blogimine

Eile

/ blogimine, igapäevaelu, plika, rõõm, seltsielu / 1 Comment

…oli natukene vaheldusrikkam päev, võiks ju üle pika aja siia miskit kirja panna.

CIMG1593Hommikupoolikul helistas Abikaasa õde ja ütles, et temal on mulle kingitus. Et sõidab varsti meie kandist läbi, kas mul oleks võimalik korra alla tulla, et see kätte saada. Noo, muidugi oli 😛 Nüüd on mul edev poekott, mis käib kokku pisikeseks maasikaks 😀 Kusjuures – ma olen seda kuskil pildi peal varem näinud, arvatavasti oli see Geily, kes mulle osta.ee lingi saatis. Meeldis juba siis, aga tellima hakata ei viitsinud. No Eili oli seda kuskil ehituspoes näinud ja kohe mulle mõelnud… Nii nunnu! Plikale meeldib sellega ka väga mängida ning Poisski vaatleb innukalt. Rõõmu tervele perele!

Üksi kahe lapsega õues käimine on täitsa tore tegevus, kui jätta kõrvale trepist ronimised. Plika käib hea meelega ise, aga ainult siis, kui kõrval on keegi, kes temaga tegeleb, teda meelitab või tal käest kinni hoiab. Kui olen vaid mina üksi, titt süles, siis keeldub ta kaasa mängimast – hüppab või ronib käsipuu otsas või vales suunas ja lihtsalt irvitab mulle näkku, nii et hoolimata algsest kannatlikkusest läheb mul kiiresti närv mustaks. Eile kasutasin juhust ja sättisin oma väljamineku nii, et minnes aitas ema Poisi trepist alla tassida ning siis olime tunnikese õues, kuni ema mees poest tagasi jõudis ja Plika trepist üles meelitas. Meie lemmikmänguväljak naabermaja juures oli lintidega piiratud, sest maja renoveeritakse (just nimelt ainult renoveeritakse, ilma soojustamiseta – idioodid, tramaivõi) – seega pidime oma maja ees olema ja kiikuda ei saanud. Õnneks oli Plika liivakastis terve see aeg üsna rahul, lõpuks käis natuke ronimas kah. Suurte laste kiige vastu tundis kõigest nii palju huvi, et tahtis oma nukku sellele sättida ja teda kiigutada, ise ei kippunudki.

CIMG1582

CIMG1586

Õhtul helistas Marko – teatas, et on Pärnus ja võiks kokku saada. Mina olin muidugi rõõmuga nõus. Kuna meie elamine on nii pisike ja sassis, et külalisi eriti kutsuma ei kipu, sai kokkusaamise paigaks Selveri mängiväljak 😀  Lahkusin kodust veidi peale kuut ja jõudsin tagasi alles siis, kui pimedaks läks. Marko saatis mind koju, meelitas Plika trepist üles ja tuli veel natukeseks külla ka (mis sest segadusest lõpuks ikka, eks). Meie saime elust ja asjadest rääkida, Plika sai uue ja põneva kaaslasega mängida – alguses läks küll veidi aega, et onu Mäksiga jälle sõbraks saada (viimati kohtusime suvel, kui Marko muuhulgas minu palvel Plikale ostetud nukukäru pärnusse tõi), varsti olid aga taas suured sõbrad ja ära minnes tuldi jooksuga kallistama.

Avaldasin lootust, et järgmine kord, kui Markol pärnusse asja, saan teda juba OMA koju külla kutsuda. Sest lootust tõepoolest on.

Poiss on viimased kaks ööd seitse tundi järjest maganud, täiesti suurepärane – poole üheksast poole neljani ja üheksast neljani, umbes nii vist. Hommikuti on ka paremini magama hakanud – vanasti oli ikka poole seitsme-seitsme paiku üleval ja passis tunni-paar, nüüd õnnestub kägisemise peale tissi suhu toppides vahel kuni kaheksani põõnata. Lapsevanema rõõmud 😀

Meie Abikaasaga läheme enamik ajast Plikaga üheksa-kümne vahel magama, lihtsalt nii väsinud oleme. Mina jään vahel kauemaks üles, vahel harva Abikaasa ka. Need on siis eriti head õhtud.

Oo, ja täna lubas Abikaasa viieks koju tulla. ma tahaks kohe näha 😛 Ei mäletagi, millal selline ime viimati juhtus, ehkki tööpäeva lõpp on tal ametlikult pool viis.

