edevuse laat

Päev, kus kõik läheb valesti

Ma rahustan kohe alguses maha, et tegemist pole ving-ving sissekandega, situatsioon läheb minu jaoks pigem absurdihuumori kilda.

Kõigepealt avastasin tööle jõudes, et mul pole kapivõtit kaasas. Kusjuures ma eile õhtul korra isegi mõtlesin, et oi, ma pakkisin need teksad ära, millega tavaliselt tööl käin, kapivõti jäi ju siis sinna taskusse, aga siis tuli meelde, et töölt ära tulles panen kapivõtme alati mantli taskusse… Ja kuna olin väsinud, siis ei viitsinud üle kontrollida. Otse loomulikult oli see esimene kord elus, kus ma olin võtme tõepoolest töölt lahkudes hajameelsusest jaki tasku asemel tagasi pükste taskusse pannud.

Siis lõin ma 12 kg jääkoti suure hooga vastu letiäärt, et jääkuubikuid üksteisest eraldada ja otse loomulikult läks selle pikem külg terves ulatuses lahti, nii et pool jääd kukkus põrandale.

Siis tegin ma hajameelsusest cappuccino asemel latte ja macciatone asemel macciato.

Siis pillasin millalgi selle kannu põrandale, mille sees piima soojendatakse. Tühjalt küll õnneks.

Mul on teist päeva nohu. Ma isegi ostsin Eestist spray kaasa, mõeldes, et siin on ravimid kindlasti kallimad. Aga just siis, kui ma Londonisse jõudsin, oli Murakal nohu ja ma lahkelt laenasin talle seda. Ja otse loomulikult unustasin tema juurde. Ja see on siiani seal 😀

Jne. Jne. Jne.

Aga midagi positiivset juhtus ka. Nimelt pidas mu tänaval kinni mingi agentuuri esindaja ja küsis, kas ma oleks huvitatud… No ma ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida. Inglisekeelne väljend on extras (vist). Ühesõnaga need tüübid, kes nt muusikavideotes taustal tantsivad jne. Võttis nime ja numbri, tegi foto, andis visiitkaardi, käskis kodukat vaadata ja lubas, et mulle helistatakse hiljem. See agentuur siis.

Põnev, pole midagi öelda! Vaska käis mulle just hiljuti peale, et ma peaks ikka modelliks minema, millele ta sai küll tüüpvastuse:

1) Ma ei oska poseerida ja jään iga pildi peale totra naeratusega
2) Mul on modelli jaoks liiga koledad hambad (sellest moraal, lapsed, ärge keelduge suures kartuses mitu aastat hambaarsti juurde minemast, eriti kui tegu on teie esihammastega. Sest kui te lõpuks lähete, siis suretatakse paar neist ära, mille tagajärjel need muutuvad tumedamaks ja selleks, et kogu naeratus korda saada, peate maksma 15k kroonide eest, mida teil ilmselt ei ole)
3) Mul on üks silm piltidel kogu aeg poolkinni (sellest moraal lapsed, ärge hõõruge pidevalt silmi, kui teil ka läätsede kandmise tõttu peaks pidevalt selline tahtmine olema – muidu on silmalaud hiljem välja veninud ja ma ei viitsi isegi mõelda, palju see op maksis, olen kunagi uurinud küll)

Aga kui neid asju poleks, oleks ma ennast ammu juba kuskile pakkuma läinud, mitte et modellindus mulle elu unistuste ametina tunduks (Top Modelit vaadates, brr, ma ei tahaks küll seal osaleda), aga põnev, võimalus raha teenida ja endast paar ilusat pilti saada – ma ju olen edev!

Et kui mind tänavalt üles nopiti, siis peab küll proovima. Noh, ega see ei tähenda ju veel midagi, aga optimistina eeldan, et küll kõik läheb kõige paremini. Ja muusikavideo taustatantsijal ei pane ilmselt mingit kohati poolkinnist silma ega kohati veidi tumedamaid hambaid vast niiväga tähele, kui fotol. Et ootame, vaatame.

Tikker modelliks. Irw.

