Author name: Tikker

Hmph

Võidusamba mainet hakkab parandama suhtekorraldaja
PM, 22.7.2008

Üks värvikas kuju Eesti avalikkusest ütles mitte väga ammu ühele ajakirjandusväljaandele järgmised sõnad: “Riik on loll ja valitsust ei juhi keegi.” Ma täiesti sihilikult jätan viitamata, ehkki tean, kust ja millal seda lugesin.

Ma isegi ei tea, milline on selle mehe suhtumine sambasse (ma pole Eesti ajakirjandust kuid jälginud) – kardetavasti pigem positiivne.

Ma pole ka kindel, kui palju ma selle mehe vaadetega nõustun ja üleüldse ei tea ma poliitikast midagi, eks.

Lihtsalt nägin seda uudist ja see lause tuli meelde.

Aga kes olen mina, et kritiseerida. Minu väga targa, kaua elanud ja palju näinud ema sõnul olevat igal riigil vaja midagi (loe: sammast), et tähistada oma iseseisvust. Ja pole normaalne, et eestlased oma ajaloo vastu üldse huvi ei tunne ja oma minevikku õieti ei tea.

Ei saa üldistada tegelikult, mul puuduvad andmed keskmise eestlase ajalooteadmiste ja -huvi kohta.

Ma lihtsalt juurdlen, kui palju riigi raha on võimalik kulutada erinevatele SAMMASTELE. Ja kas selles riigis poleks valusamaid kohti, kuhu seda raha investeerida.

Aga tegelikult minu arvamus Eesti riigist vist hoopis tõusis hiljuti tänu teatud avastustele tunduvalt – ma vaid ootan kinnitust, et seda avastust teiega jagada. Nii et ma ei saagi vist väga vinguda. Pole sel riigil vast nii suurt häda midagi, lihtsalt sõna “sammas” tekitab minus juba raskekujulist allergiat.

Nagu vanasti

Ja kui kõht tühjaks läheb, siis istun öösel kell pool kaks oma kulunud kollases partidega hommikumantlis kollases köögis, põletan kollast küünalt, joon kollasest kannust kollasesse tassi valatud piima, loen vana head Erseni NYT bestselleri sarja seepi ja söön surmkindlalt viletsa toiteväärtusega pakimakaronirooga, mis mulle alati nii väga maitsenud on. Ja kollane kell tiksub vaikselt aega. Ja kõik on nii, nagu vanasti.

Veel on natuke aega olla laps…

Ilus elu

Kraamisin täna kõik oma fotoalbumid ema kapi otsast alla ja vaatasin üle pika aja pilte. Nii palju mälestusi! Kõik need emotsioonid ja elu keerdkäigud, kõik need tehtud hullumeelsused, masendumised ja rõõmustamised…

Aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et mul on ikka vägev elu olnud. Ilus elu. Sest õnnelikke aegu on olnud küllaga ja kõige suuremast masendusest või hädast aitab alati keegi kõige jaburamal kombel välja.

Üheksa suurt albumit, kus on kirjas minu elulugu. Viimased peatükid said sinna kirja pandud enne Londonisse kolimist. Ootan juba uuesti Eestis elamist, et saaksin kõik Londonis kogetu ka paberile talletada. Albumeid ja digipilte ikka ei anna võrrelda!

Ööloom

Maasikas pole veel kõhust välja saanudki, aga unetsükkel on tal juba segi keeratud. Hommiku ja lõuna paiku on ta täitsa kuss, isegi kui ma vaikselt katsun ja kuulatan. Õhtupoolikul annab ennast juba vaikselt tunda ja öösel kell kolm togib ikka veel mõnuga.

Mis temast küll niiviisi saab, ah?

Scroll to Top