Täna on 17. jaanuar. Väljas paistis päike, linnud laulsid, rohi oli roheline ja pardid ujusid tiigi peal.
Jõudsin hommikul kell kümme õnnelikult koju Muraka juurde. Kõigepealt läksime panka uurima, miks ta oma krediitkaardiga midagi teha ei saa. Tuli välja, et see on blokeeritud. Väidetavalt sellepärast, et tal olevat krediit kuskil juulikuus paarsada krooni ületatud. Huvitav osa on see, et blokeering tuli alles septembris, kui igasugune võimalik miinus oli ammu tagasi makstud ning Muraka arust poleks tohtinud seda üldse ollagi. Sama huvitav on ka fakt, et Hansapank, kes reeglina sellistel puhkudel kirja ja telefoni teel korduvaid ähvardusi teeb, seekord kaardi KAKS KUUD pärast (selleks ajaks ammu lahenenud) probleemi (kui seda üldse oligi) ette hoiatamata sulges. Nojah. Elagu Hansapank, nad ikka oskavad igasugu idiootsustega hakkama saada.
Teel sai jäädvustatud ka Muraka viimased palavad soovid kõigile eestlastele: parem pension kõigile!
Mina omalt poolt soovitan tänavu minna valima puhtalt pandavuse põhjal (sest Eesti poliitika on p*rses enivei, valige keda tahes, olgu siis vähemalt silmailu). Selleks tuleb muidugi teha eeltööd ehk valida tänavareklaamide põhjal välja teie arust kõige pandavam poliitik, tuletan aga meelde, et raudne reegel on siiski: ei keskerakonnale! Minu esialgne valik on selline.
Täitsa pandav mu meelest! Huvitav, kas pikk ka… 😛 Muidugi ei julge lubada, et ma valimiste ajaks meelt muutnud ei ole, kavatsen igal juhul veel avatud pilguga ringi vaadata, soovitavalt kusagil mujal kui Edgari… Ptui, vabandust, ikka Vabaduse väljakul.
Muide, mida kaugemale kesklinnast, seda eksootilisemaks valik läheb. Nii et olge julged! Riskige! Sõitke näiteks õismäele! Ja Lasnamäe lõpust leiab ka kindlasti pärleid.
Siis käisime Ülemistes Iirisele kartulivahvleid ja šokolaadi ostmas ning muuhulgas päris elusa Murakaga furoori tekitamas. Õnnestus päris hästi.
(vahepalana mainin veel ära, et kõigil Liisidel on nüüd smoking buds kõrvaklapid: minul mustad, Nadjal valged, Murakas sai täna roosade omanikuks)
Ja siis ei olnudki enam muud, kui koju kohvrite järele ning ägeda ruudulise taksoga lennujaama.
Check-ini sabas pärisin Murakalt, ega tal ometi kohvrid lubatust rohkem ei kaalu. Tema arvas, et ei tohiks. Tulemus: 8 kilo ülearu. Mis seal ikka: mõned asjad käsipagasisse (läpaka- ja fotokakotti),
mõned taskusse, enamik aga otse loomulikult Tikrile. Nii saabusin lennujaama ühe kotiga, lahkusin seevastu juba kolmega. Lõpp-tulemuseks sai 22,7 kilo (kolme pealt lubati silm kinni pigistada, viiest pidime lahti saama või iga kilo eest 100 kr peale maksma).
Auväärsed 14 g hävitasin isikikult, süües kohvrist ära ühe maitsva USA kommi 😛
Peet jäi küll joomata (ja hea on, et kaasa panna ei üritanud, nagunii oleksin selle sama targalt tagasi tassinud – klaas ju kaalub kuradi palju!), aga muidu loen päeva igati kordaläinuks.
Nii läks Murakas jälle. Seekord kauemaks. Kes teab, kui kauaks… Niu.
Aga mina luban pühalikult talle ja Iirisele maikuus külla minna ning niisama pühalikult ka seda, et kui ma pole leidnud aasta lõpuks töökohta, kus ma saan nii palju palka, et eluasemelaenu võtta, siis pakin 2008. aasta alguses oma seitse asja kokku ja lendan ka Londonisse õnne ja armastust otsima. Siis üürime Muraka, Tanya ja Iirisega korteri ning elu on lill. Nii et arvestage sellega!
—
Pips, va kurjam, meelitas mu õhtul linna, tagajärjeks ca 600 kr väiksem pangaarve.
Täna oli ehete päev – ostsin kõrvarõngad, käevõru ja kaelaehte. Kõik väga ägedad, pilti ei viitsi teha (ja leidsin veel vähemalt kolm asja, mis hullult meeldisid, aga rahalistel põhjustel ostmata jäid).
Siis käisin veel peaaegu 100 krooni eest söömas ja ostsin 160 krooni eest uue märkmiku. Irooniline on see, et eelmisel aastal ostsin ka, umbes sama raha eest – teksakaantega A7 suuruses time planneri. Teksa sellepärast, et mulle kohutavalt meeldis. Lohutasin ennast, et järgmine aasta saan vaid sisu vahetamisega hakkama. Nüüd aga ei saanud üle ega ümber sellest, et poole pisem on ikka poole armsam, pealegi oli see nüüd eestikeelse sisuga. Ja mul on väike õlakott, kus iga ruutsentimeeter arvel. Ostsin uue. Loodetavasti on järgmisest aastast alates A8 sisud ka eraldi müügil (seni veel pole olnud, aga ka eestikeelsed on midagi uut, seega on lootust, et nad arenevad). Kui pole, viskasin jälle hulga raha maha. Aga praegu on nunnu pisike märkmik 😛
Ja siis ostsin Humanast mingi hullumeelse mõtte ajel sinise (!!!) pluusi, sest see lihtsalt istus mulle nii hästi. Küsitav on muidugi, millal ma midagi peale punase/musta/valge kandma nõustun, aga no lihtsalt ei saanud. Oeh… Naiste värk. Aga nüüd on kokkuhoid ja fotode paberile tegemiseks see kuu jälle raha pole. Veebruaris siis, luban!
Ahjaa, peaaegu oleks unustanud – peavõrud on vist jälle moes? Ühe laia punase-mustaruudulise võrra olen nüüd igatahes rikkam. Sobib perfektselt lipsu, õlakoti ja kõrvarõngastega, uue soenguga kah. Taaskord rahulolu.
Et noh… Jaanuari lõpus plätude ostmine on kindlasti asi, mida peaks tihemini harrastama. Kõige hädavajalikum asi, mis ma oskasin välja mõelda.