Author name: Tikker

Lontu on mu kangelane

Millegipärast otsustas mu läpakas eile õhtul kokku joosta – Winamp jäi ühe koha peale plõksuma ja midagi teha ei saanud. Mis seal ikka, juhtub paremateski perekondades… Panin power nupust vägivaldselt kinni nagu sellistel puhkudel ikka.

Häda ilmnes siis, kui arvutit taas käima panna üritades pakkus ta mulle kolme erinevat safe mode‘i, last known good configurationit (oli vist nii) ja Windowsi normaalset käivitamist, ükski neist aga miskipärast ei töötanud.

Külma higi pisarad hakkasid juba mööda selga alla voolama. Aga ma ei lasknud ennast heidutada. Helistasin Lontule.

Ta lubas tulla ja asja üle vaadata.

(Vahepealse ajaga ei osanudki algul midagi peale hakata – arvutisõltuvus on ikka suur – aga lõpuks käisin poes veini ostmas, tegin süüa ja koristasin. Ühesõnaga ilma arvutita on võimalik elada küll. Poolteist tundi vähemalt :D)

Lõpuks ta tuli. Jooksutas natuke Linuxit, veel üht-teist ja kolmandat ning tõdes, et programmid ei tunne mu C-ketast ära.

Asi paistis halb – mul jooksis juba terve elu silme eest läbi. elu, mis on hetkel küll peamiselt E-kettal, kuid mõningaid asju hoian mugavusest siiski desktopil, mis asus tol hetkel veel C-kettal.

See pole mul esimene kord, kas teate. 2004. aasta novembris jooksis kokku mu eelmine, tolleks hetkeks 11 kuud vana läpakas. Ma olin kaks päeva hüsteerias, sest Rainer väitis mulle, et kõvaketta peal olevaid asju pole võimalik taastada… Seal oli pool minu elust ja mul polnud mitte ühtki varukoopiat. Lõpuks sain siiski tagasi kõik peale paari filmi ning enamik Seksist ja linnast läks ka kaduma. Aga see kõik oli ebaoluline – FOTOD ja muu taoline oli päästetud. Garantii korras sain tasuta uue ketta ja ventika kah.

Lubasin tookord hardalt, et hakkan varukoopiaid tegema. Neid pole mul siiani rohkem kui… 4 DVD-d 2006. aasta algusest, kui Maido kogu läpaka sisu DVD-de peale kõrvetas, et format C-d teha. Parem, kui mitte midagi, eks. Aga terve viimane aasta, hetke seisukohalt kõige olulisem, on katmata…

Igatahes. Ärge küsige mu käest, kuidas ja mis, aga lõpuks tegi Lontu imet. Ta pani käima mingi müstilise programmi, mis kõik ära taastas. Ma sain oma C-ketta tagasi 😀

But wait – there’s more!

Nagu kõik mu regulaarsed lugejad peaksid teadma, on mul ikka veel mitte töötav wifi. Lontu vaatas ka selle üle. Tööle esiti ei saanud. tuvastas vaid, et tänu restardile levitas mu ruuter tõepoolest kõigile kättesaadavat turvamata võrku, mida kõik soovijad kasutada said. Peale minu muidugi. Urr.

Siiani on selgusetu, kuidas minu algsest turvatud võrgust sai turvamata. See juhtus ENNE, kui ma ruuterile restarti tegin, ma poleks ruuterit muidu üldse näppima hakanudki. Olgu, las mõned müsteeriumid jääda. Nüüd on mul jälle kenasti turvatud koduvõrk, sedapuhku buduaari asemel tikripesa 😛

Hoolimata võrgu olemasolust minu läpakas seda siiski ei tuvastanud. Mõtlesin, et mis seal ikka – reedel tartus koolitus, lähen läpakaga Runni juurde ja pööritan jõlekurvalt oma suuri silmi.

Seevastu mainisin Lontule, et mul peaks olema bluetooth. Ta hakkas seda taga otsima. Ei leidnud. Küll aga leidis ta üles wifi. Nagu ma aru saan, siis polnud vaja teha muud, kui nuppu vajutada ja kaabel tagant ära võtta.

Tramaivõi. Saate aru, seda wifi nuppu olen ma nõrkemiseni tagunud. Aga andke mulle andeks, kui ma ei tule selle peale, et mu läpakas ei tunnista wifit, kui tal kaabel taga on. Andke mulle andeks, aga ma TÕESTI ei tulnud selle peale.

Igatahes on mu arvuti praegusel hetkel korras ja wifi ka täiesti olemas. Elu on ilus.

Ma siiski pabistan natuke – mis siis, kui see error polnud ühekordne? Mis siis, kui ma lähen täna õhtul koju ja arvuti ei lähe jälle käima? Ok, ma olen optimist – usun, et seda ei juhtu. Öösel olin nii väsinud, et ei jõudnud asju ära kõrvetama hakata, aga täna õhtul teen seda. Raudselt.

