Nagu vanasti
Ja kui kõht tühjaks läheb, siis istun öösel kell pool kaks oma kulunud kollases partidega hommikumantlis kollases köögis, põletan kollast küünalt, joon kollasest kannust kollasesse tassi valatud piima, loen vana head Erseni NYT bestselleri sarja seepi ja söön surmkindlalt viletsa toiteväärtusega pakimakaronirooga, mis mulle alati nii väga maitsenud on. Ja kollane kell tiksub vaikselt aega. Ja kõik on nii, nagu vanasti.
Veel on natuke aega olla laps…