Oo, ja tal on nädalavahetus vaba, sellist luksust ei mäleta ka teab mis ajast.

OOO, ja bloggeris saab lõpuks ometi palju fotosid korraga üles laadida – enne oli nii, et viiekaupa ja iga faili tuli veel eraldi klõpsida. Ometi kord jõudsid ka nemad kiviajast välja!

Kui nüüd tuleks veel võimalus üksikuid postitusi parooli alla panna, kommentaare redigeerida ning kommentaarivormis nimi ja (ainult blogi omanikule nähtav) meiliaadress kohustuslikuks tehtaks (et kõik saaks kommenteerida, aga täielik anonüümsus oleks välistatud), siis ma ei näeks enam küll ühtki põhjust Bloggerist ära kolida… Nad ikka vaikselt arenevad ja mitmeid eeliseid on siin kahtlemata ka.

Upgrade

/ blogimine / 5 Comments

Sain samalt blogilugejalt, kes viie kuu taguse kurtmise peale mulle sobivat tikripilti pakkus, selle pildi suurema variandi ehk kvaliteediprobleemid ongi lahendatud. Mina olen nüüd oma blogi välimusega väga rahul, küll teie harjute ka ära 😉

Kessuga konsulteerides tegin muuseas avastuse, et Bloggeri enda vaikimisi seadetes on taustapildi max laius 1800px, seega kõik 1920x1200px reso kasutajad, keda on viimase kuu jooksul Google Analyticsi andmetel 2,41%, saavad ikka rohelisi ääri imetleda. Pole minu süü 😀 Kõigil teistel peaks ekraanid ilusti tikreid täis olema.

Aga ega need ääredki midagi hullu pole. Vot sihukesed:

kessu screen

Kõik, kõik on uus septembrikuus

/ blogimine / 8 Comments

Bloggeri uus template designer on juba mõnda aega väljas, olen seda varemgi korduvalt näppinud ja rõõmustanud. Kasutada aga seni ei saanud, sest polnud oma pildi taustaks laadimise võimalust. Eile käisin üle pika aja uuesti kontrollimas ja – oh seda õnne, oh seda rõõmu – oligi oma foto laadimise võimalus lisatud.

Näppisin ja katsetasin veel natuke, kõik muu sain rahuldavalt paika – kaua oodatud värskenduskuur saigi tehtud. Muidugi tahaks ideaalis blogi täitsa mujale kolida, aga kuivõrd ma ei ole endiselt leidnud lahendust, mis mind 100% rahuldaks, olen veel siin.

Mis te arvate, kas on parem kui enne? Mulle täitsa meeldib 🙂

EDIT: Kuna kommentaarides juhiti tähelepanu pildi veidi karvasele kvaliteedile, mida ma siin ennist mainida ei viitsinud, sest mind ennast väga ei häirinud, tegin prooviks veidi ümber – nüüd on pildi kvaliteet parem ja äärtes vana tuttavat ühevärvilist tausta. Ma ise seda küll ei näe, mul on 1280 laiusega reso ja sidebar always on top (mulle pole kunagi laiekraan meeldinud, see sidebar tasakaalustab ilusti), mul on ainult tikrid 😛 Aga enamik lugejaid peaks rohelist nägema – mida suurem reso, seda laiemalt.

Ehk on siis sedaviisi parem, kuni suurema resoga tikrite pilt õnnestub skoorida. Kui mitte enne, siis järgmisel tikrihooajal!

EDIT 2: Kessu saatis screenshoti sellest, milline näeb mu blogi välja eelmises editis proovitud variandiga tema 1920×1200 värdresoga monitoril. See oli ikka täiesti õudne, seega muutsin tagasi suuremaks ja “karvaseks”, nagu alguses oli. Nii suurt resot kasutavad muidugi vähesed ja sellega jääb ikka rohelist äärt näha, igatahes peaks Google Analyticsi andmetel nägema noid ääri kõigest 6% lugejatest, ülejäänutel katavad tikrid terve ekraani ära.

Otsin parema kvaliteediga pilti. Seni jääb nii.

Minu 15 sekundit

/ blogimine / 2 Comments

Ma nägin seda linki Daki postituses küll, jajaa, aga ma ei süvenenud ega klikkinud. Need nimekirjad on minust alati suure kaarega mööda läinud – tähendab, ma pole kunagi eeldanud, et ma seal olla võiks.

