, olen teatud pĂ”hjustel oma suguvĂ”saga suhtlemist aastaid miinimumi peal hoidnud (omaenda perekond muidugi erandiks).

Ja kokkutulek oli tore. NĂ€gin Ă€ra suuremal hulgal nĂ”busid, kellest viimased reaalsed mĂ€lestused pĂ€rinevad paremal juhul kooliajast, halvemal juhul kaugest lapsepĂ”lvest, kus ma veel lasteaiaealisena vanaema korteris elasin (noh, me kĂ”ik elasime, ema ja Ă”de ka) ning hoov suviti ikka vĂ€ikseid kĂŒlas olevaid sugulasi tĂ€is oli.

NĂŒĂŒdseks olid kĂ”ik need vĂ€ikesed sugulased suureks kasvanud (mĂ”nedel on juba endalgi laps(ed)) ja tundmatuseni muutunud – enamikku neist poleks ma tĂ€naval Ă€ragi tundnud. Aga nad kĂ”ik on toredad ja edaspidi suhtleme loodetavasti palju rohkem.

PĂŒhapĂ€eval oli vaja Mehega tĂŒlitseda ja Ă€ra leppida… Olla veel koos, kuni ta Ă€ra lendab ning sellest ajast viimast vĂ”tta… Ja Ă”htul veel Ă”ekese ja Kaidiga chillida ning juttu rÀÀkida.

EsmaspĂ€eval kĂ€isin Kaidiga Tallinnas, saatsin Mehe lennuki peale ning tĂ”desin, et ma EI tunne Tallinnast puudust. Üldse. Okei, Humanad on head, eriti Kaubamaja oma. Seal ma vist kĂ”ige rohkem aega veetsingi.

Ahjaa, ja siis pean ma otse loomulikult rÀÀkima veel meie hommikusöögisaagast. Ehk siis soovisime Mehega kella ĂŒheksa paiku Tallinnas meeldivas kohas korralikku hommikusööki nautida.

Jalutasime veidi bussijaama juurest eemale, aga ĂŒhtki kohta teele ei jÀÀnud. Olgu, sĂ”itsime trammiga kesklinna. Energia kohvik ei tundunud absoluutselt ahvatlev, seega otsustasime vana hea Muahi kasuks.

VĂ”ta nĂ€pust – köök oli suletud. Viisakas ja meeldiv teenindajaneiu soovitas Moskvat, mis tundus igati loogilise lahendusena – hĂŒppasime trolli peale ja sĂ”itsime vabakale.

Moskva köök oli remondis!

Selleks ajaks olime juba piisavalt ringi töllerdanud ja nÀljased, aeg hakkas ka otsa saama, niisiis istusime sinnasamasse Kuku kohvikusse ja ajasime lÀbi singi-juustu pannkookide, salati, mingite magusate kookide-saiakeste ja vÔrdlemisi jahtunud kohviga.

Mis seal ikka… NĂ€htavasti ongi suvel asjalood sellised.

TeisipĂ€eval sain kokku Marisega. Jalutasime kesklinnas ja ranna kandis, kĂ€isime Steffanis, kus pizzad on endiselt vĂ”rratud ning istusime pĂ€rast seda Ă”htuni Marise pool. Ja RÄÄKISIME. Lihtsalt rÀÀkisime terve pĂ€eva elust ja asjadest ja kĂ”igest muust. Ja Maris andis mulle kaks oma tĂ”lgitud raamatut. Ja hunniku maasikaid.

Aga mis kĂ”ige Ă€gedam – ta tĂ”i Maasikale Prantsusmaalt riideid. Nii et esimesed asjad on olemas 😀

KolmapĂ€eval kĂ€isime Marisega Sindis Karinil kĂŒlas. Taas kord möödus terve pĂ€ev sĂŒĂŒes ja juttu rÀÀkides. Sedakorda sain ĂŒle pika aja head Eesti ĆĄaĆĄlĂ”kki ja no siis veel see vĂ”rratu sĂŒdamekujuliste maasikatega vahukooretort! Üle prahi 😛

Selliseid silte leiab Sindi bussipeatustest:

NeljapĂ€ev oli asjaajamise pĂ€ev: kĂ€isin oma kotti parandusse viimas, kosmeetikus nĂ€opuhastuses ja erinevatest riigiasutustest oma ĂŒllatavatele avastustele ja nendega seoses tekkinud kahtlustele kinnitust saamas. Mingil mÀÀral sain, nĂŒĂŒd siis ootan lĂ”plikku vastust.

