edevuse laat

Pipsi reisipäevik, vol 4

Viimasest sissekandest saati on üksjagu vett merre voolanud ja tagasi vaadates tuleb nentida, et olgu sul mis plaanid tahes, aeg teeb ikka omad korrektuurid. Aeg või miski muu… Igatahes juhtus nii, et tol viimati mainitud õhtul keeldus bool minuga koostööd tegemast ning purukainena otsustasin peole mitte minna. Hea oligi – muud asjad vajasid selgeks rääkimist.

Pips ja Iiris aga ei andnud alla ning võtsid pudelitäie booli tee peale kaasa. Lõpuks jäi bool alla ning neiud purju. Kõigist seiklustest saate lähemalt lugeda siit, Iiris on need päris haaravalt kirja pannud.

Laupäeval käisime Camdenis – Pips oli seda minu juttude peale pikisilmi terve nädala oodanud. Ilm oli Londonile sobivalt s*tt (sügis on tulnud, lapsed!), aga me ei lasknud ennast sellest häirida.

Seekord oli Suur Šoppingupäev eelkõige minu jaoks, panin igasuguse nänni alla magama ca £75 ja mul on nüüd peale uue koti, rahakoti, jaki, sviitri ja kahe paari kõrvarõngaste veel uhiuus t-särk kirjaga F*ck the gap – kes Londonis käinud/elanud, saab irooniast aru.

Paar pilti ka:

See on minu lemmikhiinakas, kus Camdenis käies alati sööme:

…

Pipsi reisipäevik, vol 3

Täna oli see kurikuulus päev, kus 8-13 vahel pidi tulema torumees. Otse loomulikult jõudis ta kohale kolmveerand üks – peen värk, ma ütlen. Vahtis natuke, käis ja tõi oma tööriistakohvri ära, tagus haamriga toru, nentis, et mingi sein tuleb maha võtta ja julla ära vahetada ning lubas esmaspäeval tagasi helistada, et uus kohtumine kokku leppida. Tagatipuks unustas oma lambi ka meile… Ju ma meeldisin talle nii väga, et tahtis veel enne esmaspäeva tagasi tulla. *muigab* Ei, tegelikult oli täitsa lahe vana ja järgmine nädal peaks meie veemure korda saama.

Pärast torumehe külaskäiku saime lõpuks välja minna – tänane päevaplaan nägi ette Croydonis shoppamist ja õhtul pidu.

Shopata me tõepoolest saime – kes vähem, kes rohkem. Juba esimeses kingapoes kilkasime ja proovisime pool tundi, tavaliselt pole siin poodides midagi normaalse välimuse, hinna JA suurusega. On kas üht, teist või kolmandat, aga mitte kõike korraga. Seekord siis saime kõik midagi.

Mina sellega piirdusingi, neiud said endale veel pluuse ja vöid ja mida kõike veel, aga kuna see tibijutt enam mind ei puuduta, siis ma sellest kirjutada ei viitsi. Muhahaa.

Pilte saate täna peamiselt Croydoni puuviljaturust, mis oli tõesti suur, vinge ja odav:

Sealsamas tänaval käisime ka söömas, see kohvik oli tõsiselt tripp koht – WC-sse sai läbi köögi ja urgaste ning käsi pesid pesuseebiga 😀 Lõhn vähemalt oli selline… Aga mulle tegelikult väga meeldis seal, ei oleks midagi selle vastu, kui taoline koht kodu lähedal ka oleks. Menüü oli tavalisest tunduvalt suurem ja mitmekesisem, hinnad normaalsed ja isegi piima anti!

Piima sisse pandi kõrred ka… Khm.

Pips proovib Iirise uusi pärleid:

Minu esimene fish & chips – siiani olen suutnud inglaste “rahvustoidust” miskipärast hoiduda. Päris hea oli!

Koduteele jäi selline tore pood, millest bussiaknast ka pilti õnnestus teha (booze tähendab alkoholi, kui keegi ei tea):

Ja lõpuks meie saak puuviljaturult:

Kuna nad sulgesid viiest, siis saime viimase minuti hindadega ulmelistes kogustes nänni – kõik pildil olev maksis kokku £7. Näiteks nii kolm karpi maasikaid kui kaheksa karpi vaarikaid maksid mõlemad £1 – poest ostes maksab üks karp ca £1.89… Ulmeline, as I said.

Aga ma nüüd tuppa tagasi, Pipsil peaks bool juba valmis olema. Osakonna tavasid ei saa ometi unustada!

Peomälestusi (kui neid pärast booli üldse olema saab) kuulete vast millalgi homme.

Welcome to London!

Nüüd on mul siis ametlikult puhkus ja sellest tulenevalt ka netitu olek. Iga päev keerleb mitu asja peas, millest blogi kirjutada, aga nüüdseks on kõik mõtted kas ununenud või vananenud.

Igatahes – tatatataa – Pips jõudis eile kohale! Ja tõi nänni… 😛

Ilm läks Pipsi saabumise ajaks muidugi sobivalt s*taks, eile oli veel enam-vähem, aga täna on allpool igasugust arvestust – vihm ja löga.

