elu koos kassi(de)ga

Väsinud

Tavaliselt teen menüü nii, et neil päevil, mil mina käin trennis, teeb õhtusöögi Kaaslane – ja kui me koos jõusaalis käime, siis Plika. Sel nädalal aga juhtus nii, et eile tegi süüa Kaaslane, seega jäi mulle tänane õhtu. Aega oli iseenesest piisavalt – mina jõuan trennist koju kolmveerand seitse, Plika alles kell kaheksa, selleks ajaks saab söögi kenasti valmis. Aga teisipäevaõhtute rutiini juurde kuulub ka nädala varu (ca 6kg) kassitoidu tükeldamine sügavkülma jaoks… Olin pärast väsitavat trenni veel 1,5h köögi püsti ja muudkui toimetasin…

Nüüd olen omadega täiesti läbi 😀 Ühesõnaga sain kogemuse, et tuleb ikka vanaviisi jätkata ja trenniõhtutel söögi tegemine Kaaslase hooleks jätta.

Trennis oli meid täna ainult kolm, hea rahulik oli, aga välja ikkagi eriti midagi ei tulnud 😀 Ma ikka endiselt juurdlen selle üle, kas ma üldse peaks jätkama… Endiselt kripeldab see, et ma ei ole valmis postitantsule rohkem aega kulutama. Mulle tundub, et see 1x nädalas jääb minu piiriks. Aga selleks, et mingi areng kuskilt tuleks, võiks ikka rohkem käia… Oeh.

No hea küll, vaatab seda asja. Järgmise nädala saan veel praeguse kuukaardiga ära käia, siis vaja otsus teha.

Ega ma täna miskit rohkemat rääkida ei jaksagi. Panen siis teile lihtsalt nunnusid kasse (kõik viis! ehkki Säde ainult seljaga :D). Ja lähen ise Clutterbugi vaatama 🙂

Puslemajandus

Reet küsis ühe varasema postituse all, mis ma pusledega teen, kui need kokku pannud olen. Ma muidugi vastasin talle juba ka sinna ja olen sellest vist kunagi bloginud ka, aga topelt ei kärise. Pealegi on see suurepärane võimalus hetke pusledest statistikat teha, seega tegin mõned pildid ja lugesin pusled üle.

Mis ma kokku pandud pusledega teen? Hoian paar päeva laua peal ja panen siis tagasi karpi. Kui kokku panemist nautisin ja pilt meeldib, hoian alles, et saaks veel kunagi kokku panna. Paljud ütlevad, et üle ühe korra never ei paneks – mul absoluutselt seda probleemi pole, lemmikuid võin vabalt õige mitu ringi panna. Muidugi mitte liiga tihti, vähemalt aasta võiks ikka vahele jääda 😀

Kui kokku pannes oli liiga palju tüütut osa, mida ma ei nautinud, nagu näiteks selle viimase pusle parempoolne kuusk, siis läheb ära andmise riiulisse. Samuti lähevad sinna pusled, mida võis olla ühe korra täitsa tore kokku panna, aga mille pilt või teema pole lihtsalt päris minu maitse. Pärast 2022. aasta pusleväljakutset on mul ülilihtne seda valikut teha.

Pusled, mida ma ei soovi teist korda kokku panna, hoian alles selleks, et neid FB puslevahetuse grupis välja pakkuda, kui keegi pakub vahetuseks miskit sellist, mis mulle meeldib. Enamik vahetusi toimub Tallinnas ja Tartus käest kätte, aga õnneks on aeg-ajalt pakkujaid ka väiksematest kohtadest, kes on nõus pakiautomaati saatma. Ühe pusle pärast ei taha pakitasu maksta, aga alates kolmest on juba igati hea diil. Viimati ma tahtsin ühelt pakkujalt vist äkki kõige rohkem kahte puslet… Aga tal oli vaja ruumi juurde ja lõpuks võtsin veel mitu tükki, mille kohta juba ette teadsin, et korra võib olla vahva kokku panna, siis annan edasi. Samamoodi olen ise ka teistele pakkunud, et äkki ikka võtad mõne veel 😀 Eriti meeldib nö kauba peale pakkuda selliseid, kust nt üks tükk kadunud on. Mina saan kappi ruumi juurde, teine pool saab korra kokku panemise rõõmu ja siis ilmselt annab ka edasi.