Veidi õõvastav. õnneks küll piisavalt üldine ja anonüümne, seega vahet pole. Natuke jabur muidugi ka – esiteks on nad mu blogi alapealkirja võtnud Blogtreest, kus see on mingist igivanast ajast ja miskipärast ei uuene, rangelt võttes pole ma ju kunagi olnud pungiplika selle sõna otseses mõttes. Pungine plika olin küll, jaa. Aga ega sealgi vist vahet pole. No ja mille kallal ma blogi lühikirjelduses nokkida tahaks, on parimate retseptide jagamine – HAHA. Nojaa, ma olen seda vahel harva teinud küll, aga kuna ma olen kõike muud kui toiduvalmistamislemb, on see lihtsalt hirmus naljakas, et retseptid ära mainimist leidsid. Noh, üldse on see tutvustus üsna üldine ja ülejala, mis tekitab tunde, et listi kokku pannud inimene ise küll mu blogi ei loe, pigem lihtsalt kasutas Blogtree toppi allikana ja kirjutas tutvustuse mu viimaste postituste sisu põhjal.

Ei, ma üldse ei virise, mu meelest on see pigem humoorikas. Ehkki ma ise paneks sinna listi enda asemel pigem Rentsi või Mormelari või… Väga meelevaldne valik. See selleks 🙂

Aga üks asi tuleb nihukestel puhkudel mõttesse küll. Ise olen blogis varjunimega – ja alguses polnud see mingi tahtlik anonüümsuse soov, lihtsalt mulle meeldiv hüüdnimi, mis aastatega üha rohkem kinnistunud ja armsamaks saanud. Sõpru mainin harvemini, enamasti õigete ees- või hüüdnimedega (eks ma juba üsna hästi tean, keda võib ja keda mitte). Aga oma perest räägin pea iga päev ja kui nendest kirjutama hakkasin, ei tulnud pähegi, et oleks äkki vajalik ka neile mingid teised nimed panna. Ja nüüd… Nüüd oleks suht mõttetu miskit muuta, ehkki ma põhimõtteliselt ju võiks (nagunii olen igiammu veeretanud peas plaani blogi ära kolida, mõned üksikud asjad tagantjärele parooli alla panna, siis saaks muuta kõike muud ka) ja paluda blogilugejaid edaspidi kommentaarideski noid nimesid kasutada. Aga no siiani pole viitsinud, sest pere mul vastu pole 🙂 Midagi valgustkartvat ma siia ei kirjuta, eriti mitte viimasel ajal. Vanad asjad ei puuduta neid ja on nagunii, noh, VANAD – ehkki avameelsemad, siis tagantjärele üle lugedes ei oska ma nende üle häbi tunda, ei ole mu meelest midagi eriti hullu. Ehk on lihtsalt liiast mainitud nimepidi teisi inimesi, minu kunagist suurt armastust vms, kellest võiks naatuke üldisemalt kirjutada – samas sellenimelisi on tuhandeid ja temast pole kirjas midagi äratuntavat. Ühesõnaga mingi näiline anonüümsus tekitab alati kuidagi turvalisema tunde.

No nagu näete, siis siiani pole tegudeni jõudnud, seega see mind ilmselgelt väga ei häiri… Veel. Lastest rääkimine ja muu taoline on muidugi endiselt teema, mida alles läbi mõtlen, samas ei ole ma 100% seda meelt, et peaks nüüd kõik nendega seotu parooli alla panema – on palju inimesi, kes seda teevad, on ka neid, kes seda ei tee. Ja mina ei oska küll kedagi noist viimastest hukka mõista. Mõned üksikud asjad tahaks küll parooli alla panna, aga üldises plaanis ei tunne veel vajadust.

Eks see on teema, millel võib lõputult mõelda. Kolimine seisab tegelikult puhtalt selle taga, et ma pole WordPressi võimalustega pärast nende põhjalikumat uurimist ja katsetamist ikka 100% rahul – enamik asju on seal sama head, mitu suurt olulist asja on paremad, mitu pisemat, aga minu jaoks ka päris olulist asja, on aga vastuvõetamatud. Näiteks see, et blogrolli pole võimalik sortida värskuse järgi. Ning et ainsal mulle tõeliselt meeldival kujundusel on maailma idiootseim arhiiv, mis teeb blogi tagantjärele nö raamatu stiilis lugemise värdjalikult ebamugavaks – ma teen seda vahel igavusest isegi, mitte et ainult teistele mõtleks. Ma olen lasknud asjatundjamatel sõpradel seda koodi puurida, aga keegi pole siiani leidnud kohta, kust muuta saaks – kui keegi tahab aidata, siis andku endast märku 😉 Nii jäigi kolimise mõte tagaplaanile.

