Issand jumal küll, kas midagi veel hullemat saab olla kui need haledad Ninja-kloonid?? Ok, Moonwalk oli lihtsalt niiiiii igav – seegi hea, et nemad ei võitnud. Aga ausalt, Suntribe on ka HALE!
Teine eurolaul üldse, mis mulle ei meeldi. Esimene oli Koit Toome. Minu ajaarvamine algab muideks Maarjast & Ivo Linnast, nendest varasemate ajal olin liiga noor.
*süngelt*
Näis, mis koha me saame.
Ema tegi millalgi jaanuaris ettepaneku õekese sünnipäeva ajaks Rootsi minna. Kuupäevadeks oli ta valinud vastavalt kõige odavamale võimalikule hinnale 22-27. veebruar – Regina Baltica on odavam kui Victoria ning P-K on piletid odavamad kui N-L. Ok, sobis nii mulle kui A-le. Ema pidi asjaga ise edasi tegelema – kohad bronnima jne.
Mulle ja emale kui Tallinki klubikaardi omanikele saadeti koju kupong, millega sai B2 kajutikohaga Stockholmi kruiisi 300 krooni eest. Arvutasime, et isegi ainult üht otsa kasutades (sest me ju ei tahtnud samal päeval tagasi tulla) tuleks see odavam, kui niisama kajut osta. Kuna kupong kehtis veebruari lõpuni, siis aega veel oli.
Siis aga hakkasid Delfi müügifoorumis liiklema Tallinki -50% ja -100% sooduskupongid – neid jagati Tallinki töötajatele ning kehtivusaeg (ehk siis kuu aega alates väljastamisest) hakkas jaanuari lõpus paljudel läbi saama. Piletid tuli kehtivusaja sees välja osta, kasvõi aasta hiljem väljuva laeva peale. Kupongide hinnad olid väga erinevad – kõikusid 35 ja 390 krooni vahel.
Leidsin ühe õige soodsa pakkumise – -100% kupong 60 krooni, -50% – 35 kr. Pärast igakülgseid arvutusi ja käiku Tallinki kassasse, kus väga meeldiv neiu mulle kõik kupongidega seotu kenasti lahti seletas (noh, ok, osa sellest, nt -100% kupongile lisanduvad sadamamaksud erinevate kajutite puhul, oli nii keeruline, et jäi arusaamatuks) oli mul selge, milliseid kuponge kasutades kogu reisi kõige odavamalt saaks.
Suure vedamise tõttu saingi kõige soodsama pakkumise tegijalt kõik vajalikud kupongid – ja see oli tõesti vedamine, sest algul oli -100% kuponge ainult üks ja sellele oli juba üks tahtja enne mind. Tema aga hajus ära ja kuna mul oli ideaalis kaht kupongi vaja, siis lasi müüja endale teise ka saata. -50% kuponge oli tal piisavalt, nii et sain endale vajalikud 4tk kätte.
Niisiis kasutasin kokku ära 7 kupongi – 2 -100%, 4 -50% ja ühe kruiisipakkumise. Kahe esimese variandiga kehtis ka -50% soodustus söögile. Ei hakka siin pikemalt lahti seletama seda keemiat ja kõiki hindu, aga lõppkokkuvõttes saime edasi-tagasi B2 kajuti (millest piisas täiesti, sest ma magan A-ga nagunii ühes voodis), teel Rootsi kolm hommikusööki ja tagasiteel kolm õhtusööki. See kõik läks meile maksma umbes 860 krooni nägu. Tavahinnad oleks olnud: B2 kajutikoht ühele inimesele ühel suunal 752, hommikusöök 135, õhtusöök 335 kr.
Nonii. Olime kõik oma soodsa ostu üle õnnelikud, aga täna tuli välja, et asi kujunes veel palju soodsamaks, kui olime arvanud – nimelt helistati mulle Tallinkist ning öeldi, et kuna Regina Baltica veebruaris-märtsis ei sõida, siis vahetatakse piletid ilma lisakuludeta ümber Victoria omade vastu. Ainus jama oli selles, et kuupäevad pidi ümber muutma, sest laevad sõitsid üle päeva.
