edevuse laat

Kõikvõimalikud lahendused kohalikule seebiooperile võtavad aina absurdsemaid pöördeid. Kuna ma olen aga kordi varemgi arvanud, et lahendus on leitud ja järgmisel päeval muutub jälle kõik totaalselt, ei julge ma siin küll midagi enne rääkida, kui asi reaalselt toimib ja see võtab veel ilmselt nii palju aega, et kõik saab veel korduvalt pea peale keeratud.

Aga noh, Tikker on optimist nagu enamasti. Loodame parimat!

Ajaviiteks teile siis veel paar pilti – ülal on näha minu edev pangakaart.

Ja teiseks minu vähemalt sama edev uus kott, mis maksis täpselt nii palju kui 97 penni. Elagu Tesco, mis mõtleb roheliselt. Miks Eesti Selverid ja Prismad nii ilusaid kotte 25 krooniga ei müü? Kordagi ei käiks enam kilekotiga poes

Tänud Iirisele, kes seda kotti mulle näitas (ta teab mu nõrkust lepakate vastu) – talle endale hakkas see ka nii meeldima, et ostab ilmselt samasuguse 😀

Nunnu.

Aga ma täna rohkem ei kirjutagi, sest asjad on nagu alati – sellest, mis peas, veel ei tohi kirjutada ja ülejäänud asjadest ei viitsi kirjutada.

Kuulmiseni!

EDIT: Üks asi veel. Nägin täna mobiili, mis oli NII kuradi nunnu, et ma pidin ennast tõsiselt tagasi hoidma, et seda mitte ära osta. Määravaks sai fakt, et tal oli läikiva pinnaga korpus ja ma ei seedi neid sõrmejälgi, mis sinna loendamatutes kogustes tekiks. Aga kui telefon oleks punane olnud ja mitte tumeroosa (mis oli ka hullult ilus, muide), siis oleks ma selle £40 silmagi pilgutamata ära kulutanud. Aga vaadake siis ise – pildi peal ta küll päris NII hea välja ei näe, aga väga nunnu ikkagi. Tõeline naistekas.

Eh. Ma pole praegugi kindel, et ma seda endale miski päev ära ei osta. Jumal kaitsku mind mõttetu raha kulutamise eest…

Hirmsasti tahaks veel midagi siia kirjutada, aga ei ole nagu midagi asjalikku. Tegelikult on külm ja nälg ja uni, aga riidesse panna ei viitsi, süüa ei ole (sest poodi minna ei viitsinud) ja magama minna ka millegipärast ei taha, ehkki jumal teab, et eilne öö jäi lühikeseks ja ometi võiks ju.

Rahutus on hinges.

Muide, käisin eile lõpuks ometi shoppamas. Siinmaal esimest korda. Alguses polnud raha, hiljem aega. Aga eile käisime Iirisega Camdenis ja Oxford Streetil. Mul on nüüd kaks uut lipsu, kaks paari põlvikuid, SUUR õlakott, äge vöö, kaks uut salli, pluus ja kõrvarõngad (millest ühe ma küll eile öösel Brixtonisse ära kaotasin ja pean vaid lootma, et poisid selle kuskilt üles leiavad).

Ja siis on veel üks ilus ja mitte eriti odav pesu, mille ma kõigest hoolimata Dorothy Perkinsist ära osta kavatsen. Sest eile polnud ühes poes võimalik proovida, järgmises minu numbrit ja kolmas pandi nina ees kinni. Pidin täna Iirisega linna minema, aga kuna tööl oli graafikut minu teadmata muudetud, ei töötanud ma mitte 7.15-15.15, vaid 11-20. Ei jõudnud ühesõnaga. Homme äkki.

Oeh, tibijutt. Ei ütle teile suurt midagi. Pilti oleks vaja teha, aga ma olen selleks liiga väsinud.

(Tuleb meelde, et avastasin eile fotokast mingid pildid, mis ma juba mitu aega tagasi ühes vahvas pargis tegin, aga ei viitsi neid arvutisse tõmmata. Võiks ometi. Kunagi ikka)

Raha on jubevähe tegelikult ja Eesti võlgu peaks hakkama tagasi maksma ja ma ei oska üldse selles rahas veel nii hästi orienteeruda, et saaks aru, palju ma kulutada võin, mis on odav ja mis kallis.

Aga äärmiselt rahuldustpakkuv oli üle pika aja ASJU osta. Tegelikult oleks veel vaja üht ja teist ja kolmandat. Raha õnneks pole ja aega ka eriti mitte. Sest ma üksi ei viitsi ja Iirisel pole kunagi minuga samal ajal vaba enam ilmselt ja Murakas on kaugel.

*tibijutu lõpp*

*mõtleb sügavalt, kas sellel postitusel nüüd ÜLDSE mingi mõte oli*

Ah, las ta olla, mis seal ikka, kui juba valmis kirjutet, siis tuleb ju ikka üles ka riputada 🙂

Rahutus… Rahutus on hinges.

Ma nüüd siiralt üritan magama minna.