Reedel ei olnud ma sugugi terve pĂ€eva kodus, nagu alguses arvasin, hoopis terve pĂ€eva vĂ€ljas. LĂ”una paiku kĂ€isin emaga autopoodides – ta otsustas vÀÀrikas pensionieas endale lĂ”puks load teha ning auto osta, mina olin kaasas kui pikkuse mÔÔdupuu tagaistmereisijatele.

Ja pĂ€rastlĂ”una ning Ă”htu veetsin Kaidi ema juures, kus aeg möödus jĂ€llegi peamiselt sĂŒĂŒes ja rÀÀkides, nagu mul siin viimasel ajal kombeks, sekka vĂ€heke telekat, muuseas minu elu esimene osa House’i, kes oma irooniaga koheselt mu sĂŒdame vĂ”itis – peaks selle sarja vaatamise kohe pĂ”hjalikumalt ette vĂ”tma. Õhtu jooksul Ă”nnestus nĂ€ha ka Madist, kes korraks lĂ€bi purjetas ja Kaidi rasedat Ă”de (rasedaid on ju nĂŒĂŒd ikka tore ĂŒle vaadata).

LaupĂ€eval kĂ€isid Pips ja Marko ĂŒhepĂ€evasel PĂ€rnu visiidil. Nende auks oli ilm vastupidiselt möödunud nĂ€dalale super: rand oli rahvast pungil, Ă”hutemperatuur 27, vesi 21 kraadi. Mina, kes ma olen rannas kĂ€imisest tĂ€iesti vÔÔrdunud ja suhtun sellesse tĂ€ieliku eelarvamusega, olin sunnitud kĂŒlaliste soovile jĂ€rele andma ning siiski pool pĂ€eva liival peesitades veetma. MÀÀrisin pĂ€evituskreemi kĂŒll igale poole, kĂ”hule suisa mitu korda, kuid nĂ€o jĂ€tsin millegipĂ€rast vahele. Tulemuseks olid selgelt nĂ€kku pĂ€evitunud pĂ€ikeseprillid ning nendest allpool punaseks pĂ”lenud pĂ”sed ja nina – nĂ€gin vĂ€lja nagu vöötorav. KĂ€isin esimest korda ujumas (ja karta on, et viimati ujusin enne seda suvel 2003 – vĂ€hemalt igasugused mĂ€lestused hilisemast kokkupuutest veega puuduvad, kuna veetsin edapidised suved pea tĂ€ienisti Tallinnas vĂ”i Londonis). Siunasin kĂ”igepealt Pipsi snoobiks, kui too vihjas rannatooli rentimise vĂ”imalusele (eluaeg on ilma hakkama saadud, kuidas siis nĂŒĂŒd enam ei saa???) ning muutsin oma arvamust kardinaalselt pĂ€rast pooletunnist liiga vĂ€ikese liiva tĂ€is rĂ€tiku peal palavusse suremist, kus tooli rentimine ja selle veepiirile seadmine korraga vĂ€ga ahvatlev tundus (tegudeni siiski ei jĂ”udnud, ehk jĂ€rgmisel korral – ehkki ma kĂŒll ei tea, mis mind jĂ€lle randa meelitada vĂ”iks).

Õhtupoolikul istusime ranna Steffanis, kus pidin tĂ”dema, et nende menĂŒĂŒ on endiselt poole vĂ€iksem kui linna omas ning pasta- ega vormiroogi seega ei saa, isegi piima ja normaalset mahla mitte. Aga noh, pizza maitses endiselt hea 🙂

Ja hiljem VallikÀÀru kandis jalutades kuulsime Dagö heliproovi ning tegime kÀigu pealt ekspromtotsuse kodust soojemad riided ja tekk tuua, et teisel pool vallikraavi tasuta kontserdit nautida.