Ja tulemus? Me küll läheme 23 ja tuleme 26, nii et reis jäi kaks päeva lühemaks (ei saanud varem minna või hiljem tagasi tulla, sest emal ja A-l on töö) – aga selle eest on meil kolme peale B4 kajut (tunduvalt rohkem ruumi ja keegi ei pea ülemises voodis magama), söögid muidugi samad – ja me saame sõita Victoriaga, mis on palju lahedam, kui vana Regina-kökats.
Tavahindadega (õpilase- ja klubikaardisoodustust arvestades) oleks see reis läinud Reginaga 1500 ja Victoriaga 2000 krooni nägu.
Ajee 😀 Peaks mainima, et ma olen ülirahul. Elagu Tallink!
PS. K-arvutisalongi teema jätkuna võin öelda, et seekord sain pildid probleemideta kätte – nagu loota oligi.
PPS. Mul tuli täna meelde, et ma olen ju puslemaniakk ning läksin seega puslejahile – tulemuseks 3x1000tk puslet, mida müüdigi komplektina – hind kõigest 115 kr 😀 Ja tegemist nädala lõpuni küllaga – kaua ikka lugeda jõuab.
Kunagi väiksena nutsin pärast silmaarsti juurest koju jõudmist, sest tahtsin prille, aga ei saanud. Noh, minu “unistus” täitus üsna varsti – sain prillid juba 6-aastaselt. Olin hirmõnnelik – kandsin neid isegi lasteaia lõpupeol, ehkki vajadust polnud.
Koolis mind narriti – ei tea, kas ainult prillide pärast või oli veel midagi (eh, eks ma olin ise ka kohati paras äpu). Vahetasin kooli, sama asi jätkus kuni 8-9. klassini, mil inimestel lihtsalt aru pähe tuli.
Praegu vanu pilte vaadates imestan ikka, kui koledaid prilliraame kunagi tehti ja milliseid plastmassjõletisi ma kandma pidin. Oma esimesed “ilusad”, metallraamid, sain 97. aasta alguses (tuvastatud just äsja fotoalbumi toel) – olin siis peaaegu 13. Ja nendesamade raamidega sain hakkama kuni 2002. aasta kevadeni – nojah, selleks ajaks olid nad ka juba koledad (mood teatavasti muutub).
Tegelikult ma vihkasin prille. Täiega. Miinuseid tuli järjest juurde, klaasid läksid järjest paksemaks – otse loomulikult neid õhendati, aga paksud olid ikkagi.
Läbimurdepunkt saabus nii mitmeski mõttes 9. klassis, kui ma endale läätsed sain. Selle aastaga muutusin ma üldse päris põhjalikult ja keskooliajal olin juba võrdlemisi teine inimene. See selleks.
Ma mäletan, ema kartis, et ma ei julge läätsi silma panna. Sellega ei tekkinud mul mitte kordagi probleeme – ma pole kunagi pidanud hommikul veerand tundi mässama, et läätsi normaalselt silma saada, see on algusest peale tulnud lihtsalt ja kiiresti.
Kasutasin algul aastaseid läätsi. Esimese paari ostsin Eagle Visionist, kõik järgmised kokkuhoiu mõttes Norman Optikast. Vahe oli tuntav – 700/400 kr.
2002. aasta kevadel pillasin ma prillid vanni, mille tagajärjel raamid katki läksid. Kuna klaasid olid nagunii juba pikemat aega liiga nõrgad ja raamid, nagu eespool juba mainitud, selleks ajaks suhteliselt moest väljas, olin selle õnnetuse üle vaid õnnelik. Uued prillid olid olnud senini liiga suur väljaminek, aga kuna ilma prillideta polnud võimalik läbi saada, tuli lihtsalt kuskilt raha leida. Ja raha läks päris kõvasti – kokku üle 4000 krooni. Selle eest siis ilusad raamid ja maksimaalse õhendusega tumenevad klaasid (mis on sellest hoolimata üsnagi paksud). See tumenemine, kusjuures, nagu ma hiljem aru sain, on täiesti mõttetu funktsioon – mina oma silmaga küll mingit vahet ei tunneta, sest kogu see värk toimub nii aeglaselt. Kui kunagi uusi prille vaja, siis enam tumenevaid klaase ei taha.