Kehamaalingutest

My documentsi revideerides avastasin kausta kehamaalingupiltidega, mis ma kunagi spetsiaalselt blogi jaoks välja valisin, aga see sissekanne jäi tookord miskipärast kirjutamata. Nüüd lükkan need küll üles, sest pärast kõike seda vihastamist on ilusaid mälestusi palju parem vaadata. Ja olgem ausad – kehamaalingud on ikka kuradi ägedad!

Kõigi maalingute autor on Kats, kelle (pahaaimamatuks) modelliks ma olen alati nõus rõõmsalt minema (Londonis on see küll paraku raskendatud, aga ega ma siia ju igaveseks jää!). Reklaami mõttes võin ära mainida, et Katsi võib alati igale poole maalima tellida 😉

Aga et siis pildid.

2005. aasta Tartu tudengite kevadpäevadel osalesime võistlusel “Maali tudeng kauniks”, millest kirjutasin omal ajal pikemalt siin:

© Ove Maidla, Postimees

© Ove Maidla, postimees

© Anton Klink

(ja siit edasi on kõik pildid erakogust)

2005. aasta juulis käisin Watergate’il Katsile elavat reklaami tegemas:

Ja eelmise aasta juunis kutsus Kats mu kuskile Rakverre, kus oli mingi uue kantseleitarvete poe avamine ja mina mängisin taas modelli:

Oeh… Kehamaalinguigatsus tuli kohe peale!

Müstilised asjad

Kõikvõimalikud lahendused kohalikule seebiooperile võtavad aina absurdsemaid pöördeid. Kuna ma olen aga kordi varemgi arvanud, et lahendus on leitud ja järgmisel päeval muutub jälle kõik totaalselt, ei julge ma siin küll midagi enne rääkida, kui asi reaalselt toimib ja see võtab veel ilmselt nii palju aega, et kõik saab veel korduvalt pea peale keeratud.

Aga noh, Tikker on optimist nagu enamasti. Loodame parimat!

Ajaviiteks teile siis veel paar pilti – ülal on näha minu edev pangakaart.

Ja teiseks minu vähemalt sama edev uus kott, mis maksis täpselt nii palju kui 97 penni. Elagu Tesco, mis mõtleb roheliselt. Miks Eesti Selverid ja Prismad nii ilusaid kotte 25 krooniga ei müü? Kordagi ei käiks enam kilekotiga poes

Tänud Iirisele, kes seda kotti mulle näitas (ta teab mu nõrkust lepakate vastu) – talle endale hakkas see ka nii meeldima, et ostab ilmselt samasuguse 😀

Nunnu.

Aga ma täna rohkem ei kirjutagi, sest asjad on nagu alati – sellest, mis peas, veel ei tohi kirjutada ja ülejäänud asjadest ei viitsi kirjutada.

Kuulmiseni!

EDIT: Üks asi veel. Nägin täna mobiili, mis oli NII kuradi nunnu, et ma pidin ennast tõsiselt tagasi hoidma, et seda mitte ära osta. Määravaks sai fakt, et tal oli läikiva pinnaga korpus ja ma ei seedi neid sõrmejälgi, mis sinna loendamatutes kogustes tekiks. Aga kui telefon oleks punane olnud ja mitte tumeroosa (mis oli ka hullult ilus, muide), siis oleks ma selle £40 silmagi pilgutamata ära kulutanud. Aga vaadake siis ise – pildi peal ta küll päris NII hea välja ei näe, aga väga nunnu ikkagi. Tõeline naistekas.

Eh. Ma pole praegugi kindel, et ma seda endale miski päev ära ei osta. Jumal kaitsku mind mõttetu raha kulutamise eest…

Oi oi oi

Ma ei oska päriselt ära seletada, mis mulle pähe löönud on, igatahes ostsin täna sellise seeliku.

Kogu selle riiete teemaga on üldse ilge k*pp, sest mulle meeldivad igasugused vastandlikud asjad ja raha on vähe, Eestist kaasa võetud riideid on ka vähe, katsu siis mingit garderoobi soetada, kui ühest küljest tahad pungiseid riideid, teisest küljest selliseid… No milline see seelik on??? Naiselik pole päris see sõna, mida ma mõtlen… Ja siis neid omavahel kokku sobitada. Ehkki ma arvan, et see seelik võiks mu tanksaabastega üsna huvitav kooslus olla.

