edevuse laat

Lapsed said täna ema juurde saadetud, et rahus elamist kokku pakkida. Siis aga avastasin, et Humanas on viimane päev enne uut kaupa, st sigaodavad hinnad ja küsisin Kaidilt, kas ta tahaks äkki minna. No ja kui me juba poodides olime, siis käisime mujal ka.

Ei, ma ei ostnud midagi peale ühe musta pluusi Humanast. New Yorkeris küll proovisin mitut asja selga, lõpuks ei suutnud kahe ühe lõikega pluusi vahel valida – fuksiaroosa ja sinakasroheline, Kaidile meeldis rohkem roosa, mulle vist roheline. Otsustasin, et jäägu sinna, raha nagunii pole. Kui jääb meelde, siis ehk lähen kunagi emaga läbi ja küsin tema arvamust. No roosat oli M suurust ainult üks ka, nii et see ostetakse nagunii kähku ära. See selleks.

Kodus ma ikka koristasin ka. Tegin korda eeskoja ja panipaigad, sättisin natuke teisel pool, pesin kõik aknad puhtaks, panin talveaknad ette ja nii edasi.

Aga siis tuli Kaidi jälle külla. No ma lubasin kooki küpsetada, tänutäheks ja nii. Sest tõesõna, temaga sõitmas käimised olid ARKi eksamil läbi saamise juures olulise tähtsusega. Nojaa, aga magusat ei saa ju enne süüa, kui midagi soolast põhjaks all. Nii et tegin juustu-küüslaugu-majoneesi möginat, mida enda küpsetatud leivale määrida. Kõige peale veel viil Nele imehead tomatit. Kõrvale tassike kohvi. No ja siis veel lõpetuseks suur tükk kohupiima-õunakooki. Lõpuks oli kõht nii täis, et ei jõudnud isegi siidrit juua.

Siis läksime mu riidekappi rüüstama. No selle mõttega vaatama, et mis ma Norrasse kaasa võtan ja kas on äkki veel midagi, mis ma tahan ära anda. Kaidile olen saanud juba päris palju asju anda, mulle meeldib. Tänagi oli ennist vastastikune suur rõõm, kui talle väga meeldisid need plätud, mis ma eelmisel suvel ostsin, aga mis mulle laiaks osutusid… Tal on laiem jalg ja istusid ideaalselt. Ma nii põdesin, et ostsin ja kanda ei saanudki, nüüd said heasse peresse.

Vaatasin kõik oma riided läbi ja sain mõned veel ära andmiseks kõrvale tõstetud, kui tuli äkki meelde, et mul on ju veel sukakollektsioon. Kraamisin kõik sukakotid kapist voodi peale ja ajasin Kaidi täielikku hämmingusse 😀 Loendasin kokku mitukümmend paari sukki, enamik neist mustriga – paksemad ja võrgud, kummiga ja tavalised… Lisaks põlvikud ja sokid, mis mõeldud just viisakate kingadega kandmiseks, no sellised sukataolised – ka üle kümne paari, mustriga ja võrguga ja… Andsin osad Kaidile, sest no tõesti, need sokid on sitaks hea kvaliteediga ja ei kulu üldse + mul oli näiteks mingi neli paari musti ja teist neli ihuvärvi kummiga sukki, aga kui ma üldse kannan, siis pigem ikka mustriga sukkpükse. Nojaa.

Siis ma hakkasin hädaldama, kuidas tahaks ikka kõiki neid ilusaid riideid kanda, mis mul on, aga need on ju nii naiselikud. Oleks kontoritöö ja nii, siis kogu aeg muudkui lööks ennast üles, aga no niisama on ju kuidagi imelik.

Proovisin kaht paari eelmisel aastal ostetud kingi, mis ma ostsin “kogemata” musti ballerinasid otsides, aga mida selle va liigse naiselikkuse tõttu üsna vähe kandnud olin. Jube ilusad ja jube mugavad, aga no nii naiselikud, eks.

No ja siis ma hädaldasin, et kannaks küll neid kingi, aga mu must jope on nii vaba aja stiilis, et ei sobi üldse kokku. Oleks mantlit vaja, aga need kaks, mis on, on nii õhukesed, et nendega on külm. Aga siis tuli meelde, et tegelikult on üks mantel veel, mis kunagi Londonist ostetud sai. See on just praeguse ilma jaoks mulle, külmavaresele, paras. Selline õhema voodriga villasegune mantel. Ilus, aga nii naiselik, eks.

Proovisin siis kingi mantliga ja oh imet, täitsa hästi sobisid. Isegi mu helesiniste üsna laiade teksadega, mis ma hiljuti Humanast kodupüksteks ostsin (jaa, ma leidsin päriselt ükspäev Humanast PIKAD püksid, ise olin ka hämmingus ja kuna need polnud nii moeka lõikega, maksid ainult miski €3 kandis).