Olin sillas, et sain prillid, millega julgen kodust välja ka minna. Mitte et ma oleks neid pidevalt kandma hakanud, kaugel sellest – juba raskuse tõttu liiga ebamugav. Lihtsalt see teadmine, et kui vaja, siis on normaalsed prillid olemas. Ja kirjanduse lõpueksamil käisin ma nendega ära ka. Hommikul oli kiire ja mõtlesin, et ehk jätavad prillid targema mulje 😛 Klassijuhataja küsis selle peale koolis: “Sa ju ei käi tavaliselt prillidega?”, ühelt klassiõelt sain komplimendi, et väga hästi sobivad… Ja eksami sain kah A. Tea, kas see olenes siis prillidest või millestki muust 😀
Viimased läätsed ostsin A ähvardusel aastaste asemel pooleaastased – et silmadele kasulikumad ja nii. Ma ise olen ju süüdimatu ja arst ka ei rääkinud sellest – kuradi Norman Optika. See pooleaastaste läätsede ost jäigi mu viimaseks visiidiks nende poodi. Olin kogu aeg käinud Pärnu Normanis, et kõik mul andmed oleksid ühes kohas – et näha, millal mu lühinägelikkus siis ükskord seisma jääb. Ja viimati öeldi sealt mulle: “Ega te ometi ei arva, et me teie varasemaid tulemusi kuskil säilitame?” Noh, eeldasin jah, sest Eagle Visionil on üle-Eestiline andmebaas. Lisaks veel, et üle -10 läätsi neilt üldse ei saa. Selle koha peal viskas mul üle.
Praegu mõtlen, et ilmselt saavad ka nemad kangemaid läätsi tellida kui vaja, neil lihtsalt koha peal polnud vms. Aga mulle jäeti täpselt selline mulje, et ei ole ja ei saa ka.
Ühesõnaga kolisin taas Eagle Visionisse. Panin tänaseks aja kinni, läksin kohale ja… Arst oli välja otsinud, et olen neilt ostnud 1998 augustis läätsed ja 2002 kevadel prillid. Kuna ma ei mäletanud, kui kanged need on ja prillide kangus andmebaasis ei kajastu, lasi ta mu prillid üle kontrollida – nii sain ise ka teada, et klaasid on -11 & -13, silinder veel lisaks.
Kontrolliti nägemist prillidega – asi mida Normanis kordagi ei tehtud – ja sain teada, et need on endiselt täitsa korralikud, nägemine isegi parem kui läätsedega – prillidega nägin 120%, läätsedega 100%.
Uuriti mikroskoobiga silmi ja öeldi, et veresooned on näha, silmal on hapnikupuudus ning ma peaksin pooleaastaste asemel kahekuiseid või kuiseid läätsi kasutama – soovitus, mida mulle Normanis kordagi ei tehtud.
Rahakotile oleks see suht rängalt mõjunud, aga kuna neil oli parajasti tühjendusmüük, siis olid ühekuused läätsed kaks karpi ühe hinnaga – nii et sain poole aasta läätsed 600 krooniga – ainult 50 krooni kallimalt kui plaanitud. Kuna neil -10t endal koha peal polnud, tehti ettepanek Pärnust või Tartust tellida, aga kuna ma ütlesin, et lähen nagunii nädala lõpus Pärnusse ja järgmise nädala algul Tartusse, siis nad vaid helistasid ja panid need läätsed mulle kinni.