Ja reedel läheb mu tibu ikkagi onu Runni juurde põhjalikku arstlikku kontrolli. Et mu süda rahul oleks. Viimane asi, mida vaja, on see, et läpakas Londonis otsad annaks.

Note to self: muretseda enne Londonisse minekut ostudokument, et garantii puhul seal vähemalt midagi näidata oleks.

Aga Lontu on minu kangelane 😛

Pagan küll

T, K, R 11.00 – 18.00
N 12.00 – 19.00
L 10.00 – 17.00
P, E – suletud

Mu raamatukogu tähtaeg on 20, st ülehomme. Pikendanud juba olen, rohkem ei saa. Esmaspäevast neljapäevani olen 10-20 tööl, reedel sõidan varahommikul Tartusse koolitusele, nv olen ilmselt Tartus, mis ei oma ka olulist vahet, sest 24 on raamatukogu nagunii kinni… Üldised lahtiolekuajad on nii idiootsed, et *enne tööd* ka läbi lipata ei saa (kui nädala sees kümnest lahti tehtaks, siis jääks sutsu tööle hiljaks ja käiks ära küll).

Keegi mustamäelane äkki tahab halastajainglit mängida mulle ja lähemal ajal Sääse raamatukogust läbi lipata? Raamatud võin tuua hommikul enne kümmet või õhtul peale kaheksat kokkulepitud kohta.

Ma päriselt pole huvitatud viivise maksmisest, see tuleks tervelt… Heh, lugesin just raamatukogu eeskirjad üle ja see on ainult KÜMME senti päevas raamatu kohta (vanasti oli mu meelest 20)??? Ahsoo, no 1.20 siis ilmselt.

P*rsse ühesõnaga. Lähen nädal aega hiljem ja maksan 1.20. Vanasti vähemalt nende päevade eest raha ei võetud, kui kinni oli. Halvemal juhul maksan 2.40. Oioi 😛

Ostetud!

Nüüd pole enam taganemisteed – ostsin just lennukipileti ära 😀

Kui paar päeva tagasi vaatasin veel, et 28. märtsil maksab pilet €23.99 ning 4. aprillil €42.99, siis täna ostma hakates oli 4. aprilli hind juba €52.99 (neile hindadele läheb nagunii juurde lisatasu €9 inimese kohta). See aga tundus juba kole kallis, eriti arvestades fakti, et 28. märtsi hind oli samaks jäänud. Niisiis pidasin Iirise ja Murakaga veidi nõu ning otsustasin siiski märtsi lõpu kasuks. Kiireks küll läheb, aga saan hakkama. Ühtlasi on 28. märts Muraka sünnipäev ning ta saab kolmapäeva õhtul Londonisse tulla. Äge! 😀 Neljapäeva õhtuks või hiljemalt reede hommikuks peab ta tagasi minema, sest pere läheb kolmeks päevaks reisile ning lapsed jäävad tema hooleks… Võib-olla lähen selleks ajaks talle külla 😛

Pileti ostmisel tekkis otse loomulikult veel üks ettenägematu kulutus – lisateenustasu €7.50 krediitkaardiga maksmise eest. Ühtlasi oli seal kirjas, et Visa Electron kaardiga maksmisel lisatasu pole, see on aga (Hansapanga klienditoe väitel) vaid deebetkaart, millega omakorda pole üldse võimalik lennupiletite eest maksta, sest see on nii ebaturvaline. Ma ei saa aru, miks seda deebetkaardiga maksmise võimalust siis üldse pakutakse, kui seda teha ei saa? Tigetsesin natuke igatahes. Mitte et see summa eriti suur oleks, eks, aga nii põhimõtte pärast.

Kokku läks pilet maksma €23.99 + €9 + €7.50 = €40.49 ehk ümmarguselt 640 krooni. Odav ikkagi.

Mul on nii hea meel, et sellega korda sai. Ei kripelda enam pidevalt mõte, kas pilet ikka homme ka veel nii odav on. Ja sama oluline, nagu alguses mainitud – enam pole tagasiteed.

Kõige suurem probleem on endiselt siia korterisse uute elanike leidmises. Mu esimene variant langes ära, teise tõsiseltvõetavust pean uurima ja selleks on vaja Leppa.