Proovisin mustade teksadega ka, millega ma tavaliselt praegu väljas käin, aga nendega nii hästi ei sobinud. Oleks sobinud, kui oleks olnud pika säärega saapad, aga nendega on praegu veel tsip palav ja üleüldse, eesmärk oli kingi kanda, eks. Aga siis mul tuli meelde, et mul ripub riidekapis puu peal suisa KAKS paari musti pükse. Ühed väga ei sobinud, aga teised, ostetud aastal 2005 fotopoes töötamise ajal vormipüksteks, Mosaici vms viigipüksid, väga korralikud siiani. Vaat need sobisid ideaalselt. Ma polnud neid pärast töölt ära tulemist ja Londonisse kolimist üldse kandnud.

No ja siis ma juba proovisin veel kõiki seelikuid ja nende juurde pluuse ja…

Ja lubasin pühalikult, et ma nüüd hakkan naiselikuks ja kannan AINULT mantlit ja kingi ja kõiki neid ilusaid pluuse ja viigipükse (ja vahel teksapükse ka) ja seelikuid ja SUKKI. Ja KÕRVARÕNGAID! Sest olgem ausad, eks, ma olen ise ennast selle suure kodus istumisega ära harjutanud liiga mugav olema. Keegi ei ütle kuskil, et kui oled lastega kodune, siis tohib väljas ainult kõige mugavamaid riideid kanda 😛 Pealegi on mu viisakamad riided ka enamuses üsna mugavad, lihtsalt mitte NII mugavad, eks.

Ses mõttes, jah, ainult Selverisse või lastega õue minemiseks ma ilmselgelt teksasid viigipükste vastu vahetama ei hakka, aga nagu öeldud – need teksad sobisid üllataval kombel mantli ja kingadega üsna hästi. Aga kui linna või külla minek, siis raudselt viigipüksid jalga 😛 No kasvõi hambaarsti juurde (sest kuhu mujale mul enam minna on, IRW).

Tegelikult oli mul selle musta jope ja teksadega juba ammu külm, sest jope on nii lühike ja teksad… Ma ei tea, mis sellega on, aga nende ümber teksadega tundub alati eriti külm. Ma muidugi kandsin neid ka ballerinadega, pika säärega saabastega oleks soojem olnud. Aga ikkagi, ümber teksad ja külm ilm… Brr. Viigipükstele mahub vajadusel soojendav kiht alla ka, teksad on selleks liiga kitsad.

Aga nüüd on vaja kahte asja. Esiteks musta mütsi ja kindaid. Mütsi osa saab olema keeruline, ma tahan sellist lotut, need sobivad mulle kõige paremini. Aga no leida poest müts, mis hästi sobiks, edu mulle, eks. Teiseks on vaja õlakotti. Sellist, mis sobiks mu kingade ja mantliga. Nii et neid ma kavatsen nüüd tõepoolest otsima minna ja neile isegi raha kulutada, mis siis, et seda vähe on (ehkki mütsi võiks ehk tegelikult kududa üritada, mul nagunii vaba aega on, keegi võiks ainult õpetada…).

Keegi võiks nüüd ainult tulla ja mu riided kappi tagasi panna 😛

Ühesõnaga vahel on vaja lihtsalt ühte Kaidit, ühte siidrit (mhm, suure riideproovimise peale tekkis kõhtu nii palju tühja ruumi, et jõudsin seda ka juua) ja riidekapi segi pööramist, et jõuda täiesti iseenesestmõistetavate järeldusteni, milleni oleks võinud jõuda juba aasta, kaks või kolm tagasi. Niisiis on nüüd eesmärk hakata käima riides enam-vähem nii, nagu enne esimest rasedust. Ei tohiks ju eriti raske olla. Peab ennast jälle naisemaks harjutama 😛

PS. Et kellelegi ei jääks eksiarvamust, ma ei ole käinud viimased kolm aastat ringi suvalistes kaltsudes, eks, minu “mugavad” riided on ka täiesti normaalsed. Aga noh… Igavavõitu siiski. See mugav vaba aja stiil on võrdlemisi ühekülgne, kui oled kunagi kandnud muudkui seelikuid ja sukki ja lipse. Ja kui kunagi ei suutnud ma üldse ilma kõrvarõngasteta väljas käia, sest oli lihtsalt nii tühi ja poolik tunne, siis praeguseks olen nende kandmise täiesti ära unustanud. Kodus olles ei suuda ma isegi rinnahoidjat kanda, sukkadest ja kõrvarõngastest rääkimata (mul on ju kõik kõrvarõngad rippuvad) 😀 Nii et kodus kannan oma lihtsaid mugavaid riideid edasi. Aga vaat väljas käies hakkan naisemaks!