Mingis universumis tundus sellise ilmaga vabatahtlikult välja minek hea ideena. Ma mõtlesin ümber umbes samal hetkel, kui uksest välja ja esimesse porilompi astusin 😛
Käisin Pipsiga Montonis talle mantlit ostmas. Tõdesin kolme asja:
- Seal müüakse ägedaid musti kaabusid, aga ma pole kindel, et see mu uue juuksepikkusega enam sobib
- Seal müüakse ägedat musta-valgetriibulist pesu, aga ma põhimõtteliselt ei maksa ühe pesukomplekti eest 500 krooni, isegi kui mul see raha oleks (Aga kas te teate, kui harva ma üldse näen kuskil pesu, mis mulle actually meeldib? Ma ei mäletagi viimast korda…)
- Ma näen oma musta talvemantliga tõeliselt kole välja (tõdemus pärast viit minutit suurte peeglitega ühes ruumis viibimist). Ma ei saa aru, mis ajendil ma selle kunagi ostsin. Must villane mantel ei kõla ju üldsegi halvasti, aga see lõige. Võeh.
Tagasi tulles tuli mul lõpuks pähe astuda läbi Kalevi kommipoest, mis asub praktiliselt mu töökoha kõrval. Ma ei saa aru, miks ma pidin mitu korda läbi kappama Kaupsi, Rimi ja Prisma, kui selline pood on nii lähedal. Muide, see šokolaad pole üldse nii hea! Täitsa okei, aga ootasin enamat.
Aga üldiselt jõudsin ma taaskord valusale tõdemusele, et mul on vaja uusi saapaid ja uut mantlit ning et tõenäoliselt tuleb need mõlemad kalli raha eest teha lasta. Saabastega on vast lihtsam, midagi taolist oleks täitsa äge.
Aga kes õmbleks mulle mantli? Ma olen loobunud mõttest, et Eesti kaubandusvõrk võiks midagi piisavalt sooja JA ilusat JA minu praeguse stiiliga sobivat pakkuda…
Ja mis kõige olulisem küsimus, kes seda kõike finantseerib?
Ilusad unistused vähemalt… Ahjaa, mütsi on ju ka endiselt vaja.
PS. Mul on ikkagi maailma kõige ägedam ema. Ta käis täna siin ja ostis mulle süüa. Ja lipsu tegi ka korda 😀
