Millegipärast otsustas mu läpakas eile õhtul kokku joosta – Winamp jäi ühe koha peale plõksuma ja midagi teha ei saanud. Mis seal ikka, juhtub paremateski perekondades… Panin power nupust vägivaldselt kinni nagu sellistel puhkudel ikka.
Häda ilmnes siis, kui arvutit taas käima panna üritades pakkus ta mulle kolme erinevat safe mode‘i, last known good configurationit (oli vist nii) ja Windowsi normaalset käivitamist, ükski neist aga miskipärast ei töötanud.
Külma higi pisarad hakkasid juba mööda selga alla voolama. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Helistasin Lontule.
Ta lubas tulla ja asja üle vaadata.
(Vahepealse ajaga ei osanudki algul midagi peale hakata – arvutisõltuvus on ikka suur – aga lõpuks käisin poes veini ostmas, tegin süüa ja koristasin. Ühesõnaga ilma arvutita on võimalik elada küll. Poolteist tundi vähemalt :D)
Lõpuks ta tuli. Jooksutas natuke Linuxit, veel üht-teist ja kolmandat ning tõdes, et programmid ei tunne mu C-ketast ära.
Asi paistis halb – mul jooksis juba terve elu silme eest läbi. elu, mis on hetkel küll peamiselt E-kettal, kuid mõningaid asju hoian mugavusest siiski desktopil, mis asus tol hetkel veel C-kettal.
See pole mul esimene kord, kas teate. 2004. aasta novembris jooksis kokku mu eelmine, tolleks hetkeks 11 kuud vana läpakas. Ma olin kaks päeva hüsteerias, sest Rainer väitis mulle, et kõvaketta peal olevaid asju pole võimalik taastada… Seal oli pool minu elust ja mul polnud mitte ühtki varukoopiat. Lõpuks sain siiski tagasi kõik peale paari filmi ning enamik Seksist ja linnast läks ka kaduma. Aga see kõik oli ebaoluline – FOTOD ja muu taoline oli päästetud. Garantii korras sain tasuta uue ketta ja ventika kah.
Lubasin tookord hardalt, et hakkan varukoopiaid tegema. Neid pole mul siiani rohkem kui… 4 DVD-d 2006. aasta algusest, kui Maido kogu läpaka sisu DVD-de peale kõrvetas, et format C-d teha. Parem, kui mitte midagi, eks. Aga terve viimane aasta, hetke seisukohalt kõige olulisem, on katmata…
Igatahes. Ärge küsige mu käest, kuidas ja mis, aga lõpuks tegi Lontu imet. Ta pani käima mingi müstilise programmi, mis kõik ära taastas. Ma sain oma C-ketta tagasi 😀
But wait – there’s more!
Nagu kõik mu regulaarsed lugejad peaksid teadma, on mul ikka veel mitte töötav wifi. Lontu vaatas ka selle üle. Tööle esiti ei saanud. tuvastas vaid, et tänu restardile levitas mu ruuter tõepoolest kõigile kättesaadavat turvamata võrku, mida kõik soovijad kasutada said. Peale minu muidugi. Urr.
Siiani on selgusetu, kuidas minu algsest turvatud võrgust sai turvamata. See juhtus ENNE, kui ma ruuterile restarti tegin, ma poleks ruuterit muidu üldse näppima hakanudki. Olgu, las mõned müsteeriumid jääda. Nüüd on mul jälle kenasti turvatud koduvõrk, sedapuhku buduaari asemel tikripesa 😛
Hoolimata võrgu olemasolust minu läpakas seda siiski ei tuvastanud. Mõtlesin, et mis seal ikka – reedel tartus koolitus, lähen läpakaga Runni juurde ja pööritan jõlekurvalt oma suuri silmi.
Seevastu mainisin Lontule, et mul peaks olema bluetooth. Ta hakkas seda taga otsima. Ei leidnud. Küll aga leidis ta üles wifi. Nagu ma aru saan, siis polnud vaja teha muud, kui nuppu vajutada ja kaabel tagant ära võtta.
Tramaivõi. Saate aru, seda wifi nuppu olen ma nõrkemiseni tagunud. Aga andke mulle andeks, kui ma ei tule selle peale, et mu läpakas ei tunnista wifit, kui tal kaabel taga on. Andke mulle andeks, aga ma TÕESTI ei tulnud selle peale.
Igatahes on mu arvuti praegusel hetkel korras ja wifi ka täiesti olemas. Elu on ilus.
Ma siiski pabistan natuke – mis siis, kui see error polnud ühekordne? Mis siis, kui ma lähen täna õhtul koju ja arvuti ei lähe jälle käima? Ok, ma olen optimist – usun, et seda ei juhtu. Öösel olin nii väsinud, et ei jõudnud asju ära kõrvetama hakata, aga täna õhtul teen seda. Raudselt.
Ja reedel läheb mu tibu ikkagi onu Runni juurde põhjalikku arstlikku kontrolli. Et mu süda rahul oleks. Viimane asi, mida vaja, on see, et läpakas Londonis otsad annaks.
Note to self: muretseda enne Londonisse minekut ostudokument, et garantii puhul seal vähemalt midagi näidata oleks.
Aga Lontu on minu kangelane 😛
Niisiis läheb tegemisse veel 335 fotot, mille olen juba välja valinud ja mõõtu lõiganud, need on aga vaid novembri lõpuni, sealt edasi on must maa… Oeh. Raha on mul ülearu, eks! Aga okei, saan hakkama. Need on mul eelarves kirjas.
