blogimine

Kõigepealt mainiks ära, et üks suvi ma tõepoolest üritasin Rimisse tööle saada – see oli pärast teist aastat ülikoolis ja ma lihtsalt otsisin Tallinnas tööd, kuhu võetaks vaid kaheks kuuks. Käisin kuskil pärap*rses töövestlusel, suutsin marsapeatust otsides hiljaks jääda ja (no ma loomulikult helistasin siis ja ütlesin, et ma hilinen, viisakas inimene, nagu ma olen)… Ja nad ei tahtnud mind isegi siis 😀 Ehkki blogi (muhahaa) hakkasin ma kirjutama alles pool aastat hiljem ja esimesed poolteist aastat oli see stiilis, mis küll kedagi kobisema ei tohiks panna.

Sain tööd hoopis maasikamüüjana. Minu lett oli Lasnamäe Centrumi Rimis, just nimelt Rimis sees. Ja ma tänasin iga päev jumalat, et ma sain just selle töö. Sest ma võisin seal rahus raamatut lugeda, kui kliente polnud ja marju süüa salaja (muig) ja üldse oli töö inimlikum, kui kassapidaja oma. Huvitav kogemus oli. Ja ma olin seal muide hinnatud töötaja 😉 See, kellele helistati, kui keegi teine oli alt ära hüpanud. Kes oli alati tööl, kui olema pidi ja kellel oli kõik alati korras. Ja nad helistasid mulle järgmisel kevadel ja kutsusid jälle tööle, aga siis olin juba parematel jahimaadel.

Selline meenutus siis.

Aga kui nüüd asja juurde asuda, siis tänases ÄP-s ilmus Pipsi kirjutet artikkel Kas blogimine võib maksta töökoha? – sisu siin ümber jutustama ei hakka, minge lugege ise ja vaadake kommentaare ka.

Kui Pips mulle rääkis, et seda artiklit kirjutamas on ning et annab ühe blogina firmajuhtidele analüüsimiseks minu oma, olin ühest küljest põnevil, teisest küljest veidi kahtlustav. Põnevil, sest teema on mul juba pikemat aega mõttes olnud ja viimasel ajal ka mitmetes blogides aktuaalne (Marta ja Potsataja nt); kahtlustav, sest esiteks oli mul just sel hetkel sügav mõõnaperiood (tüli Mehega jms), mis väljendus selgelt ka blogis ning arvasin, et ega need firmajuhid väga sügavuti minna ja vanemaid poste lugeda ei viitsi… Teiseks – no tõde on teatavasti valus 😀

Aga läks paremini, kui ma lootagi julgesin. Ma võin muidugi spekuleerida teemal, kas mõni vastanutest oli viisakusest positiivsem, kui tegelikult mõtles, aga ei usu. Ja Ruth Laatre… Muig. Ma isegi ei kommenteeriks – teised on seda minu eest teinud. Kopeerin siia vaid ühe kommentaari, mille sain Pipsi kaudu paberlehe artikli kommentaaride hulgast, millele ilma sisse logimata ligi ei pääse (nagu ma aru saan, siis online versioonil on ühed kommentaarid ja sisse logides veel mingid teised):

ANC: 03.08.2007 10:22:07
Ruth Laatre on leidnud väga täpse kommentaari iseenda kohta -“kurb, tige, väsinud.” Ega ei saagi inimeselt muud nõuda, kui sa pead igas tööle soovijas ainult potsentsiaalset kassapidajat nägema. Soovitan Ruthikesel kommenteerimise asemel leida mõni kassas istumise võimalus. Näppudel rohkem tööd ja ei pea nii palju mõtlema.

Aga tema viisakale soovitusele mõni sportimisvõimalus otsida (algselt soovitas ta muide lisaks sportimisele ka mõnd arendavat raamatut või koomiksit, aga selle lõikasid toimetaja nobedad näpud välja) – kuivõrd mul on ilmselt endiselt vedelad lihased, siis mõtlen sellele aeg-ajalt, aga tänu oma endiselt kiirele ainevahetusele pole seni tegudeni jõudnud. Soovitus on sellegipoolest kiiduväärt ja ujuma minemise mõte saab kunagi teoks ka, ma luban!

Artikli omapoolseks kommentaariks ütleksin ehk veel nii palju, et Eestis töötades ma oma töökohast kindlasti nii avalikult ei kirjutaks – ütleme nii, et ma olen oma vitsad juba kätte saanud 😉 Aga siin Londonis on hea ja anonüümne – ma tean, et ma ei tee sellega kellelegi halba.

Ma ei tea, millal ma ükskord jälle Eestis töötan ja ma ei usu, et ma sel juhul tööst täiesti kirjutamata jätaks (või noh, kui töö iseloom seda nõuaks, siis muidugi), aga kindlasti oleksin tunduvalt diskreetsem. Ma arvan, et oskan tänu minevikukogemustele suht hästi tunnetada, kust piir läheb.

