Vaatasin nädala alguses üht webinari, kus soovitati tegeleda igapäevase enesereflektsiooniga. Ehk siis maakeeli – jälgida oma tundeid ja analüüsida, mis neid põhjustab. Vähemalt nii olen mina asjast aru saanud 😀
Täna oli selleks tänuväärne päev.
Mul on sel nädalal olnud oma poeglapsega mitmeid kokkupõrkeid ekraaniaja liigkasutuse teemal. See oli postitus, mis jäi eile pooleli – ma ei ole kindel, millal ja kas ma selle üldse lõpuni kirjutan. Ma olen enda meelest üsna osav vanemdaja, jumal teab, et ma olen kogu selle ekraaniteema kohta lugenud oksendamiseni, olen katsetanud ühte, teist ja kolmandat, aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et kuidas ma ka ei prooviks (piiran, ei piira) – selle lapse jaoks on lihtsalt arvuti kõige olulisem. Ja minu arvamus on, et kui ma ei piira (see tähendab päeval, õhtul läheb ikka kinni, sest uneaeg on püha ja selle arvelt ma järeleandmisi ei tee), siis selle eeldus võiks olla, et laps on rõõmus ja tänulik, kõik kohustused on õigeaegselt täidetud ja üleüldises plaanis siiski tegeleb kooli- ja ringivabal ajal aeg-ajalt ka muude asjadega kui arvutis mängimine. Reaalsus… Noh, jah.
Ühesõnaga – kuna piiramise tulemus oli see, et nutikas laps suutis rohkemal või vähemal määral kõik piiramiseks kasutatud vahendid üle lasta, siis proovisin kuu aega vähem piiramist (ainult öine aeg kinni), aga nüüd näen, kuidas kõik kohustused ununevad, sest arvuti on prioriteet nr 1. Kuna minu eesmärk on ikkagi üles kasvatada tulevases iseseisvas elus hästi hakkama saav laps, kelle elus on tasakaal, siis… Tuleb ilmselt ikkagi vähe rohkem piirama hakata, sest praegu ta veel ise reguleerida ei suuda.
Igatahes olin eile õhtul nende kokkupõrgete pärast üsna õnnetu – mulle absoluutselt ei meeldi olla pahandav ega moraali lugev lapsevanem, ma tõesti tahan lapsi kuulata, neist aru saada ja leida mõlemale poolele sobivad lahendused. Kahjuks pole ma siiamaani leidnud hästi toimivat viisi, kuidas ma saaks Poissi toetada – seada piire täpselt nii palju, kui vajalik, nii vähe, kui võimalik. Sest ausalt, ma haldan oma elus niigi tuhandeid igapäevaseid vajalikke pisiasju ja ei jaksa seda liiga keeruliseks ajada.
Sellest tulenevalt läkski eileõhtune “aur” mujale kui blogimisele ja ma ei jaksanud hilisõhtul enam miskit asjalikku kirjutada, mis tekitas tunde, et olen väljakutse esimesel päeval läbi kukkunud 😀
Öösel magasin kehvasti. Ma üldiselt magan hästi ja piisavalt, aga nüüd nägin veidraid unenägusid ja ärkasin hommikul häirituna. Katsetasime Kaaslasega esimest päeva senisest pisut teistsugust hommikurutiini, mis tähendas, et tegevused, mida olime senini teinud harjunud automaatpiloodil, läksid pisut vahetusse ja lappesse. Lihtsalt selline tavaline olme, mida oleks tulnud pisut arutada, kuidas paika loksutada. Ma absoluutselt ei suutnud – Kaaslane tegi märkuse (üldse mitte pahatahtliku), mina vastuseks lihtsalt nähvasin.
Seega sain juba hommikul talle seletada, et sorry, sel asjal pole sinuga miskit pistmist, lihtsalt ma sain taas kogemuse ja meeldetuletuse, kuivõrd oluline on hea ööuni ja kuidas muud probleemid takistavad vahel adekvaatselt suhtlemast.
Veel enne tööle minekut suutsin närvi minna Poisi peale, kes kooli minekuks oma kõige soojema jope selga pani, ehkki me olime just päev varem rääkinud, et kuna ilmad läksid tagasi soojemaks, võib järgmised paar nädalat sügisjopega käia… No eelkõige läksin närvi selle peale, et ta mulle mitte midagi ei vastanud.
Tööl on meil igal hommikul väike koosolek oma tiimiga ja täna oli seal paras paugutamine. No selline pingeline aeg, aasta lõpuks vaja palju ära teha, aga meist sõltumatutel asjaoludel tehtud plaanid võivad uppi lennata. Ja kui tavaliselt olen ma ülimalt tasakaalukas, saan suurepäraselt aru, et kolleegidel on lihtsalt vaja auru välja lasta ja ei lase sel kõigel endale naha alla pugeda, siis täna olin juba niigi tundlik kõige suhtes ja kui kommentaarid lendasid minu töö pihta, tundsin ennast puudutatuna. Polnud mingit kasu sellest, et ma teadsin, et asi pole minus ja minu töö on tegelikult hästi tehtud 😀 Nii et jah, terve hommiku istusin arvuti taga, üritasin tööle keskenduda, vahepeal tükkisid lihtsalt pisarad silma.
Aga siis tuli enne lõunat töises mõttes parim uudis üldse, mis keeras uppi lennanud plaanid tagasi õigele rajale, nii et teine pool tööpäevast oli oluliselt parem. Ja siis helistas mulle mu poeglaps, et seletada, miks ta minuga hommikul ei rääkinud. Ja õhtul leidsin ühe äärmiselt nunnu komplimendi enda kohta, ma ei mäletagi, millal keegi mulle nii hästi ütles 😀
Nii et… Selline päev. Algus oli suht õudne, aga siis tuli järjest mitu head asja, mis päeva esimese poole kuhjaga ära tasakaalustas.
Lõpetuseks kassipilte kah. Sest mis oleks üks blogipostitus ilma kassipiltideta? Väga ebaõiglane Paksu suhtes, teda pole ühelgi pildil… No ma lihtsalt võtsin viimased pildid, mis ma teinud olen ja nii juhtus. Palun kergemat karistust 😀