MĂ”eldud – tehtud. Õnneks tuli Dagö esimesena peale – vastupidiselt meie kartustele, et kĂ”ik teised esinejad on enne ja me ei jĂ”uagi Dagöt Ă€ra oodata, sest Tallinna sĂ”itmist ei tahetud ju ka liiga hilja peale jĂ€tta.

Aga Dagö tuli ja laulis. Esialgu kĂŒll ainult neli-viis lugu, ilmselt tuli hiljem tagasi (seda me ei viitsinud Ă€ra oodata ja lĂ€ksime minema). Igal juhul sellest piisas, et lesida silmad kinni rohus, nautida head muusikat ja tĂ”deda, et elu ongi peaaegu perfektne (minu puhul jĂ€i sellest peaaegust puudu fakt, et oleksin tahtnud lesida kellegi kaisus, kes armastab Dagöt sama palju kui mina ja kes tol hetkel viibis kaugel-kaugel Londonis).

Ahjaa, ja muidugi pean veel Ă€ra mainima Pipsi ja Marko toodud kingituse: muinasjuturaamatu 😀 Maasikale lugemisega lĂ€heb kĂŒll veel mĂ”ned aastad aega, aga ma tahan neid kĂ”igepealt ju ise lugeda!

Ja veel paar fotot tollest pĂ€evast lisaks kĂ”hupildile, mis juba paar pĂ€eva tagasi ĂŒles riputatud sai:

PĂŒhapĂ€eval sain kĂ”igepealt paariks tunniks Kristiga kokku, et kohvikus ja pargis istuda ning elu ĂŒle arutada. Ja kui Kristi jĂ€rgmisele kokkusaamisele kiirustas, oli ka minul jĂ€rgmine kohting kokku lepitud: sedakorda KĂŒlliga, kellega ma pĂ€rast ĂŒlikooliaegset kooselu pea ĂŒldse suhelnud pole, aga kes on nĂŒĂŒd ka rase ja… Oi, juttu meil ikka jĂ€tkus, Ă”htuni vĂ€lja.

Eile kĂ€isin kiroprktiku juures, kes vÀÀnas natuke mu selga ja kaela ning teatas, et kaks selgroolĂŒli olla ĂŒksteise sees olnud kĂŒll. Seljavalusid on nĂŒĂŒd loodetavasti vĂ€hem ja paar harjutust nĂ€itas ta mulle ka, mis peaks piisava eelneva praktiseerimise korral eesseisva sĂŒnnituse kergemale kulule kaasa aitama. Loodame!

Kuna kiropraktiku juurest lahkudes kĂ€sti palju vett juua ja liigutada, et ravi tulemused vĂ”imalikult efektiivsed oleksid ning mul oli plaanis ĂŒlejÀÀnud pĂ€ev ema arvutis istuda ja tema fotosid sĂŒstematiseerida, otsustasin vĂ€hemalt kesklinnast jala koju jalutada. Kuna ma Maisse jĂ”udes veel vĂ€himalgi mÀÀral vĂ€sinud polnud, otsustasin korra rannast ka lĂ€bi pĂ”igata.

Siis lugesin pĂ€evase liigutamise piisavaks ning istusingi terve Ă”htu arvuti taga (ok, vahepeal kĂ€isin ikka sirutamas ka) – ema fotosegadik oli lihtsalt uskumatu, aga mulle ju sellised asjad meeldivad, seega sain asjad pĂ€rast tundidepikkust vĂ”rdlemisi nauditavat tööd nii heasse seisu, kui minu poolt ĂŒldse vĂ”imalik oli.

Ja tĂ€na… TĂ€na olen taas lihtsalt logelenud ja arvutis passinud. Ajalehti lugenud ja blogi risustanud. Aga nĂŒĂŒd ongi aeg asjalikuks hakata, sest kĂ”igi eelduste kohaselt peaks paari-kolme tunni pĂ€rast jĂ”udma pĂ€rale suvitajad Vaska ja Elukas, kellega siis jĂ€rgmised neli pĂ€eva samasugust kvaliteetaega veeta.

