blogimine

Kas teate, kuidas ma olen AASTAID plaaninud seda ülemist teemade riba oma blogile, mis nüüd lõpuks olemas on? Täna õhtul lihtsalt istusin maha ja tegin ära 🙂 Mitte et need jaotused nüüd 100% loogilised oleks, eriti just isiklik/minevik/muu all… Aga enam-vähem! Ja kõik on olemas! Ja isegi jutukese enda kohta kirjutasin! Ja vahetasin esilehe pildi ära! Ma olen enda üle nii uhke 😀

Avastasin seadeid näppides, et ka minu lehel on võimalik valida responsive kujundus ehk teoreetiliselt peaks leht sel puhul oma laiust vastavalt erinevatele ekraanidele automaatselt ise kohandama. Selle peale kurtsid Nokia omanikud, et enam ei kannata blogi üldse telefonist lugeda. Muutsin siis tagasi vanamoodi. Sest tegelikult ei ole ju üldse keeruline veidi sisse-välja scrollida, et kogu tekst ekraanile mahuks. Või on mõnel telefonist lugejal midagi kurta?

Kuidas lehe üldise laadimisega lood on? Kas ma peaksin jätma ühele lehele veel vähem postitusi, et laeks kiiremini? Praegu on 10, aga ma võin panna sinna ükskõik mis arvu… Näiteks viis postitust korraga. Ega muud polegi midagi, kui et järjest lugedes tuleb siis tihemini lehe “keeramiseks” klikkida. Kui palju neid järjest lugejaid aga ikka on?

Ühesõnaga kui te leiate, et midagi võiks olla teisiti, siis andke teada 🙂

Ahhaa, üks jama on ka – otsingu kast mingil põhjusel ei tööta. Varem töötas probleemideta, aga millalgi viimaste nädalate jooksul avastasin, et enam ei toimi. Väga nõme! Googeldasin muidugi ka ja mingeid lihtsaid lahendusi ei leidnud – kõik paistsid eeldavat koodi näppimist, aga sellega on mul veidi kehvasti. Eks pean miski hetk ikkagi vaikselt katsetama, sest otsing on vaja jälle tööle saada – ja mida kiiremini, seda parem. Kui kellelgi on sel teemal mingeid kasulikke teadmisi, antagu lahkesti teada.

Neli päeva, peaaegu viissada privaatset postitust… Just tegin viimase avalikuks.

Küll on hea, et blogiga tegelemise vaim tuli peale just puhkuse ajal. Küll on hea, et Abikaasa nädalavahetuseks maale läks ja lapsed viimasest kahest päevast suurema osa mänguväljakul veetnud on, nii et ma olen saanud süümepiinadeta arvutis istuda 😀

Peaksin nüüd sama soojaga kõik nood järge ootavad fotod ka ära sorteerima ja üles panema. Ja blogikujunduse korda näppima. Ja enda kohta mingisuguse jutukese kirjutama. Aga kahtlustan, et seda kõike ma ainsa alles jäänud puhkusenädalaga ei jõua.

Vahet pole, suur töö on ikkagi tehtud. Ma olen jube rahul. Peaaegu 11 aastat blogimist – 3878 postitust ja 10 877 kommentaari – on nüüd kõik jälle nähtaval. Kolisin Bloggerist oma serverisse kevadel 2012 – seega kõigest kolm aastat läkski 😀

Näppisin üks õhtu blogi kujunduses igasugu seadeid, aga ei jõudnud rahuldavate tulemusteni. Selleks on vaja tuju ja aega ja kannatlikkust. Kategooriad peaks ka korra üle vaatama, sealt saan mõned vist ära kustutada. Mm, kui tore on vahelduseks blogiga tegeleda. Puhkus ruulib.

Sain eile hommikul Liivi blogi lugedes innustust avalikustada viimast otsa vanu blogipostitusi, mis juba aastaid üle vaatamist ootavad. Neid oli ligi 500 ja kahe päevaga olen pea pool neist üle lugenud ning avalikuks teinud.