Vat seda ma nimetan teeninduseks 😉 Muuseas, poole aastaga mu lühinägelikkus tõusnud pole ja läätsed saan seega sama tugevad kui eelmised. Nice. Nii saan veel kunagi operatsioonilegi minna…
Mh, ma pean tunnistama, et minu arust olid selle aasta Eurovisiooni laulud jamad. Valdavas enamuses tädikesed, kes tammuvad laval ja laulavad armastusest. Boring!
Ok, mõned jäid siiski silma. Isiklik lemmik on kahtlemata Cardinals – nad meenutavad mulle ERAt ja ERA ruulib. Pealegi oli neil seda liikumist-show‘d, mis Eurovisioonile nii hädavajalik. Show poolest jäid meelde veel kolm laulu – üks neist oli viimane (need neli diskopeput), teiste kahe nimesid ei mäleta, aga ühes oli veidike idamaist hõngu ja satsides laulja-taustatantsijad, teise taustaks ülkonnas kutid, kes robotit teha üritasid. Aga pean tunnistama, et viimati mainitud laul ise oli minu arust nii nüri kui veel vähegi olla andis.
Niisiis hoian mina pöialt Cardinalsile.
Tänane päev on üldse mõttekas olnud – magasin üheni ja olin terve päeva netis või lugesin. Nüriks muutub, krt. Nii ootasin seda vabadust ja nüüd… Miks on nii, et kui on kiire, unistad ainult kohustustevabast nädalast ning asjadest, mida siis teha võiks, aga kui see nädal lõpuks käes, siis ei viitsi enam midagi teha ja kõik tundub igav?
Nojah, küllap ma mõtlen siiski midagi tarka välja lugemisele-netile lisaks. Homme. Näiteks telekat võiks vaadata. IRW.
Pidin minema koos A-ga tema parima sõbra juurde jooma, aga tundsin, et ei viitsi kohe kuidagi välja minna, tund aega Õismäele loksuda ja siis veel seltskondlik kah olla. Raamat oli nimelt pooleli – seesama trioloogia teine osa, mille üle ma hiljuti nii rõõmustasin. Niisiis läks A üksi (õnneks ei olnud tal selle vastu midagi) ja mina olen nüüd siin… Kah üksi.
Vaatasin Kanal2 pealt sellist filmi nagu Mõistus ja tunded. Kusjuures vanaaegsed filmid pole üldiselt üldse minu maitse, minu arust kannavad nad tobedaid riideid, aga miskipärast tahtsin seda näha. Eks ta nati tobe ju oli, süžee oli nii aeglane ja veniv… Aga sellist inglise keelt oli päris lõbus kuulata. Mõtlesin mitu korda, et ei viitsi edasi vaadata, aga kuidagimoodi vaatasin ikka lõpuni.
Segane lõpp – üks mees teeb ühele õele abieluettepaneku ja kohe pärast seda näitab pulmi, ainult et hoopis teise õe pulmi ja mitte selle mehega, kellega ta algul sebis, vaid hoopis teisega. Mina küll aru ei saanud, et tal oleks vahepeal juba selle vastu tunded tekkinud. Kummaline.
Ja Emma Thompsonile ei sobi vanaaegne stiil kohe üldse, minu arust oli ta suisa kole. Mitte et ta üldse eriline iludus oleks, aga Love Actuallys nägi ta igatahes tunduvalt kobedam välja, mis siis, et ta seal umbes 8 aastat vanem oli. Irw.
Aga nojah, tegelikult oli see ju tore vana film – romantika ja puha. Naine, kes nikastab paduvihmas jala ja mees, kes juhtub parasjagu läheduses olema ning ta koju kannab – armastus esimesest silmapilgust. Tänapäeval sellist asja enam ei kohta 😛
Oeh. Film läbi, pöördun nüüd tagasi oma põneva raamatu rüppe. Pool on veel lugeda. Ja kolmas osa ka… Ja peale nende veel seitse lugemata raamatut. Paistab, et magama niipea ei saa 😀 Aga miks ma peaksingi – mul pole vaja vara tõusta, mul pole vaja üldse midagi kasulikku teha. Vaheaeg ruulib!