Viimasel ajal on minu blogi loetud muuhulgal järgmistel ajenditel: lisette kampuse aadress, lounge tige tikker, tige tikker lounge, kohvik tige tikker, lahkumisavaldus näidis, tige tikker restoran
Tundub, et Tige tikker on endiselt popp koht. Trendikas suisa, kui arvustust uskuda. Eks ma vaatan varsti ise üle. Üldiselt võiks nende koduleht informatiivsem olla.
Halloween on. Üldse ei koti.
Üle kaheksa kuu tagasi lubasin ma suure suuga kirjutada mitmetest asjadest, sealhulgas Tikri nime ajaloost. Päriselust ja blogielust olen ma praeguseks kirjutanud vast rohkem kui korra, aga tuludeklaratsioonist ehk kunagi hiljem, igatahes mitte nii kaua, kuni Londonis elan – see minu jaoks hetkel vähimalgi määral päevakajaline.
Täna öösel tuli mul tuju rääkida nimedest.
Mul on elu jooksul olnud päris mitmeid hüüdnimesid, meeldivaid ja mitte nii meeldivaid.
Õde kutsus mind väiksena Iitsuks (ja tegelikult ka suuremana… Aga viimasel ajal vist enam mitte). Iitsu – see on ju päris armas nimi. Ja ainult head mälestused.
Umbes sel ajal, kui hakkasin kooli minema, hüüdsid minu maja poisid (elasin 5-kordses paneelikas) mind Siiliks – selles olen ise süüdi, sest sinna kolides keegi ilmselt küsis, mis mu nimi on ja mina häbeliku plikana siis ütlesin nii. Siil iseenesest on väga sümpaatne loom, aga kuna nende poistega ma üldse läbi ei saanud (kiusasid, raiped), siis sellest nimest pole mul meeldivaid mälestusi.
Põhikooli alguses hüüti mind prillide pärast Topeltklaasiks ning kuna tol ajal oli reklaam, mis sisaldas sõnapaari “topelttõhus Lockets” (kirjutati vist nii? See kurgukomm, noh), siis mingi aja pärast jäigi alles Lockets. Mälestus sellest on arusaadavalt ebameeldiv.
Keskkooliajal hüüdis teatud osa sõprusringkonnast mind perekonnanime pidi, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Nad ei teinud seda tegelikult halva pärast, lihtsalt harjumusest (jumal teab, kust see küll alguse sai), aga mulle käis hullult närvidele.
Ja nüüd ongi veel jäänud Tikker. Või Tikrike.
Kõik sai alguse sellest, et A kirjutas mulle omal ajal rate.ee-sse iseloomustuse, mille täpset sõnastust ma enam ei mäleta, aga oli umbes selline: “minu mimmu-mammu-…-…- …-…-…-tikrike” (peale tikri oli seal vist teisigi marju vms). Ja ma ei tea, miks just tikrike, aga see mulle sealt meeldima hakkas ja külge jäi. Panin selle ilmselt kõigepealt oma MSNi nimeks, siis hakkasid tulema kõikvõimalikud kasutajanimed ja…
Kui ma pärast ülikooli lõpetamist tööle läksin, hakkasid töökaaslased mind Tikriks kutsuma, mina ise kasutasin tollal endiselt vaid Tikrikese versiooni. Aga pool aastat hiljem, kui A-ga lahku läksime, muutsin millegipärast oma MSNi nime, mis oli tolleks ajaks juba pea kaks aastat olnud Tikrike, Tikriks. Ja see jäi. On siiani.
Ma ise ütlen selle peale, et Tikker kasvas suureks.
Kasutajanimedes kusjuures on enamasti ikka veel tikrike, sest need on suuremas osas vanast ajast jäänud ja nüüd kuskile registreerudes (viimati nt YouTube’is) on tikker tavaliselt võetud, aga tikrike mitte. Mis seal siis ikka…
Blogis on Tikri ette tekkinud veel Hull – see oli omal ajal suht lambist võetud pealkiri, esimene, mis pähe kargas. Aga praegu tunnen juba pikemat aega, et see sobib kogu minu olemusega ülihästi, on mulle nii omane ja armas. Ja tõene. Ja noh, praeguseks ka juba peaaegu et miskit sorti kaubamärk, mille järgi mind tuntakse.
Mina olengi hull. Hull Tikker 😉
Aga tegelikult pani mind kogu seda nimepostitust kirjutama hoopis see, et ma sain endale hiljuti kõige uuema hellitusnime – Pätu. Kui Mees mind Mõmmiks kutsuda üritas, siis vaidlesin iga kord tuliselt vastu, sest ma vihkan kogu seda kaisukarukeste teemat (mulle meeldivad hiired-rotid, lambad ja lepatriinud, karud on mu meelest lihtsalt magedad ja lääged). Aga Pätu – jaa, see mulle meeldib. Pätu on armas ja teeb pätti. Täpselt nagu mina.
Sedasi siis.
Ma ei saa Kaja blogi kommenteerida, juba teist või kolmandat korda. Kirjutan kommentaari, nime, maili, veebiaadressi ja spämmikaitse tähed nagu nõutud, panen sisesta ning mind visatakse blogi avalehele, aga kommentaar postituse alla ei ilmu. Help! Ma olen päriselt ka kurb. Kaja on äge ja ma ikka tahaks vahel sõna sekka öelda. Kunagi varem on mu kommentaarid läbi läinud küll, aga see oli vist Eestis. Kas Londoniga on mingi kamm?
