edevuse laat

Pungiplika lapsega

Pips juhtis mu tähelepanu sellele, et ta pole ikka veel Polymeris tehtud pilte näinud ning üldse, miks ma neid blogisse pannud pole. Hakkasin mõtlema, ei mõelnudki välja. Ruudu ei pannud sellepärast, et ilmselt näevad need suures formaadis ja paberil paremad välja. Õigus kah. Mina langesin pärast toda pildistamist erinevatel põhjustel oma kurikuulsasse eriti pikaajalisse (no kaks tervet päeva, seda pole ammu juhtunud) masendushoogu, mille tulemuseks on 28. märtsi kuupäevaga üheotsa lennukipilet Londonisse… Kõik see viis mu mõtted mujale.

Häbiväärne iseenesest. See oli kogemus, mida ei unusta. Nõustun, et pildid oleks suurena ja paberil ägedamad, aga ajavad ka nii asja ära.

“Pungiplika lapsega”
Kontseptsioon: Ruudu
Teostus: Ruudu, Lepp
Koht: Polymer

PS. Muuseas jõuti mu blogini Google’i otsinguga MP pritsi operaator. BIG IRW.

See läks nüüd küll s*tasti

Mitte et ma üldiselt poleks optimist ja juustel poleks omadust kasvada, aga…

RAISK, MU JUUKSED ON LIIGA LÜHIKESED 🙁

Et nagu. Mis kuradi kasu on sellest, et sa viid juuksurile pildi, kui ta IKKA omaloomingut teeb? Miks ta üldse küsib, kas mulle harja laius sobib, kui ta selle jaatava vastuse peale IKKA kitsamaks teeb?

Ma ei eitagi, et harjana nägi kogu see värk sitaks hea välja ja mida lühem see on, seda paremini püsti püsib, aga üldiselt liigun ma 90% ajast siiski ilma harjata. Jajah, ma võiks ja peaks tihemini harja kandma, sest see on äge ja ma teeks/teen seda ka hea meelega. Lihtsalt ma käin tööl, kus ma EI VÕI harja kanda, lisaks ei oska ma seda ise püsti ajada ning oskajat pole enamasti käepärast. Hea öelda, et õpi ära – raisk, te ikka teate, kui saamatu ma igasuguste soengute tegemisel olen??? Peavõru oskan pähe panna (seda enam kanda ei saa, juuksed on liiga lühikesed), kahte punupatsi oskasin endale punuda… See lühidalt ka kõik. Mingisuguseid krokodille või ülespandud soenguid ja muud taolist pole ma kunagi osanud teha ja ma ausõna ei kujuta ette, et ma oma harja püsti ajamisega kunagi ise hakkama peaks saama. Ma olen selleks liiga saamatu, päriselt. Sellest rääkimata, et käed viie minutiga meeletult ära väsiks.

Jah, kui küsimus oleks ainult pikkuses, oleks ma täitsa vait. See kasvab jumala kiiresti tagasi. Paraku on küsimus ka laiuses. Ma ju nägin ise ka, et ta seda kitsamaks tegi, oleks võinud karjuda või midagi… Mulle lihtsalt ei jõudnud kohale, et see üldmuljele nii traagiliselt mõjuda võib. Ja siili ülejäänuga võrdseks kasvatamine pole enam nädalate küsimus, eks.

P*sk.

Hetkel on mul siis soeng, kus juuksed katavad napilt siili osa ära, praktiliselt poisipea, naiselikkusest pole suurt midagi järel, peavõru kandes näeksin välja nagu siilike… Ja mis kõige hullem – juuksed ei ulata kõrva taha! See lihtsalt frustreerib ja ei lase seisu hetkekski unustada. Kui kolm kuud tagasi esimest korda harja lõikasin, ulatusid juuksed loomulikus asendis napilt kõrva taha, üldmulje oli kena naiselik ja kõik oli üldse lill. Nüüd aga… Raisk. Need juuksed jäävad ETTE. Ma ei viitsi mingite klambritega jamada. Isegi läätsede silma panemine on paras k*pp.

Palavik on 37.2, kurk valutab, ehkki olen teed joonud ja tablette imenud, pea ka tuikab, isegi selg ja kael on valusad.

Õnnetu olen.

EDIT: Sain just veel ühe ebameeldiva uudise. Nüüd on ikka kõik asjad tõesti äärmiselt s*tasti.

Kuldne tüdruk

Juuksur tegi nii head tööd, et mu hari on pärast riiete vahetamist ikka sama püsti. Ja mul oli seljas kolm üle pea käivat pluusi, millest üks oli kõrge kaelusega ja liibuv… Tase!

Kuidagi ei raatsi seda välja pesta. Ei raatsi ja ei viitsi. On tunne, et sellega tuleks veel tunde kuskil ringi uhkeldada. Magamata ööd annavad end paraku tunda ning tulin linnast nii vara koju sellepärast, et oleks sealsamas laua taga magama jäänud.

Ruudu, Lepp, Polymer, millimallikas, McDonalds, Juuksur, Fille, Joosep, NoKu, Joosep…

Ja mis ajast suhkur solvamine on?

Tramaivõi 😛

Aga hari on aus. Ma kohe ei teagi, mis ma nüüd peale hakkan… Ehk on see pärast magamist ikka veel sama ilus ja saan homse päeva ka nii ringi käia?

Ja endiselt olen ma pahaaimamatult sunnitud situatsioonidesse, mida ma ei ole ära teeninud, milles ma ei taha olla ja millega ma ei suuda leppida. Millal see ometi lõppeb?

Ja mõelda vaid…

…kui palju rahuldust* võivad ühele naisele pakkuda kaks paari sukki ja uus lips.

Jah, mul oli palgapäev.

Ma täna ka ei jõudnud “päriselt” kirjutada. Kui homme tööl aega on… Mille peale ei saa loota. Või siis pühapäeval. Aga ma luban, ma tõesti luban. Et te saate kõigest teada enne, kui nädal läbi on.

*Mitte sellist, paraku. Kuid mõte noist situatsioonidest, kuhu sukkadega võimalik sattuda on, on ometigi ääretult ilus.

Edev

Ema ostis mulle eile käekella. Ma olen kole rahul sellega. See on… Huvitav. Silmatorkav. Ma ei saaks ometi kanda mingit tavalist ja igavat asja.

Tegelikult oleks vaja veel teist samasugust, kus valge asemel oleks punane. Siis oleks kõikvõimalikud riietused kaetud. Aga noh, valge sobib punasega, selge see 😉 Eks vaatame, kuidas numbrite puudumine mind mõjutab. Harjumatu on küll.

Kas teile ei tundu pärast igasuguseid kohtumisi või mingi projekti lõpetamist või mingi ülesande täitmist, et oleks võinud paremini minna? Et said täitsa normaalselt hakkama, aga oleks ikkagi paremini saanud? Mulle küll tundub. Aga noh, ma olen siiral arvamusel, et alati SAABKI paremini. Arenemisruumi on ju elu lõpuni. Mis ikka. Ma olen ühelt poolt perfektsionist, aga teiselt poolt ka optimist. Niisiis ma eeldan, et minu normaalne ongi piisavalt hea. Vaatame…

Scroll to Top