Kraamisin täna kõik oma fotoalbumid ema kapi otsast alla ja vaatasin üle pika aja pilte. Nii palju mälestusi! Kõik need emotsioonid ja elu keerdkäigud, kõik need tehtud hullumeelsused, masendumised ja rõõmustamised…
Aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et mul on ikka vägev elu olnud. Ilus elu. Sest õnnelikke aegu on olnud küllaga ja kõige suuremast masendusest või hädast aitab alati keegi kõige jaburamal kombel välja.
Üheksa suurt albumit, kus on kirjas minu elulugu. Viimased peatükid said sinna kirja pandud enne Londonisse kolimist. Ootan juba uuesti Eestis elamist, et saaksin kõik Londonis kogetu ka paberile talletada. Albumeid ja digipilte ikka ei anna võrrelda!
ma tahan neid pilte näha!!!
Kui Eluka kõht kannatab, siis varsti näed 😉