Igatahes 😀 Mu põhiline puslede hoidmise koht on puslelaua all ja kõrval.

Kuna mingi hetk ei mahtunud pusled, mida soovisin alles hoida, enam laua alla ja kõrvale ära, hakkasin neid ühe kapi otsa koguma:

Kokku panemist ootavad pusled on teise kapi otsas:

Üks üldisem vaade ka – vasakul taga on kapi otsas kokku pandud pusled, paremal ees ootavad oma aega:

Ära andmist ootavaid puslesid hoidsin pikalt tagumise esiku aknalaual, aga 1) kuhi kasvas liiga kõrgeks, 2) Kaaslane kogu aeg virises, et lillede jaoks pole ruumi ja 3) päike pleegitas neid ääri, mis olid akna poole. Seega korrastasin ära kõrvalasuva kapi ja broneerisin ülemise riiuli pusledele. Praegu veel mahuvad 😀

Lõpetuseks numbrid ka: 42 puslet, mida soovin alles hoida, 16 puslet, mida pole veel kokku pannud, ja 25 puslet, mis ootavad vahetust / ära andmist.

Kui ma järgmist kodu sisustada saan, tahaks puslemajanduse kuidagi paremini organiseerida, aga siin sobib nii täitsa hästi. Kuni kapipealseid jagub, on kõik ok 😀

Korda läinud pühapäev

Tänase päevaga võib küll igati rahule jääda – ei pidanud kuskile minema, aga sai kodus ära tehtud kõik, mis plaanis – ja ilmselt pisut enamgi.

Kodustest toimetustest – lisaks tavapärastele jooksvatele toimetustele ja pesu pesemisele küürisin pisut hoolikamalt mõningaid kohti köögis ja vannitoas ning tegin viimases ka kiire katlakivieemalduse ringi. Pärast hommikust dušši tekkis mõte, et pole mõnda aega teinud, praegu on kõik nagunii märg, lasen siis sprei peale. Seekord isegi ei ununenud tundideks, vaid sai õige pea küüritud ja loputatud. Dušikardina alumise ääre lasin ka spreiga üle ja pesin hiljem masinas – nii saab üsna puhtaks, ilma et peaks vaeva nägema.

Tegin hommikul uitmõtte ajel pildikesed köögist – enne ja pärast. Üldiselt me teeme pärast iga söögikorda köögi kohe korda – võimalikult palju nõusid peseme juba söögivalmistamise ajal ära jne, aga vahel jääb õhtusöögist midagi likku, joome hiljem teed või näksime miskit – ja vot siis, kui ma hilisõhtul juba väsinud olen, ei jaksa enam koristada… Seega vahel ootab mind hommikul ees puhta köögi asemel selline vaatepilt:

Minu jaoks on täiesti välistatud, et saaks hakata süüa tegema, kui köök pole korras. Seega hommikul tühjendan esimese asjana nõuderesti ja nõudepesumasina, siis pesen ära eelmisest õhtust jäänud nõud ja puhastan pinnad, alles siis saab hakata hommikusööki valmistama. Õnneks enamasti eelmise õhtu segaduse likvideerimine üle viie minuti ei võta, no täna läks kümme minutit 😛

Hommikusöögiks tegime üle pika aja ahjuleibu, nom. Ja Kaaslane pressis punastest apelsinidest mahla, mis maitses absoluutselt imeliselt ja nägi väga efektne välja. Apelsinid ostsime Selverist smuutibanaanide juurest, sealt vahel õnnestub igasugu muid valmis puuvilju naljaraha eest saada – punase apelsini kilo on muidu 4€, nüüd 1€… Üliküpseid ja mahlaseid hurmaasid olen ka mõnikord skoorinud – ca 35 senti tükk. Kahjuks need on alati olnud ühekaupa, ehkki oleks võtnud kilosid.

Hommikusöögil olid muidugi seltsilised ka, ega meil muudmoodi ei saa:

Pusle sain lõpuks ometi kokku. Kui kõik muu oli täitsa talutav, siis see kuusk seal paremal… Oleks võinud olemata olla 😀 Hambad ristis sobitasin neid tükke, kuni kõik paika sain. Aga pilt ise on muidugi ilus 😛

Ja tegin lõpuks esimese põhjalikuma statistikapostituse ära. Ma jumaldan Exceli tabelite nokkimist, aga see võtab aega ja vajab värsket pead – õhtuti väsinuna ma seda ei jaksa ega naudi. Täna läks info eri failidest kokku panemisele mitu head tunnikest, aga nüüd on mahukam ja keerulisem osa tehtud, juhhei! Eks ma katsun millalgi toidugrupid lahti ka kirjutada.