No ega blogi pole jänes, eest ära ei jookse. Lihtsalt mida kauem siia kirjutan, seda rohkem on hiljem kolida – kõik see jama tuleb ju käsitsi üle vaadata. Kõik läheb importides paigast ära, selles ma juba veendusin – piisavalt paigast ära, et minusugust perfektsionismifriiki häirida.

Eks näis…

Kui siin on vaikus

/ blogimine, igapäevaelu / 4 Comments

…siis on kaks võimalust: mul on kas parasjagu liiga palju tegemist, et kirjutada, või liiga s*tt tuju, et kirjutada. Eriti halb on muidugi see variant, kui kõigepealt on üks ja siis tuleb kohe teine – enne, kui olen kõik nood toredad tegemised kirja panna jõudnud.

Täna on jälle üks eriti halb päev olnud – palju pisikesi häirivaid pisiasju, mis juba ärgates tuju nulli viisid ja ehkki aeg-ajalt on olnud mõni helgem hetk, on valdav tunne siiski ängistus ja masendus. Ja ma lihtsalt ei oska enam blogis viriseda – kui ei anna enam-vähem ratsionaalselt ja viisakalt oma mõtteid kirja panna, siis ei panegi. Ei oska enam oma musta pesu teiste ees pesta.

Heh, selle peale tuli meelde mõttekäik, mida ikka vahel veeretanud olen.

Kunagi kasutasin seda blogi just enese väljaelamiseks – siis oli tavaline see, et igasugune ving sai siia kirja, samas kui hea tujuga ei viitsinud eriti kribada. Toona heideti ette, et nii avameelselt teistega seotud halbadest asjadest kirjutan.

No ma enam ju eriti ei kirjutagi. Esiteks olen ise vanemaks ja targemaks saanud. Teiseks, noh… On ikka vaks vahet sees, kas oled noor, vaene, vabameelne ja vallaline. Või no minu pärast kasvõi suhtes. Ja virised siis suhete või nende puudumise üle. Nüüd aga on laps ja abielu. Sihuke täiskasvanu tunne on. Et kuidas sa virised oma probleemide üle, pole enam tegu suvalise suhtega, mille võid iga hetk ära lõpetada – ma siiralt tahaks loota, et see on igavene 🙂 Seega… Kui ma Abikaasa peale vihastan, ei teki enam reeglina tahtmist ennast blogis välja elada või meie probleeme siin detailselt lahata.

Samas mulle endale meeldib väga, kui inimesed kirjutavad muuhulgas ka igasugu probleemidest. Liigne ja mõttetu vingumine on teine asi, aga igapäevased nõmedad pisiasjad, huvitavad või elulised suhteprobleemid – neile on tore kaasa elada. On tore näha, et teiste elu pole ka ideaalne. Eks ma ju vahel ja üldiselt ikka kirjutan ise ka.

Aga nüüd olen hoopis saanud kriitikat, et kirjutan liiga positiivselt. Tuleb meelde kellegi kunagine kommentaar, et liiga positiivsed blogid on võltsid – see, kui inimene oma musta pesu avalikult ei pese, ei tähenda, et seda pole olemas.

Hee, ühesõnaga kirjuta kuidas tahad, ikka on kellelgi miskit ütlemist. Tegelikult pole ma neist keegitest ennast ju kunagi suuremat häirida lasknud – kirjutan ikka ja alati sellest, mis hetkel oluline on ja kirjutamist väärt tundub. Minevikus oli see blogi rohkem auru välja laskmise koht, hetkel pigem sihuke positiivsemate mälestuste üles kirjutamise ja rõõmu jagamise ja nõu küsimise koht. Halbadest asjades kirjutan vähem ja üldsõnalisemalt – noh, oleneb asjast, eks.

Mmm… Aga praegu ongi nii, et oleks olnud kirjutada üht ja teist laupäeva õhtust ja pühapäevast, kus kõik oli tore. Lihtsalt väsimus tuli enne peale, kui tegudeni jõudsin, tänane päev on kõigi oma jamadega nii ära kurnanud, et pole enam meeleski, mida toredat nädalavahetusel tehtud sai. Katsun midagi kiiresti siiski meelde tuletada.