Jah, just seda mu puhkus olnud on – kvaliteetaeg. Ei mingit varahommikul tĂ”usmist ega linnade vahel sĂ”itmist – ainult PĂ€rnu ja puhkus. LĂ”unani magamine ja poole ööni ĂŒleval olemine. Logelemine mĂ”nede ĂŒksikute kohustustega. Ja tundide kaupa rÀÀkimist ja söömist erinevate toredate inimestega erinevates toredates kohtades.

TĂ€pselt nii, nagu ĂŒks puhkus olema peabki 🙂

Endiselt Ekspressi lainel

Kuna mul on tĂ€na tĂ€iesti kohustustevaba hommik, siis olengi endiselt sĂŒvenenud ajakirjandusse ja jĂ”udsin Postimehe kodukalt Ă”ige pea oma lemmiku Eesti Ekspressini. Olen sealt lugenud ĂŒht, teist ja kolmandat, aga kaks artiklit panid vĂ€ga sĂŒgavalt jĂ€rele mĂ”tlema.

Esimene oli ÔÔvastav lugu ĂŒhe alaealise prostituudi elust. Ei ole ma siiani vati sees elanud ja infot ĂŒhiskonna sellest poolest on minuni lĂ€bi erinevate allikate jĂ”udnud piisavalt. Ükski lugu pole aga olnud NII lootusetu, sĂŒnge ja masendav.

Selle loo lÀbi lugemise peale ei olegi vist vÔimalik midagi teha. Ainult loota, et kÔik need projektid ning valitsuse poolne tegevus kannab vilja ning selliseid juhtumeid jÀÀb aja jooksul vÀhemaks.

Aga lugege seda, kindlasti lugege. See on pikk ja masendav intervjuu otse elust. Eesti elust. Kui te sealt midagi muud ei saa, siis hakkate kindlasti rohkem hindama oma elu.

Ja teine lugu, mille lĂ€bi lugemisel sĂŒgavalt mĂ”ttesse jĂ€in, oli pikk, pĂ”hjalik ja mitmekĂŒlgne arvustus mĂ”ningatest NY söögikohtadest. Artikkel oli kĂŒll pĂŒhendatud toidule, aga igalt poolt kumas lĂ€bi NY ĂŒldist eluolu.

VÔib-olla mÀletate, eelmisel aastal mainisin mitu korda oma suurt unistust kolida jÀrgmisena mÔneks ajaks New Yorki. See unistus oli mul pikka-pikka aega, ehkki ma sellest palju ei rÀÀkinud.

Aga siis ma jĂ€in rasedaks. Ja pidin kĂ”ik oma senised plaanid ja kavatsused ĂŒmber mĂ”tlema.

Praeguseks olen ma need ammuseks ĂŒmber mĂ”elnud, olukorraga suurepĂ€raselt harjunud ja selle tĂ€iesti ootamatu elu keerdkĂ€iguga Ă”nnelik ja rahul.

Mu NY unistus jĂ€i kĂ”ige selle kĂ€igus arusaadavalt tĂ€iesti tagaplaanile. Aga lugedes seda artiklit Manhattani tibatillukestest korteritest, NY töömesilaste igapĂ€evasest söögist vĂ”ileiva/salati ja latte/mahla nĂ€ol, restoranidest, kuhu tuleb koht mitu kuud ette reserveerida, ĂŒleĂŒldisest suhtumisest, kus loeb peamiselt see, mida sa teed ja kui palju sa sellega teenid ning see, mis kaubamĂ€rk sul seljas on ning kus sa sööd…

Ma ei taha sellist elu. Osa sellest pole ma kunagi tahtnud, teist osa sellest olen ma juba Londonis kĂŒllalt elanud.

Ma ei ole kunagi kahetsenud Londonisse kolimist – mul oli vaja sinna minna, et ennast leida. Mul oli vaja elada vĂ€lismaal, et Ă”ppida hindama kodumaad – see on ju nii paljude inimeste puhul tĂ€pselt samamoodi.

