autokool

Käin siin usinalt sõitmas, ehkki mitte nii tihti, kui tahaks ja vaja oleks. Õpetajaga kolm korda nädalas (rahanumbrid jooksevad silme ees), Kaidiga vastavalt võimalusele, aga see on üsna keeruline, kuna tal on pikad tööpäevad, mis väsitavad, ja iga vaba hetk viib eraelu tõttu Pärnust eemale.

Pärast peaaegu kahe kuu pikkust pausi oli alguses hea meel, et kõik kiirelt meelde tuli, mingi hetk tekkis meeleheide ja tunne, et taandarenen, nüüd on jälle üsna optimistlik suhtumine, õigemini kohasem väljend on vist rahulik – ma ei pabista, aga ei tunne ka seda, et kõik vajalik hakkaks lähemas tulevikus selgeks saama.

Minu häda on selles, et kui õpin mingit spetsiifilisemat asja, siis järgmiseks korraks, kui seda jälle proovime, on kõik ununenud. No kõik need parkimised ja külgboksid ja ümber nurga tagurdamised ja estakaadid… Hea küll, külgboksi “teooria” on nüüd vist küll meeles, ümber nurga tagurdamine kah, isegi estakaad tuli täna peaaegu rahuldavalt välja, ainult gaasi vajutamise tugevust pean veel timmima. Aga lihtsalt parklasse autode vahele parkimine, see on ikka väga vaevaline 😀

Märke ja jalakäijaid üritan kõigest väest vaadata, aga pool ajast vist ikka ei tee seda. Käiguvahetuse ja kiiruse tõstmisega pole mingeid probleeme, kui sõidan peateel, aga parema käe reegliga tänavatel tuleb vahel ahastus peale – õpetaja muudkui sunnib kiirust tõstma ja käiku vahetama (sest liiklusele ei tohi ju jalgu jääda ja ARK kukutab liigse aegluse eest läbi) ja niipea, kui selle tehtud saan, tuleb juba aeglustada ja käiku allapoole vahetada, sest paremalt tuleb juba järgmiseid autosid vaadata. No ja siis on raudne laks, et kui mulle tundub, et ma näen paremalt tulijaid piisavalt, siis ma oleks pidanud veel aeglasemalt sõitma või suisa seisma jääma, samas kui mulle tundub, et ma ei näe midagi ja lähen jube ettevaatlikult, siis oleks pidanud ammu nägema ja molutan liialt 😀 Samamoodi ristmikul ja pööretel käigu vahetamisega – kas on vaja seisma jääda või lihtsalt aeglustada, kas panna pöördeks teine või esimene… See, mis mulle tundub, on alati vale 😀

Foorid, mis on keerulisemad, kui kõige tavalisemad, panevad mind alati kukalt kratsima. Nojah, suurt häda ju muidu polekski, aga õpetaja rõhutab, et punase tule ajal tuleb vabakäik panna ja esimese peale alles siis, kui varsti liikuma hakkad. Ja seda peaks vaatama teiste fooritulede järgi, aga ma alati vaatan valesti või ei näe üldse 😀

Oeh. Saaks juba eksamid tehtud ja load kätte. Siis võiksin rahulikult omas tempos sõita – NII aeglane ma nüüd ka pole ja ma võin ju sõita sealt, kus ma oskan 😀 Ja siis ei kobiseks keegi mu kallal, kui ma mõnikord tiba kuskile joonele satuks ja teeks üldse kõiki neid asju, mida kõik teevad, et mugavam oleks, mille peale päris liikluses kulmugi ei kergitata, aga mille eest ARKi eksamil läbi kukutatakse. Ja parkida saaksin siis ka ainult sinna, kuhu oskan. Ja foori taga oodates esimest käiku sees hoida 😛 Aga jah… Lubadeni on veel pikk tee. Katsun kannatlikult harjutada ja loota, et ühel heal päeval saab kõik maagiliselt selgeks 😀

Juhtus nii, et mul jäi õppesõitu peaaegu kahekuune vahe – märtsi lõpus pidin ühe aja ära ütlema, siis avastasin, et hinna sees olevad tunnid on põhimõtteliselt otsas, meie rahaline seis oli väga kehv…

Mõtlesime, et katsuks rohkem Abikaasaga ringi sõita ja nii harjutades raha kokku hoida. Reaalsus oli aga selline, et kuidagi ei õnnestunud leida aega, kus abikaasa pole tööl, keegi hoiaks lapsi ja Abikaasa ema auto oleks ka meie käes. Täpselt ühe korra jõudsimegi niiviisi sõitma ja see auto oli minu jaoks niivõrd harjumatu, et ma ainult siunasin seal roolis. Jajaa, ma tean küll, et iga auto on erinev, aga see oli LIIGA erinev, liiga palju kiikse 😀