Laupäeva õhtul sain Külliga kokku, istusime Kaubamajaka Chopsticksis, sest seal oli lastenurk – hale küll, aga olemas. Alguses oli üldse plaan mänguväljakule minna, aga ilm ei arvanud sellest mõttest miskit. Kokkusaamine oli igati tore, aga nüüd oleme ilmselt Kaubamajaka mustas nimekirjas 😛

Kõigepealt sain mina turvalt võtta selle eest, kui lapsi pildistasin (selles autos, mida saab raha eest liikuma panna, seal Rimi juures, võib-olla on mujal veel) – keskuses ei tohi pildistada, kas ma siis ustel silti ei näinud.

Ausõna, ei vaata uste peal silte. Tegelikult see mind isegi ei üllata, et midagi sihukest oli, keskustes ikka on. Aga minu loogika jaoks tähendab see pigem, et ma ei või poodides pildistada – koridoris või näiteks kohvikus või… Ei tule pähegi, et ei tohiks. Et ma ei tohiks pildistada oma last mänguautos. Ja minu meelest pingutas see turva üle. Ta oli muidugi viisakas, ei käskinud pilte ära kustutada vms. Mina viisakalt vabandasin ja seletasin ja läksin ära. Aga jah, siiski, minu meelest läks ta liiale.

Oo, ja siis muidugi jäi Küllil kärus võipakk õlakoti varju, nii et kui ta ülejäänud asjade eest maksis, tuli seesama turva seda näpuga näitama. Jällegi viisakalt – maksime ära ja oli korras. Käsi südamel, ei üritanud varastada 😛 Lihtsalt kui kärus istub üks laps ja on ka kott, siis on tähelepanu mujal ja sihukesi asju võib juhtuda… Mis pole muidugi mingi vabandus, aga eriti nõme oli teist korda turva käest märkust saada 😛

Aa, no see turva oli muidugi ka selline pensionieas tädike. Tema ilmselt oli rahul, et sai ennast kehtestada ja “pahadele” koha kätte näidata. Ja noh, nagu öeldud, ta ei olnud ebaviisakas. Ja selle või kohta ta kahtlemata pidigi märkuse tegema. Pildistamise kohta… Ma ei tea. Heakene küll, suva sellega. Kui ma nüüd viitsin ükskord need kurikuulsad pildid arvutisse tõmmata, saate ehk mõnda näha ka.

Pühapäeval molutasime pool päeva niisama maha, õhtupoolikul saime Kaidiga kokku ja seadsime sammud Rannapargi poole – suve avamine ju. Ega me enne kohale ei jõudnud, kui peale nelja… Rahvast oli omajagu. Vaatasime siis natuke ringi ja läksime Steffanisse pizzat sööma – kesklinna omasse, ranna oma on pooletoobine. Imekombel saime isegi kohe terrassile laua. Pizza oli hea nagu tavaliselt. Lasin endale ka lõpuks uue kliendikaardi teha, mul siiani oli see arhailine papitükk rahakotis, mis ilmselt juba viis aastat enam kasutusel pole. Kuus templit läksid tühja, nuuks.

Ma ütleks, et see oli nüüd suhteliselt kuiv ja igav kokkuvõte – üleüldse tundub, et mul millestki huvitavast enam viimasel ajal rääkida pole… Sestap nii harva kirjutangi.

Ahjaa, Abikaasa proovipäev muundus asjaolude muutumisel tööpäevaks… Juba reedel põhimõtteliselt öeldi, et nädala alguses õpid ja pärast jaani tööle. Nii et kui nüüd midagi väga p*rse ei lähe (ja on väga väike tõenäosus, et läheb), siis on töö olemas. Mis on väga suur asi, tõepoolest. Pool muret on kadunud.

Ja me üritasime täna omaette kolimise kiirendamiseks üht-teist teha. Sai käidud ja vaadatud ja räägitud. Nüüd sõltub juba teistest, kas midagi edasi saab või ei. No ja sada asja tuleks nagunii üle kontrollida ja klapitada… Aga vähemalt me oleme midagi teinud. Näiliselt sammukese lähemal.

Ega’s muud kui traditsiooniline lõpetus: pöidlad pihku!

Oh, mul pole üldse und, ehkki ärkasin kaheksast. Aga arvutis passimisel pole ka suuremat mõtet. Lähen voodisse ja vahin lakke.

Scroll to Top