Londonis on olnud vĂ”rratu, aga see aeg hakkab vist ĂŒmber saama. Tahan nĂŒĂŒd hoopis teisi asju. Eks suur osa mu mĂ”ttemuutusest ole otseses seoses rasedusega… Aga ma olen sellega tĂ”epoolest rahul.

Ma tahan elada vĂ€ikeses Eestis, sest see on kodu. Eestis, kus paljud iseenesest mĂ”istetavad eluks vajalikud asjad funktsioneerivad kiiresti ja lihtsalt – asjad, millele sa ei mĂ”tle enne, kui neist ilma jÀÀd.

Ma tahan elada pigem rahus ja vaikuses, lÀhemal loodusele ja avaramates tingimustes, kui vÀikeses suurlinna uberikus.

Ma tahan rahulikult vĂ€lja mĂ”elda, mida oma eluga peale hakata ning vaikselt mingit oma asja ajada, mitte pĂ€evast pĂ€eva kuskil pisikeses kontoris ĂŒletunde ja karjÀÀri teha ning sinna kĂ”rvale vĂ”ileibu nĂ€sida ja liitrite kaupa kohvi juua.

Ma pole gurmaan, mul on suhteliselt lihtne maitse. Mulle meeldib sĂŒĂŒa ja mulle meeldib hea toit, aga pigem kodus vĂ”i hubastes kohvikutes ja söögikohtades, mitte peenetes restoranides peenete toitudega. Need restoranid tekitavad minus pigem ebamugavust ja kohmetust. Liiga keeruline ja peen toit pigem ei maitse mulle. Ma arvan tegelikult, et minu gurmaanluse ajad on veel ees – aastaid hiljem, kui mul on rohkem elukogemust, rafineeritust… Ja raha, et kĂ”ike seda nautida.

Ma pole kunagi aru saanud moetööstusest ega miljonite inimeste soovist, tahtest ja unistusest maksta meeletuid summasid ĂŒhe riidetĂŒki eest sellepĂ€rast, et seal peal on Ă”ige logo. Ma hindan vaid mugavust, vĂ€limust, kvaliteeti ja unikaalsust – nende kĂ”igi Ă”ige kombinatsiooni eest olen ma nĂ”us vĂ”imaluse korral mĂ”nevĂ”rra rohkem maksma, seda aga mĂ”istlikus suuruses, mida tippdisainerite hinnad kindlasti mitte pole. Kui jĂ€rele mĂ”elda, kĂ€ib selles lĂ”igus mainitu mitte ainult riiete, vaid ka kĂ”ige muu kohta, millele me peame oma elus raha kulutama.

Ma tahaksin kĂŒll reisida ja maailma nĂ€ha (sealhulgas ka New Yorki), aga mul on veel terve elu ees ja ma jĂ”uan seda kindlasti piisavalt teha. Hetkel tundub, et kĂ”ige Ă”igem kodulinn on siiski Tartu. Mitte London ega NY.

See on see, mida ma tahan praegu. Eks nĂ€is, kui kiiresti mu unistused tĂ€ituvad…

Kuidas vĂ”tta…

JĂŒri Pino arvab, et SMS laenud on (sarnaselt narkootikumidele) rahva hulgas nii populaarsed sellepĂ€rast, et avalikkus neile pideva nÀÀgutamisega tĂ€helepanu juhib ja seega inimestes uudishimu tekitab.

Mina arvan, et loll saab kirikuski peksa.

Kellel on Ă”igus? 😀

SĂ”pradelt laenamise mugavama alternatiivina soovitan ma vaba tagasimaksega krediitkaarti, mida juba aastaid tĂ€nulikult kasutan – sobib just neile, kel aeg-ajalt veidi enne palgapĂ€eva raha otsa saab ning kes omavad seega suurepĂ€rast vĂ”imalust laenatud raha enne 30 pĂ€eva möödumist tagasi maksta. Ei mingit ebamugavust sĂ”pradelt raha kĂŒsimisel, ei mingeid intresse, ei mingeid lisakulutusi.* Õllekas ka ei pea istuma.

Aga noh, kui Ekspressi arvamusrubriik leiva lauale toob, siis ju vĂ”ib… SMS laenu vĂ”tta. On vĂ€hemalt, millest rÀÀkida.

