Piiale ja Erwinile
Nadja üleskutse läks hinge, kandsin teile oma viimase raha – 7.60. Oleks rohkem kandnud, aga jõin ülejäänu eile Nadjaga Levikas maha. Loodan, et minust oli abi.
Siiralt teie,
Tikker
Luuser
Pärast kahe blogi läbi lugemist ja ühe inimesega rääkimist ja teise inimese räägitud asjadest ja kolmanda inimesega juhtunust mõtlemist sain ma aru, et mul on igav elu ja ma olen jumalast mõttetu inimene.
Tänan tähelepanu eest.
Tikker ja lipsu(sõlme)d… Oeh
Selles mõttes, et… Ma peaks vist tegema kohustuslikuks reegliks kõigile tüüpidele, kes arvavad, et mu lipsu oleks kena duši alla vedada või see niisama sõjasaagiks võtta, et see tuleb hiljem tagastada triigitud JA sõlmes kujul. Veetsin jälle mõnusa veerandtunnikese arvuti ja peegli ees, et normaalne lipsusõlm saada.
Kiituseks võin öelda nii palju, et lips istub paremini kui enne… Vajaski teine triikimist. Aga triikrauda Tikril teatavasti pole. Selles valguses jätan tähele panemata isegi paar plekki, mille võrra lips nüüd rikkam on. Kes teab, äkki ma tegin need ikka ise.
Nüüd on Tikker jälle ilus.
Tegelikult pole ma siiani aru saanud, mis teema mul nende lipsudega on, aga ilma ei taha nagu eriti välja minna. Fetiš või? Nojah, mis teha.
Valimisreklaamid in my ass
Ausõna, kogu see odav propaganda ajab ära igasuguse isu valima minna. Iga kord, kui ma näen mõnd põsele maalitud lipukesega keskerakondlase larhvi, tekib mul vastupandamatu tahtmine sellele vuntsid joonistada või vähemalt reklaamile tugevasti jalaga virutada. Ma muide ei ole üldiselt vandaalitseja tüüpi, ei mäletagi, kas olen kunagi midagi taolist teinud. Ega ei tee ka nüüd.
Nüüd siis vahib Reformierakond samamoodi igalt poolt vastu ja viimase piisana räägib keegi Ott Lumi Rahvusraamatukogu küljel, et õnn on see, kui tahad tööle minna ja koju minna ning reklaamib oma kodulehte. IRL-i muidugi ka.
Lihtsalt kole.
Ahjaa, see kristlik partei, mis iganes nende täpne nimi ka poleks, nende reklaamid on ka eriti inetud.
Et mina ei taha ausalt idioote valima minna. Hetkel tundub, et kõik on idioodid. Märtsis vaatame…
—
Tikker tuli täna koju nagu alati – trolliga, Siili peatuses maha ja otse trolli tagant üle tee. Keset teed seistes ja oodates, et teiselt poolt tulev autode vool lõppeks, sõitis mööda ja jäi foori taga seisma politseiauto, mille juhipoolne aken oli lahti ning seal istuv ment (päris noor ja kena oli :P) teavitas, et ülekäigurada on natukene sealpool. Tikker õnnistas menti iroonilise naeratusega ja läks südamerahus tema auto tagant üle tee. Seisma jääda ja trahvi teha igatahes ei viitsitud.
—
Kuuse peaks välja viskama. Eile juba oleks pidanud. Üldse ei viitsi. Tõenäoliselt läheb käiku Ruudu kontseptsioon, mille kohaselt kuuske tuleb toas hoida nii kaua, kuni sel veel okkad küljes on, sest muidu oleks ju raiskamine.
Siinkohal vabandaks veel Nadja, Ruudu, Lontu, Pipsi ja Tõnu ees (loodan, et ei unustanud kedagi) eileõhtuse vingumise pärast. Seoses endale antud lubadusega ei saanud sellest siin kirjutada, niisiis olid õnnetuteks ohvriteks erinevad inimesed mu MSNis. Kergem muuseas ei hakanud. Selliste asjade puhul parandab ilmselt vaid haud. Sel korral ka kõnekäänd “hommik on õhtust targem”.
Tore avastus
Ei tea, kuidas see minust senini mööda läinud on, aga avastasin täna ringi surfates, et Tõnul on fotoblogi.
Ma pole senini fotoblogidest eriti midagi arvanud. Tegelikult pole ma peale R-i oma ühtki pidevalt jälginud ja ka see pakkus huvi vaid nii kaua, kuni suhtlesime. Huvi oli puhtalt eraeluline ja pigem teksti vastu, fotod ei tekitanud kunagi mingeid erilisi emotsioone. Nüüd… Ei mäletagi, millal seda viimati vaatasin.
Üldiselt meeldivad mulle pigem sellised blogid, kus põhiline on tekst ning fotod on vaid tabavaks illustratsiooniks (Piia&Nadja on ilmselt parim näide).
Aga Tõnu oma oli teistsugune. Mingis mõttes stiilipuhas. Ma ei oska ega tahagi fotodes mingit suurt kunsti või kvaliteeti või sügavat mõtet otsida. Ma lihtsalt tunnen, kas mulle meeldib või mitte. Kui meeldib, siis tekivad mõtted iseenesest. Tõnu omad väga meeldisid. Kõik vaatasin ära. Palju-palju lemmikuid tekkis.
Et mulle ka vahel meeldib pilte vaadata. Kui need on minu hingele. Tõnu omad on. Ja ta pildistab filmile! Eriti äge. Mina kui paadunud digiinimene oskaks ilmselt filmile ainult käkke teha.
Lingin nüüd teda ka. Jälle üks regulaarne juures. Ilus.
Ja sain innustust teiste fotoblogide lähemaks uurimiseks, äkki avastan veel midagi põnevat.
—
Tööl on vahelduseks tõeliselt armas, sest jaanuar on vaikne nagu alati ja uus poiss endiselt väga asjalik. Ma ei pea enam lisapäevi tegema, halleluuja! Mul on alates homsest järjest kolm vaba päeva. Väga imelik tunne. Pean meelde tuletama, mis ma siis tegin, kui mul actually vaba aega oli.
Avastasin, et minuga on raske elada. Saan endaga täitsa hästi läbi hetkel, aga siiski raske on. Väsitan isegi iseennast. Tahaks olla ilusam ja parem ja väheke normaalsem inimene.
Paraku, mida pole antud…
Saab hakkama!
Ja homme, kui olen välja maganud, ma vast ei väsita ennast enam ka nii palju 😉