Aga mainin veel kord ära:

Alates aprilli algusest ja vähemalt aasta lõpuni välja pakkuda 2-toaline 46 m² korter Mustamäel Siili peatuses. Väga heas korras, üks tuba läbikäidav; vannitoas dušikabiin, põrandaküte, pesumasin; köögis köögimööbel, külmkapp, gaasipliit (see moodne, kus tule saab nuppu vajutades ja tikke peab ainult praeahju puhul kasutama); magamistoas sisseehitatud riidekapid; elutoas lahtikäiv kušett, mida saab suurepäraselt kasutada kaheinimesevoodina; 5-megane püsiühendus 350.- kuus, üür 3500+maksud, mis on kõige külmemal ajal kokku ca 1500 kr. Sobib ideaalselt paarile, aga sama hästi ka kahele inimesele, kui üks on nõus läbikäidavas toas elama (pole üldse hull, ise elan praegu). Minu poolest võib siia muidugi kolida ka üksi, kolmekesi või kuuekesi 😉

Kui oled huvitatud või tead kedagi, kes võiks olla, anna märku!!!

Lootusetu!

Ma olen oma tutvusringkonnas juba üldiselt tuntud selle poolest, et jalutan tänaval omas mullis ümbritsevat tähele panemata, sealhulgas ka tuttavaid nägusid, kes vastu tulema juhtuvad. Vahel ei pane ma isegi seda tähele, kui nad mind kõnetavad, peab ikka füüsiliselt torkima tulema, et ma midagi märkaks.

Viimane juhtum siis selline, et avastasin intranetis ühe uue töötaja profiili all väga tuttava pildi ning veidike järele mõeldes tuli meelde, et olime temaga koos ju neljapäevasel koolitusel, mis kestis ca kaks tundi – arvestades seda, et inimesi oli koolitusel veidi üle kümne, oleks võinud nagu tähele panna küll või mis 😀

Ma olen ikka täiesti lootusetu. Jube piinlik on sellepärast pidevalt.

Et kui ma juhtun teist tänaval möödudes mitte välja tegema, siis tulge kindlasti näpuga torkima – ma ei ignoreeri teid, ma olen lihtsalt tuulepea ja oma mõtetega ei tea kus 😉

Positiivsed avastused

Jajah, ma tean, et ma peaksin magama, homme on tööpäev. Aga plaanid ja mõtted hoiavad poole ööni üleval. Tavaline asi minu puhul.

Olen viimased paar tundi oma rahaasju puurinud ning teinud äärmiselt meeldivaid avastusi.

1) Lennupileti saan järgmine nädal vabalt ära osta, enamik tuleb tulumaksust ning puuduolevad paarsada krooni pole jooksva vaba raha hulgast näpistada mingi probleem, jääb veel söögi ja muu jaoks ka

2) Aprilli alguseks on mul läpaka järelmaksust nii palju järele jäänud, et pärast selle ära maksmist peaks mulle viimasest palgast koos puhkuserahadega kätte jääma veel ca 5000 kr (no need on minu enda tagasihoidlikud arvutused, aga üldiselt ütlen minevikukogemuse põhjal, et mul nupp nokib ja selliste asjadega väga ei eksi)

3) Korteri tagatisraha 3000 kr on ka nö sülle kukkunud raha, mis aprilli alguses laekub

Niisiis on mul aprilli alguses ca 8k vaba raha, millest tuleb maksta märtsi kommunaalid, elekter ja internet, osta aastane varu läätsi, poole aasta varu beebipille (pikemaks ajaks ju ei anta retsepti, krt) ning käia viimast korda kosmeetikus (sellega seoses vist ka osta epilaator, sest vaevalt ma Londoni hindade juures endale edaspidi depilatsiooni lubada saan – NIUKS).

Kindlasti tuleb enne Eestist ära minemist külastada ka hambaarsti, aga selle loodan mingi ime läbi märtsi väljaminekute hulka mahutada. Väga palju vast ei tohiks minna, pealegi saan haigekassalt 300.- tagasi, eelmine aasta reageerisid nad suht kiiresti – nii kuu ja kümne päevaga.

Ühtlasi tuleb jätta piisavalt raha aprillis kontolt maha minevate pensioni kolmanda samba, õppelaenu ja telefoniarve jaoks.

Pärast kõike seda peaks mulle enda arvestuste kohaselt jääma veel ca 3500 kr, mis on Londoni mõistes ilmselt olematu summa. Iiris ja Murakas oskavad vist paremini kommenteerida.

Igal juhul – kui väga hästi läheb, siis ma ei peagi kelletki midagi laenama. Eelduseks muidugi see, et Londonis kiiresti tööd leian, aga kavatsen seda teha.

Vot sellised lood siis.

Siinkohal, mu kallid blogi lugejad, võite mulle meenutada igasuguseid asju, mis vajavad korda ajamist, kui pikemaks ajaks välismaale elama minna. Mul küll tuleb pidevalt uusi asju meelde, aga olen täiesti kindel, et MIDAGI olen ikka unustanud. Niisiis, jagage kogemusi. Julgesti!

Scroll to Top