Ma ise kaldun vist ikka mustade poole, ehkki punased on ka ägedad… Mis teie arvate?
Eva imestas täna, kuidas ma oma saapad nii kiiresti jalast ära sain. Maksimaalne haakide arv, mu lapsed, selles on saladus! Rääkimata sellest, kui lihtne saapapaelu vahetada on, ainult neli auku…
Tikker on endiselt rõõmus ja rõõsa ja oma saabastega ülivägarahul.
Tähendab, ma naeran ikka veel.
Aga üldiselt. Laupäeva õhtu ei möödunud kaotusteta. Jäin ilma ühest mantlinööbist. Kuna neid oli niigi ainult kolm, on olukord traagiline. Teised kaks on nimelt päris üleval (seda ma Varblasel imestasin, miks mantlihõlmad üldse kinni seista ei taha, aga joobeastmest tulenevalt mõtlesin, et äkki on viga minus). Ühesõnaga – kellelgi ei juhtu üht suuremat sorti nööpi üle olema? Soovitavalt musta, aga muud värvid käivad kah. Jõle tüütu on mantlihõlmu kogu aeg käega kinni hoida (ei hoiakski, aga külm on ju, kurat võtaks).
Panin täna tööle uue seeliku selga. Pikk ja must ja muidu äge, ainult elektrit täis ja mööda jalgu kinni, nagu tööle jõudes avastasin. Kui Lepp kohvi ostmast tagasi jõuab, lähen mängin natuke veega, äkki saab asja parandada.
Aa, ja siis mul on tunne, et mul on paranoiad. Aga ma parem ignoreerin seda mõtet 😀
Tegelikult on tore. Siiani vähemalt. Loodetavasti tuleb ilus päev.
Kas teate, kuidas see sakib, kui sul on olnud aasta alguses palju raha ja sa oled ostnud palju riideid ja siis poole aasta pärast muutub su maitse nii kardinaalselt, et sa kannad neist ehk heal juhul kümmet protsenti?
See selleks. Mul on palju riideid, mida ma üldse ei kanna. Aga need on ilusad. Ma mõtlen, et äkki ma muutun jälle kunagi (varsti) selliseks, et tahan neid kanda. Siis oleks ju nõme, kui neid enam alles poleks. Aga noh… Üritan neist kuidagi kasulikult lahti saada. Siis pole hiljem kahju uusi osta.
Igatahes. Mul on õilis eesmärk vabaneda kõigist riietest, mis mulle ei meeldi. Täna tegin alguse sellega, et viskasin minema oma dressipüksid, millega peaaegu terve viimase aasta olen kodus ringi käinud ja mida ma juba mitu aastat siiralt vihkan. Varem ära visata ei saanud, sest ägedate pükste tagumik kulus läbi ja te ju teate üldiselt, kui “kerge” on mul endale poest pükse leida. Ja ei lähe ometi omale kodupükse õmblema, eksju! Ja seelikuga on kodus ebamugav/külm.
Täna aga turgatas mulle (jumalikust vaimust?) pähe mõte, et mul on ühed väga ägedad punased püksid, millega ma väljas enam nagunii ei käi (stiil, you know), aga kodus möllamiseks sobivad ideaalselt. Oh, ma näen nüüd hea välja (jah, mulle meeldib hea välja näha isegi siis, kui keegi ei näe). Ja dressikad lendasid pidulikult prügikasti.
Ah, ma olen endaga rahul.
Ostsin täna Humanast jälle kaks seelikut. Ma ei saa aru, miks ma sellele varem ei tulnud – kui mu jalad on liiga pikad, et poest pükse leida, siis tuleb seelikuid kanda 😀
Saaks veel oma ägedad saapad ka kätte. Kaks nädalat veel, kui nende lubadusi uskuda. Ja kaks nädalat palgapäevani. Pool kuud on läbi. Jee!
Homme on LAUPÄEV! Ma olen ainult kella kuueni tööl ja mul on järgmine päev vaba. Oh, ei tea kohe, mida peale hakata (tegelikult tean küll, külastan suuremates kogustes kaltsukaid ja ostan loodetavasti suuremates kogustes riideid ja kulutan loodetavasti mitte väga suurtes kogustes raha, täna nt olid Humanas kõik asjad 40.-)
Ma ei kujuta ette, mis ma siis teen, kui meile jälle kolmas inimene leitakse. Ma ei oska ilmselt oma vaba ajaga midagi peale hakata. Aga tegelikult, kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma olen see aasta liiga tihti üle töötanud. Eiolehea.