Praeguseks on alles täpselt 300 privaatset postitust – ajaliselt veebruari algus 2007 ja varasemad. Neist esimesed 50 on muidugi üsna igavad, sealt edasi hakkasin kirjutama selles stiilis, mis mind omal ajal blogijate seas tuntuks tegi. Otseselt kuulsaks pole ma ennast selles ringkonnas kunagi pidanud, aga toona oli blogimaailm tõesti pigem väike ja mingite parameetrite järgi mind siis ilmselt teati.

Loodan, et mul jagub nüüd seda indu viimasest koera sabast ka üle saada, et kogu minevik oleks jälle avalik. Ega ei tea, kes nii vanu asju peaks üldse lugema viitsida, aga vähemalt on see võimalus siis olemas. Mulle meeldib olla elav näide sellest, kuidas üks inimene kümne aastaga muutunud on – kuidas üks üsna rahulik ja ontlik rohelise mõtteviisiga pereema võib olla parajalt vabameelse ja metsiku minevikuga 🙂

Tõeliselt nostalgiline on seda eluperioodi meenutada. Muuhulgas olen terve õhtu kuulanud tolle aja lemmikmuusikat – Ultramelanhooli ja muud. Mõnus!

Ups. Juubel tuli meelde alles kolm ja pool tundi pärast selle lõppemist. Ei mingit glamuuri, ei mingit täies ulatuses avalikku blogi, ei mingit lõpetatud kujundust, ei mingit loosimist. Muu elu on selleks lihtsalt liiga põnev olnud. Aga noh, mis seal ikka 🙂

See blogi sai omal ajal alguse täiesti juhuslikult – vajadusest elada välja seminaritöö kirjutamisega kaasnenud frustratsioon. Mul ei ole olnud blogi kirjutamisega seoses mitte mingisuguseid konkreetseid eesmärke, olen alati käsitlenud täiesti suvalisi hetkel keelel ja meelel olevaid teemasid, mu blogi on ühes minuga läbi aegade kõvasti muutunud. Ilmselt ei oleks ma osanud toona arvata, et kümme aastat hiljem on siin 3795 postitust ja 10557 kommentaari. See teeb ümmarguselt ühe postituse ja kolm kommentaari päevas. KÜMME AASTAT JÄRJEST!

Kümme aastat tagasi olin ma meeleheitel tudeng, lõpetamas ülikooli. Täna olen ma abielus, 30-aastane kahe lapse ema ja teen esimest korda elus tööd, mida ma armastan, mille üle ma saan kõige siiramat uhkust tunda.

Ja see on mõnes mõttes väga tähenduslik, et just täna, oma blogi 10. sünnipäeval, käisime me taas kord külas inspireeriva(te)l inimes(t)el, kellega saatus meie teed ristas, ning pidasime maha järjekordse jutuajamise, mis innustas, motiveeris ning inspireeris. Ja ma ütleks, et just seoses sellega ja just täna toimus minu ellusuhtumises teatud nihe, tänu millele sai meil Abikaasaga üpris küpseks üks pöörane ja seni pigem pooltoores plaan, mis meie edasist elu üksjagu muudab. Eks planeerimist ole veel küllaga ja keegi ei tea, kas see plaan ka teoks saab, aga see tundub täiesti teostatav ja absoluutselt suurepärane 🙂 Kohe homme teen esimesed sammud selle ellu viimiseks.

Avalikult saab kõigest muidugi rääkida alles siis, kui aeg on küps – hetkel on asi sellest veel kaugel. Aga ma olen nii põnevil, et ei suuda magama jääda… Kolm tundi olen lakke vahtinud ja plaane pidanud. Kuni blogi sünnipäev meelde tuli, nii et keset sügavat ööd selle postituse kirjutamiseks arvuti korraks lahti tegin.

Igal juhul võite teie, mu kallid lugejad, blogi juubeli puhul endast märgi maha jätta. Ütelge midagi ilusat. Rääkige, miks te siin lugemas käite. Tehke mulle üks virtuaalne pai. See on õige aeg kapist välja tulla, kui te pole seda veel teinud.

Järgmise kümne aasta terviseks!