Urr.
—
Aga tegelikult tuli mul tahtmine Kajast natuke pikemalt rääkida.
Kaja on minu blogimaailma suurim eeskuju. Ilmselt sellepärast, et ma tunnen temaga ütlemata võimatut sarnasust… Ühtekuuluvustunnet. Ma ei tea, millal täpselt või kuidas ma tema blogi lugema sattusin, aga algusest peale ma selle läbi lugesin ja nüüd on see üks mu regulaarsetest.
Ühtekuuluvustunne tuleb ilmselt sellest, et me õppisime ühte eriala – ehkki tema töötab sellel edukalt ja minule üldse ei meeldi. Et meil on mõlemal hiigelsuur lühinägelikkus… Ja mis peamine – et meie iseloomud, väärtushinnangud ja maailmavaade on väga ühesugused.
Ma ei ürita üldse väita, et ma olen sama äge inimene nagu tema, ma pole veel pooltki nii kaugele jõudnud – aga ma imetlen kõike tema saavutatut siiralt ja loodan, et ühel heal päeval olen ma samasugune.
Mis puutub noisse kommentaaridesse, mida ma kirjutada tahtsin…
Elu koos jobuga – ma ei arvanud Kaja eksist enne tolle Ekspressi artikli läbi lugemist suurt midagi, ehk vaid seda, et nad olid tõesti liiga erinevad. Aga selle artikliga tõmbas Jüri endale minu jaoks vee peale – tembeldaski ennast jobuks. Kaja vastus sellele oli imetlusväärne – taktitundeline ja parim, mis selles olukorras üldse olla saab. Samasugune, nagu mina loodaks taolises olukorras suuta vastata.
Ja mis puutub tema viimasesse sissekandesse blog.tr.ee-st, siis mina olen täpselt samal teemal korduvalt mõtisklenud. Ma ei ole õnneks nii kuulus, kui Kaja (või Daki või Epp või Marta), sest ma ei ole sotsiaalne blogija ja/või tänu oma ametile Eestis keskmiselt tuntum inimene, aga mu blogi loetavus on keskmisest kahtlemata suurem, nii et mingi päris nurgatagune koht see enam pole. Ja minus tekitab endiselt kõhedust mõte, et minu isiklikust elust kõnelevad postid on blog.tr.ee avalehel.
Jah, ma olen edev inimene, aga siiski. Ka mina hakkasin kirjutama puhtalt sellepärast, et ennast välja elada ja sõpru oma elus toimuvaga kursis hoida – kirjutasin lihtsalt niisama – ning ehkki see kontseptsioon on ajaga veidi muutunud, edevust on lugejaskonna kasvamisega veidi juurde tulnud, siis mulle on vist siiski olulisem, et mu blogi jääks mingil määral anonüümseks.
Ma mõtlen jälle tõsiselt oma blogi Blogtreest maha võtmisele, ehkki Kaja postituse kommentaaride põhjal järeldan, et selle tegemine ei pruugigi nii kerge olla, nagu eeldasin.
Vaatame…
t05h4 kohta mina infot jagama ei hakka (mitte et mul seda nüüd nii meeletutes kogustes oleks, aga ilmselt tean rohkem kui sina)
Maksehäireid, kallis blogilugeja, saad vaadata oma internetipanga kaudu, e-teenuste alt. Võid muidugi alustada ka sellelt lehelt.
Hotist saab tõenäoliselt saata… Kuule, ei mäletagi. 2-3MB? Kasuta parem Gmaili, mina küll kasutan.
MSNi nimeks soovitan panna oma nime, kui midagi muud välja mõelda ei oska. Informatiivne, kas teate. Kui ma viitsiks, siis ma otsiks netist üles selle jubina, mis tavalise eesti keele rate.ee beibe-keelde tõlgib, sellega saate igast sõnast huvitava nime teha. Muhahaa. Paraku ma ei viitsi.
Ja mis teema on tikri siidriga? Kas selline asi on olemas? *keel ripakil*
Ühtlasi tunnen muret oma lugejate üldise allakäigu üle, sest hetkeseisuga kasutab tervelt 48% neist Idiot Explorerit ning vaid 44% Firefoxi. Lapsed, ärge olge idioodid, tõmmake endale Firefox!
Nataša says:
no vähemalt on kõik oma emofaasist üle saanud
mingi üleüldine hala oli siin nädal aega tagsi, et oioi, enam ei saa kirjutada millestki ja plaplaaplaa
ma ütleks ühte asja ainult
mida ma olen juba varem ka öelnud
et blogimine on nagu raekoja platsi s*ttumine
kui sa sellega alustad, ei pane keegi eriti tähele
poole peal hakkavad kõik juba näpuga näitama ja sosistama
ja lõpetamine on kõige raskem
siis teab juba terve linn
et nohh….vähem hala, naised
tagajärgedega peab arvestama
kui ma poleks nii laisk, siis ma oleks selle jutu kõigi teie kommentaaridesse kirjutanud
a ma olen laisk värdjas
nii et s*tta sellega
Nadja teab!