Eile õhtul tutvustasin Pipsi Oxford Streetiga, mis ei jätnud talle absoluutselt mitte mingisugust muljet. Mulle seal ka muide ei meeldi – liiga palju inimesi ja igavad poed. Mulle meeldib rahulikult shopata, mitte sellises massis. Mingi päev lähme hoopis Croydonisse. Ja siis muidugi Camdenisse.

Täna tulime Murakale külla. Ja ausalt, mitte et mul oleks olnud erilisi plaane, aga seda ma nüüd küll ette ei kujutanud, et ma kuskil väikelinnas shopates sada naela laiaks löön. Murakal oli vaja ühele oma lapsele sünnipäevakinki osta ja seega läksime Horshamisse, seal oli aga igasuguseid riidepoode ka…

Tulemus: kaks paari pükse, seelik, pesu, kaks märkmikku, kaart, peapael, sõrmus ja kõrvarõngad.

Hullult rahul olen, peab siiski mainima. Seelikut tahtsin ammu ja püksid… Püksid… Te ikka teate, KUI pikad jalad mul on??? Eestist pükse otsida on suht lootusetu, kord aastas enam-vähem okei raha eest EHK midagi leiab ja üle tonni makstes saab vast teksad iga kell, aga nii palju ma põhimõtteliselt ei maksa. Nüüd siis £20 ja £28 – mitte just kõige odavam, aga see fakt üldse, et MINA leidsin endale ühe päevaga kaks paari parajaid pükse… Halleluuja! Tall section, mu arm.

Okei. Tibijutu lõpp.

Kuna ma olen juba tund aega Muraka arvutis erinevate pilditöötlusprogrammidega võidelnud (tal pole Photoshoppi ja mina muid ei tunne), siis annan nüüd alla ja lähen piinlikkusest punastades tagasi seltskonda. Kui kunagi oma läpakaga netti saan, siis pikemalt 😉

Viimased asitõendid möödunud ostumaaniast

Enne raamatupoodi minemist ostsin plätud. -50% – £4. Eestis 100 kr nii odav ei tunduks (ehkki väga kallis ju ka ilmselgelt mitte), aga siin küll. Hästi mõnusad on, pehmed ja mugavad. Mustvalge fetiš on endiselt tugev. Mitte et mul tegelikult veel ühte paari plätusid vaja oleks, eks 😉

Iiris ostis endale kleepsud, et läpaka peale kujundeid kleepida. peamiselt sellepärast, et ta edaspidi kohe peale vaadates vahet teeks, milline on minu ja milline tema arvuti – meil on need nimelt täiesti ühe välimusega. Veel ostis ta valgete pärlitega võtmehoidja, aga selle pildi lasen ma tal endal üles panna.

Üleeile avastasin, et siinsamas Angelis, mu töökoha kõrval asuva ostukeskuse teisel korrusel asub hiina gourmet buffet. Ja et see on täiesti normaalse hinnaga – take away väike karp £2.80 ning suur £3.60. Siiani oli mul see häda, et peale Camdeni ma ühtegi puhvetilaadset hiinakat endale sobival marsruudil ei teadnud – igasuguseid tavalisi take awaysid oli küll, aga need pole üldse nii head, saad vähe asju tellida ja no lihtsalt ei maitse nii hästi. Aga see siin on täpselt sama hea kui Camdenis ja sama odav ka. Muust rämpstoidust on ammu siiber, aga hiinakat naudin ikka veel meeletult. Täna näiteks oli äärmiselt maitsev avastus crispy seaweed ehk krõbe merivetikas (kõlab jälgilt, mis? aga maitseb suurepäraselt!) – pildil näha parempoolses karbis. Peale selle sõin riisi, magushaput kana ja praekana, kõik äraproovitud headuses.

Ja kui ma seda hiinakat sõin ja iga natukese aja tagant ohkisin: omg, that’s so f*cking good!, siis ma järsku… Sain aru, kui mõttetu on tülitseda. Sain aru, kuiväga ma E järele igatsen ja kui nõme oli selle ühe õhtu pärast selline tüli üles kiskuda, mis tegelikult oli ahastav appikarje hoopis teiste asjade peale. Ja kuigi ma oleksin vähemalt kolm korda varem tahtnud temaga asju selgeks rääkida, siis alati läks mingi asi natukene valesti ja mina olin liiga uhke, et mingit omapoolset sammu teha.

Aga siis ma järsku tundsin, et ma olen loll. Et ma ei taha olla loll. Et ma helistan talle ise. Aga ma ei jõudnud seda teha, sest tema helistas. Ja küsis, mis nüüd saab, kas me jäämegi teineteist igavesti vältima… Ja ma katkestasin ta jutu poole lause pealt ja ütlesin, et saame kokku ja räägime.

Nii et me siis saame varsti kokku ja räägime. Ja ma olen kindel, et kõik saab korda.

Mul on jälle hea olla 🙂

Scroll to Top