—

Aga kui juba üldiselt tööjutuks läks, siis ma võin sama hästi siin ennast veidi kiita ka. Ma nimelt arvan, et ma olen kuradi hea töötaja ja seda ükskõik millise töö puhul – selle eeldusega muidugi, et ma arvan oma teadmised olevat piisavad ning töö enesele huvi pakkuva, vastasel korral ma ju üldse ei kandideeriks.

Ma ei saa öelda, et praegune töö oleks mu unistuste töö (naerukoht), või et seda oleks olnud too marjade müümine, mida ennist mainisin. Aga ma teen/tegin seda sellegipoolest hästi. Minu iseloom välistab igasuguse üle jala minemise või lohakuse. Kui ma midagi teen ja mulle selle eest makstakse, siis ma teen seda täiega, kogu raha eest.

Mulle meeldib teha kõike kiiresti, põhjalikult ja korralikult. Ma ei kannata aeglust ega lohakust. Ma muidugi OSKAN asju üldisemalt võtta ja veel kiiremini teha (kui on tõesti nii vähe aega, et tuleb osa põhjalikkust kiiruse nimel ohverdada) – aga kui vähegi võimalik, siis ma eelistan teha asju nii, et need ikka tõesti tehtud on. Et paremini enam suurt ei saa. Ja ma teen seda sellegipoolest kiiresti. Muig.

Ma olen kuradi hea suhtleja. Klienditeeninduskogemust on aastaid. Mitte et ma tahaks ses vallas igavesti jätkata, aga see on hea alus tulevikule, eks. Suhtlema peab ka kontoris või mujal – kolleegid ja kliendid on pea igal pool.

Oskan töötada nii tiimis kui üksi – töökaaslastega läbi saamisega ja nendega arvestamisega pole mingeid probleeme (isegi kui nad mulle mingil põhjusel isiklikult ei meeldi, on mul väga lihtne professionaalsel tasandil viisakaks ja meeldivaks jääda – siinsamas Tinderboxis järele proovitud ja varemgi), aga üksi on ka mõnus – just sellepärast, et siis ei pea teistega arvestama ning saad asja otsast lõpuni ise ja *kõige paremini* ära teha 😉

Arvude ja detailidega meeldib töötada, tuletan meelde, et kõikvõimalikest veidratest asjadest statistika tegemine on üks mu suurimaid kiikse ja hobisid (fotode ja blogi kõrval… aga ikkagi ei midagi sellist, mida CV huvialade alla panna, damn!)

Juhiomadused on mul olemas ja õiges olukorras rakendan neid hea meelega. Eesti viimases töökohas polnud paraku eriti kuskile (kõrgemale) areneda ja siin kohvikus on liiga väike palk ning mulle ebasobiv graafik need põhjused, miks ma isegi ei mõtle võimalikuks supervisoriks saamisele…

(Muide, alates 12. augustist olen siin peale supervisorite kõige vanem töötaja. Ja ma tulin siia alles aprilli lõpus. Kõhe! Aga tegelikult tunnen ennast kõigis oma kohustustes juba mõnda aega koduselt ja muretult, ei pea eriti MÕTLEMA sel ajal, kui midagi teen ja töö lendab käes… Nii et pole hullu, mis?)

Mainiks ehk mõne oma nõrga külje ka ära?

Kannatamatus ilmselt on üks suurimaid. Ma ei oska eriti hästi oodata, tahan kõike nüüd ja kohe. Ja kuna mulle meeldib asju kiiresti teha, siis vahel tekivad sellepärast hooletusvead. Aga mu loomupärane korralikkus ei lase sel liiga tihti juhtuda ja eks ma üritan ennast kogu aeg parandada.

Liigne emotsionaalsus on see, mis mind ennast kohati häirib. Vahel kohe tahaks, et oleks pohhuist, ei laseks end häirida sellest, mis eraelus toimub… Aga siinkohal jällegi – kliendid seda ei näe. Ma suudan nendega suurepäraselt viisakaks jääda, nii et nemad ei saa kunagi teada, kui mul on paha tuju või kodused probleemid. Ma pole tõesti tundnud kunagi vajadust ennast klientide peal välja elada, suudan neile alati naeratada – ka paha tujuga. Eks ma üritan käituda nii, nagu ma soovin, et minuga käitutaks.

Jne. Jne. Jne. Ma jätan nüüd midagi head oma CV jaoks ka, kõike ei saa ometi siia kirjutada.

Aga kokkuvõttes siis jah – ma olen kuradi hea töötaja. Ja ma julgen öelda, et kõik mu senised töökohad on minuga rahule jäänud.

Tsiteerides oma viimase Eesti töökoha kõige kõrgemat ülemust: “Sa oled küll hull, aga sa oled siin meile väga vajalik.”

Tsitaat pole kindlasti sõna-sõnaline, aga mõte oli umbes selline.

Ja nii ongi. Ma võin olla eraelus nii hull, kui tahes ja mingil määral on see kindlasti minuga tööl kaasas (kolleegidega suhtlemises jne), aga tööalaselt olen ma alati äärmiselt hästi organiseeritud ja usaldusväärne.

Ja kui veel see va kutsumus mulle puuga pähe lööks… Ma olen kindel, et siis oleks ma oma töös suisa särav! Parimatest parim. Muig.