Kindlasti on valge seelikuga hea pargis muru peal õlut juua (teoreetilises mõttes, eks, päriselt joon ma ikka veini). Muhahaa.

Aga ma tunnen ennast selles naeruväärselt hästi.

Pungise poole pealt võiks ära nimetada selle, et meil on töö juures üks prantsuse tšikk Raphaelle, kes on hästi ära augustatud ja neoonroosa harjaga. Kurtsin talle, et pean oma siili kas välja kasvatama või uuesti lühemaks ajama, sest praegu on päris nõme, aga siin mingit normaalse hinnaga head juuksurit leida tundub suht keeruline ettevõtmine. Ta ütles, et tal on masin kodus olemas ja ta võiks ajada. Kurat, see on tõesti ahvatlev. Ma pean mõtlema 😛

Ja siis ma ostsin veel kingituse. Pole vaja siia kirjutadagi, kellele. Kui ta seda pilti näeb, saab ta kohe aru 😛 Kui Londonisse tuled, saad kätte! 😀

Rahutus

Hirmsasti tahaks veel midagi siia kirjutada, aga ei ole nagu midagi asjalikku. Tegelikult on külm ja nälg ja uni, aga riidesse panna ei viitsi, süüa ei ole (sest poodi minna ei viitsinud) ja magama minna ka millegipärast ei taha, ehkki jumal teab, et eilne öö jäi lühikeseks ja ometi võiks ju.

Rahutus on hinges.

Muide, käisin eile lõpuks ometi shoppamas. Siinmaal esimest korda. Alguses polnud raha, hiljem aega. Aga eile käisime Iirisega Camdenis ja Oxford Streetil. Mul on nüüd kaks uut lipsu, kaks paari põlvikuid, SUUR õlakott, äge vöö, kaks uut salli, pluus ja kõrvarõngad (millest ühe ma küll eile öösel Brixtonisse ära kaotasin ja pean vaid lootma, et poisid selle kuskilt üles leiavad).

Ja siis on veel üks ilus ja mitte eriti odav pesu, mille ma kõigest hoolimata Dorothy Perkinsist ära osta kavatsen. Sest eile polnud ühes poes võimalik proovida, järgmises minu numbrit ja kolmas pandi nina ees kinni. Pidin täna Iirisega linna minema, aga kuna tööl oli graafikut minu teadmata muudetud, ei töötanud ma mitte 7.15-15.15, vaid 11-20. Ei jõudnud ühesõnaga. Homme äkki.

Oeh, tibijutt. Ei ütle teile suurt midagi. Pilti oleks vaja teha, aga ma olen selleks liiga väsinud.

(Tuleb meelde, et avastasin eile fotokast mingid pildid, mis ma juba mitu aega tagasi ühes vahvas pargis tegin, aga ei viitsi neid arvutisse tõmmata. Võiks ometi. Kunagi ikka)

Raha on jubevähe tegelikult ja Eesti võlgu peaks hakkama tagasi maksma ja ma ei oska üldse selles rahas veel nii hästi orienteeruda, et saaks aru, palju ma kulutada võin, mis on odav ja mis kallis.

Aga äärmiselt rahuldustpakkuv oli üle pika aja ASJU osta. Tegelikult oleks veel vaja üht ja teist ja kolmandat. Raha õnneks pole ja aega ka eriti mitte. Sest ma üksi ei viitsi ja Iirisel pole kunagi minuga samal ajal vaba enam ilmselt ja Murakas on kaugel.

*tibijutu lõpp*

*mõtleb sügavalt, kas sellel postitusel nüüd ÜLDSE mingi mõte oli*

Ah, las ta olla, mis seal ikka, kui juba valmis kirjutet, siis tuleb ju ikka üles ka riputada 🙂

Rahutus… Rahutus on hinges.

Ma nüüd siiralt üritan magama minna.

Scroll to Top