Irw.

(jajah, ma sattusin ĂŒle vĂ€ga pika aja lehtede lugemise lainele)

PS. Kui mina saaks oma sĂ”pradelt hĂ€das olles raha laenata vaid siis, kui nendega enne Ă”llekas istun ja seal raha kulutan, oleks ikka nukker lugu kĂŒll.

* Siiski, enamikel pangakaartidel on ju igakuine hooldustasu (minu omal kusjuures mitte) – aga see on kindlasti vĂ€ikem, kui SMS laenu intressid vĂ”i Ă”lle hind pubis…

Aga tegelikult!

Tegelikult jĂ”udsin ma just selleni, et ikka ilge k*pp ja keeruline töö on olla poliitik – kĂ”ik muudkui nĂ”uavad ja igaĂŒks on ometigi KÕIGE targem selle koha pealt, mida riigil parajasti kĂ”ige rohkem vaja on. Targutada oskame me kĂ”ik, aga kui peaks selle asemel riiki juhtima…

PensionĂ€rid ja noored pered, koolid ja riigiasutused, ametnikud ja kirjanikud ja veel tuhat muud huvigruppi… Kultuuri oleks vaja edendada ja kĂ”ike muud ka. Ja poliitik siis peab otsustama, mis nĂŒĂŒd parajasti kĂ”ige olulisem on. AusĂ”na, mina kĂŒll sellist vastutust ei taha!

Aga rÀÀkides PĂ€rnu linna vĂ”i Viisitamme mainest (sest ĂŒks paraku mĂ”jutab teist ehk konkreetsel juhul kĂŒll pigem teine esimest):

tikker @ EST | pÀrnu [24+6] says:
ja mis pĂ€rnusse puutub, siis nii kaua, kuni selle eesotsas viisitamm uisutab…

Muide, kas teie teadsite, et Bill Clinton on vasakukÀeline?

Hmph

VÔidusamba mainet hakkab parandama suhtekorraldaja
PM, 22.7.2008

Üks vĂ€rvikas kuju Eesti avalikkusest ĂŒtles mitte vĂ€ga ammu ĂŒhele ajakirjandusvĂ€ljaandele jĂ€rgmised sĂ”nad: “Riik on loll ja valitsust ei juhi keegi.” Ma tĂ€iesti sihilikult jĂ€tan viitamata, ehkki tean, kust ja millal seda lugesin.

Ma isegi ei tea, milline on selle mehe suhtumine sambasse (ma pole Eesti ajakirjandust kuid jĂ€lginud) – kardetavasti pigem positiivne.

Ma pole ka kindel, kui palju ma selle mehe vaadetega nĂ”ustun ja ĂŒleĂŒldse ei tea ma poliitikast midagi, eks.

Lihtsalt nÀgin seda uudist ja see lause tuli meelde.

Aga kes olen mina, et kritiseerida. Minu vĂ€ga targa, kaua elanud ja palju nĂ€inud ema sĂ”nul olevat igal riigil vaja midagi (loe: sammast), et tĂ€histada oma iseseisvust. Ja pole normaalne, et eestlased oma ajaloo vastu ĂŒldse huvi ei tunne ja oma minevikku Ă”ieti ei tea.

Ei saa ĂŒldistada tegelikult, mul puuduvad andmed keskmise eestlase ajalooteadmiste ja -huvi kohta.

Ma lihtsalt juurdlen, kui palju riigi raha on vÔimalik kulutada erinevatele SAMMASTELE. Ja kas selles riigis poleks valusamaid kohti, kuhu seda raha investeerida.

Aga tegelikult minu arvamus Eesti riigist vist hoopis tĂ”usis hiljuti tĂ€nu teatud avastustele tunduvalt – ma vaid ootan kinnitust, et seda avastust teiega jagada. Nii et ma ei saagi vist vĂ€ga vinguda. Pole sel riigil vast nii suurt hĂ€da midagi, lihtsalt sĂ”na “sammas” tekitab minus juba raskekujulist allergiat.

Scroll to Top