Laupäev läinud nagu niuhti

Pärast ärkamist jõusaali, jõusaalist Selverisse, Selverist koju “hommikust” sööma. Õeke ühines ka meiega kõigis neis tegevustes, ni et hommikusöök venis mõnusalt pikale – jutustasime laua taga, mõlemal kassid süles. No ja mina ei tea, natuke asjatasime siin veel, kui juba oligi kell pool neli ja avastasime, et kui me Papiniidu Humanasse tahame jõuda, siis peaks ennast liigutama hakkama.

Humanasse tuli Plika meiega kaasa, tema leidis nii ühte kui teist, mina ostsin ainult ühed trenniretuusid ja uue jõusaalikoti. Eelmine oli ka Humanast, väike must ja neetidega, täiesti imeline ja ideaalne kott, aga õhuke kunstnaha kiht hakkas mingi hetk maha kooruma ning kott läks koledaks. No ja ei meeldi mulle ei spordi- ega seljakotid, tee või tina. Mul asjadele palju ruumi pole vaja – tossud ja sokid, top ja retuusid, pesu, rätik kuivatamiseks, veepudel – suht kõik. Kuna ma käin igal hommikul kodus duši all, siis jõusaalis ma ei tunne vajadust ennast pesuvahenditega pesta (ega neid seega kaasa võtta), käin lihtsalt duši alt läbi nii enne kui peale sauna (ma õnneks metsikult ei higista ka). Ühesõnaga mulle täitsa piisab väikesest kotist.

40 on ukse ees, tegin igati eakohase valiku 😛

Käisime Plikaga veel kesklinnast ka läbi, tema käis endale Apollost raamatuid ostmas, mina samal ajal Poisile H&Mist pesu… Siis kohtusime Humanas ja käisin ka kõrvalasuvas uues teise ringi poes “Omamoodi” – see meeldib Plikale isegi rohkem kui Humana. Ainult et lõpuks olime päris väsinud ja väga enam ei jaksanud… Nii et midagi kummastki ei ostnudki 😀 Ma proovisin Humanas küll mitmeid asju selga, aga ei olnud ükski minu oma. Mis on täiesti okei. Mulle meeldib ka niisama käia, see on osa… Jahirõõmust.

Koju tagasi jõudsime peale kuut, siis käis veel Kaaslase vend oma perega külas, sest nende väike neiu soovis kassidega mängida… No ja oligi sügav õhtu käes. Algsest filmi vaatamise plaanist ei tulnud ka lõpuks miskit välja, isegi õhtust ei söönud ühise laua taga, mis on meie puhul äärmiselt ebatavaline – Poiss läks sõbra poole ööseks, Plika ja Kaaslane sõid elutoas sarja vaadates, mina üksi laua taga lugedes 😀 Aga no vahel võib ka nii.

Natuke lugesin veel õhtul raamatut ja nüüd on kell juba kümme läbi… No homme on täitsa vaba päev, kuskile minna pole plaanis, saab veel pesu pesta, loodetavasti pusle kokku panna ja äkki ka blogida enne, kui õhtune väsimus vallutab, muidu te ei saagi siit kunagi midagi peale igapäevaloba lugeda 🙂 Mitte et mul millestki põrutavast kirjutada oleks, aga pole jõudnud isegi statistikani, mida teile lubasin 😀

Siim on juba pisut suuremaks kasvanud ja mingid mänguasjad teda enam niiväga ei huvita, aga Teet on pöörane. Hiired ja eriti see pruun pall (mis ilmselt pärit mingi kasspuu küljest) – jookseb ringi, pall hambus, ja uriseb 😀

Siis üks vahva pildiseeria jäätisemaiatest kassidest. No üldises plaanis ei pea jäätis olema, kassidele meeldib igasuguseid tühjaks saanud magustoidutopse lakkuda (nad muidugi ründavad meid juba siis, kui topse alles tühjaks söömas oleme, irw). Säde sai esimesena jaole ja teise pildi peal on näha, kuidas ta Teetu konkreetselt käpaga eemal hoiab 😀 Aga mingi hetk ta lõpetas ja siis sai Teet, pea topsis, järelpuhastuse teha 😀

Hammock ja kassid

Eile oli kolmas hammocki trenn. Tundus, et tuli vähem välja kui teisel korral. Samas oli ikkagi piisavalt lõbus. Üht-teist natuke tuli välja ka.