Nii see asi siis venis, kuni tulevikuplaanid paika said (aga see on omaette pikem jutt). Nüüd on selgus majas ja load tuleb ära teha võimalikult kiiresti – mitte et mul oleks olnud kavatsus asja pooleli jätta, see oleks olnud raha tuulde viskamine, lihtsalt ei julgenud alguses lisasõidutundidele kulutada. Panin just täna enda jaoks sisemiselt paika tähtaja, et juuni lõpuks olgu load käes – vaatame siis, kas jõuan. Karta on, et tibake liiga optimistlik lootus, aga pingutama ju peab 😛

Olen sel nädalal jälle kolm korda sõitmas käinud – kui esimese tunni alguses oli pärast peaaegu kahekuust pausi ikka VÄGA hirmus, siis tunni lõpus enam mitte nii väga. Ja järgmises kahes tunnis on üsna sama tunne olnud, mis enne – seega see vähene, mida oskan, tuli kõik kenasti meelde.

Minu suurim probleem on selles, et ma ei jõua/unustan märke vaadata, seega pole mul piisavalt infot selle kohta, kuidas ristmikel õigesti käituda. No kui ma ikka ei tea, kas tänav on ühe- või kahesuunaline, kas see on sõidueesõigusega tee või mitte, kuhu mis raja pealt sõita tohib… Millest me siis räägime, eks 😛

Teine probleem on kõik keerulisemad ristmikud – kui pole just täitsa tavaline, vaid rohkemate või ebatavalisemalt ristuvate teedega, siis ma kunagi ei tea, kuidas ja kuhu ma täpselt välja sõitma pean, et oleks õiges kohas, ei jääks kellelegi ette, näeks kõike vajalikku ja nii edasi. Me oleme kõik need Pärnu ebatavalisemad ristmikud läbi sõitnud ja läbi töötanud, aga mulle ei jäänud ju midagi meelde 😀

Suuremate ja keerulisemate fooride taga võtab ka kukalt kratsima – otse edasi sõita on lihtne, aga kõik need pöörded… Et mis tuld nüüd vaadata, millal sõitma hakata, kui kaugele ristmikule võin välja sõita jne.

Parkimist olen väga vähe harjutanud, see on ka puudulik. Tõusu peal üritasin täna esimest korda paigalt saada. No ja kes teab, mis kõik veel, mida ma üldse harjutanud pole 😛

Ühesõnaga mis puutub auto juhtimisse, siis pole ma just kirkaim kriit karbis. Aga küll saab selgeks, peab saama.

Kaidi oli nõus mulle juhendajaks hakkama, see peaks olukorda lihtsustama. Tal on normaalsem auto kui Abikaasa emal ja Abikaasa saab lapsi hoida, nii et kolm korda nädalas peaks ikka sõidetud saama. Häda ongi selles, et sellise autoga, kus kõrvalistujal pidurit pole, ei julge ma kindlasti minna aktiivsema liiklusega kohtadesse, kõige rohkem oleks aga vaja harjutada just märkide tähele panemist, nii et mingitel väga vaiksetel ja mõttetutel kõrvaltänavatel tiirutamine ei viiks ka kuskile.

Eks ma õpin noil vaiksetel tänavatel tema autot tundma ja kui tunne piisavalt kodune, siis vast julgeb mujale ka minna. Pidurit vajutada oskan ma tegelikult ise ka üsna hästi 😀 Ja kiirus olgu alguses pigem aeglane, siis ei saa väga suuri apsakaid teha. Nojah, ega kiirust tõsta enne ei saagi, kui märkide vaatamine aeglaselt sõites välja tuleb.

Suurtel peateedel on kiiruse tõstmine muidugi lihtne, Karja, Riia mnt ja Mai tänaval ei pea kogu aeg eesõigusele mõtlema, pole ka mingeid silte nii palju. Maanteesõit pole ka kõige hullem, ehkki stabiilsust võiks rohkem olla, kipun vingerdama.

Aga jah, need märgid, need märgid. Kui nende jälgimine ükskord automaatne on, siis ehk ei lähe enne ristmikku alati pea tühjaks, et mis ma nüüd täpselt tegema, kuidas reastuma või kellele teed andma pean. Kusjuures teoorias olen ma üsna tugev, lihtsalt kui ma pean kõike paari sekundi jooksul korraga jälgima ja järeldusi tegema, siis läheb asi käest ära.

Ükskord ma saan need load nagunii 😛 Juuni lõpp oleks väga hea 😛

Lõpetuseks üks lõbus seik kah. Hommikul linna poole jalutades hakkas king jalale haiget tegema – kannal oli väike marrastus, nahatükike veidi lahti. Käia oli kehv ja plaastrit kaasas polnud. Millegipärast hakkasin aga ikka rahakotis sobrama ja leidsin sendisahtlist Selveri päikesemängu kleepsud. Ja see pisike kleepekas päästiski päeva, võttis kogu valu kenasti ära 😀