blogimine

Blogtreesse satun ma teatavasti ainult siis, kui mul on hirmus igav, kõik regulaarsed blogid ja ajalehed on läbi loetud, aga ikka oleks vaja midagi netis teha. Sel juhul lähen ja vaatan esilehe postitused üle, seal on vahel ikka miskit lugemisväärset.

Umbes kümme päeva tagasi jäi mulle silma postitus, mille pealkirjas oli väljend maailma kõige nõmedam lennukompanii ning teksti sees mainitud Ryanairi. Noo, ma muidugi pidin kohe läbi lugema ja kaasa elama.

Kui ma olin selle postituse läbi lugenud, siis ma natuke tuulasin seal blogis ringi ja hirmus mõnus lugemine oli. Kusjuures ma TEADSIN, et olen seda mingi hetk varem ka vaadanud, ei tulnud aga meelde, mis kontekstis. Kui jõudsin lõpuks “Minu Eesti” arvustuseni, siis oli selge – Epu Facebookis oli kunagi link.

No igatahes ma järgmise nädala lugesingi järjest ja mõnuga – kõigepealt Katu esimest blogi Itaalia-eelsest ajast, siis Itaalia blogi otsa. Oleks kahe päevaga vabalt läbi jõudnud, aga külalised olid, nii et tegelesin muude asjadega ja läks kauem 😛

Tõesti, ma ei mäleta, millal ma viimati nii mõnusalt naeru pugistada sain. Selliseid blogisid lugedes ma alati kadedalt ohkan, et oskaks ma ka niiviisi kirjutada. Mõnus iroonia ja ärapanemine, samas nii normaalne ja eluterve suhtumine (sest tihti käib sihukese irooniaga kaasa ka mõttetu ülbus, mida aga Katu puhul grammigi pole). Garanteeritud meelelahutus!

No ja see muidugi lisaks, et mulle hirmsasti pakuvad huvi igasugused väljamaal elavate eestlaste blogid, seal on alati äratundmisrõõmu.

Ühesõnaga soojalt soovitan. Ma võrdleks katu stiili Piia ja Nadjaga, eriti nende vana blogiga… Või siis Merlise omaga, ehkki tema ei kirjuta enam ammu (on küll korduvalt plaaninud uuesti hakata, ma siiani pikisilmi ootan).

Ja äkitselt tahaks ma kangesti kasutada kogu aeg selliseid väljendeid nagu “nummi” ja “küpsik” ja “hissand, ma olen nii erutatud” 😀