Ühe hiljutise postituse kommentaarides tuli jutuks, et tunniajane trenn võib küll eluiga 10 minutit pikendada, aga kui trenn ei meeldi ja teed seda hambad ristis ning vastumeelselt, on see pigem kahjulik. Ma olen nii nõus! Trenn on hea ja vajalik, aga alustada tuleks mõtteviisi muutusest – kui häälestuda ümber “trenn on nõme” lainelt “trenn on kasulik ja ma leian endal meeldiva” lainele, siis nii saabki. Sest maailmatuma palju erinevaid enda liigutamise viise on olemas. Tuleb lihtsalt avatud silmadega ringi vaadata.

Ma ise siin endiselt mõtisklen oma trennide üle. Lubasin, et kuu aega käin ära ja siis otsustan. Praegu mõtlen, et kuu ajaga ei saa ju tegelikult midagi, peaks ikka pikemalt 😀 No et peaks ikka suveni ära käima ja siis otsustama 😀 Aga suvel me jõusaalis nagunii ei käi, vaid pigem jookseme ja sõidame rattaga, nii et sama hästi võib nende trennidega ka veel suvel jätkata, kiigujooga tuleb siis ilmselt korra nädalas lisaks, sest Anneliis arvas, et suvel ta juba teeb.

No ja vot siis sügisel 😀 Siis vaataks, millised kiigujooga uue hooaja kellaajad tulevad ja otsustaks, kas ma tahan postiakrobaatika ja hammockiga jätkata või ei. Selleks ajaks peaks ju küll olema juba teatav edasiminek toimunud. Mis peaks suurendama soovi jätkata.

Praegu ma olen kahevahel. Meeldib, aga jube raske ja valus 😀 Aga no alguses ju peabki olema 😀 Sellepärast mõtlengi, et kuust ei piisa ja peaks kauem proovima, enne kui õige pildi ette saab. Olen küll endiselt pisut mures selle üle, et mul ei ole tegelikult soovi käia postiakrobaatikas üle korra nädalas. Sest mulle väga meeldib käia Kaaslasega 2x nädalas jõusaalis (ja see ei maksa mulle praktiliselt mitte midagi, tänu töökohale on jõusaali kuukaart 3€), ma tahan kindlasti jätkata hammockiga, et oma linatrikkide oskusi täiendada (või vähemalt vormi hoida) ja ma tegelikult ei tunne mingit vajadust ega soovi rohkem kui 4x nädalas trennis käia. Need, kes räägivad, et postitantsus poole aasta pärast jagab juba paremini matsu, käisid ilmselt trennis 2-3x nädalas. Kui kaugele ma selle ühe korraga nädalas jõuan? Pean ilmselt oma postitantsu harrastavate sõprade ja tuttavatega konsulteerima. Eks mul on veel aega otsustada, praegu pole muud, kui elada üks päev (või siis kuu) korraga 😀

Eile avastasin hammockis, et ühe jalalaba peal on sinikas. Seda nad räägivad – kui kehal on veidrad sinikad, siis on see raudselt postitantsust 😀

No ja kassipilte on mul muidugi alati varuks. Kui Paksu ennast ainult tihedamini näole annaks, tema on ainsana piltidelt puudu… Ta käib vahel allkorrusel küll, nii et me Kaaslasega ikka näeme ja paitame teda iga päev, aga ta ei jää kunagi nii pikalt pidama, et pildistamiseni jõuaks. Spetsiaalselt üleval ma ju pildistamas ei käi – ma pildistan siis, kui mõni nunnu kass “ette jääb”. Üleval ma käin enamasti ainult magamas ja telefon on sel ajal allkorrusel. Plikal on kindlasti Paksust kõige rohkem pilte, aga noh, temaga meil pole seda setupi, mis Kaaslasega, kes kõik enda tehtud pildid, mis mind huvitada võiksid, mulle regulaarselt Dropboxi paneb.

Scroll to Top