Sadistlikud rõõmud
Hee, see pealkiri kõlab nii paljutõotavalt, eks. Tegelikult käisin lihtsalt üle pika aja hambaarsti juures ja mul on selle üle tõsiselt hea meel.
Viimati käisin arstil eelmisel kevadel, üle poolteise aasta tagasi – siis tuli üks plomm välja, pidi kohe uue panema. Aga muid auke vist polnud ja hügienisti juurde ma ei jõudnudki.
Nüüd polnud ka otseselt millegi muu üle kurta, kui veritsevad igemed (mis on seda juba aastaid) ning ülitundlikud esihambad. Ma muidugi aimasin, et ega midagi head oodata pole, raseduse ajal jäi kaltsiumi krõbistamisse pikki pause.
Noooojah – neli auku, korralikult hambakivi, igemepõletik. Ahjaa, esihammaste plommid tuleb ka välja vahetada, “lasevad läbi” – mõni ime kah, need on aastast 98 vms.
Kõige suurem auk parandati ära, ostsin kaasa ravihambapasta ja suuloputusvedeliku. Jaanuaris jälle, siis nokitseb edasi.
Aga teate, kui hea meel mul on, et jälle otsa peale sain! Ja sellepärast ka, et see suur auk, mis täna parandatud sai, oleks arsti sõnul pidanud õige pea valu tegema hakkama – imestas, et juba ei teinud. Küll on hea, et hambavalust pääsesin 😀 Nüüd olen igati nõuks võtnud kõik korralikult terveks ravida – eks neid auke ole ikka jooksvalt parandatud, aga igemepõletik ja esihambad on hooletusse jäetud probleemid.
Plika oli ka minuga kaasas – arstki sai valitud selle järgi, et mitu üksteisest sõltumatut soovitust tuli just tema kohta, saavat lastega suurepäraselt läbi. Oli tõesti tore, mulle ka meeldis. Plika istus küll vaid tavalisel toolil ja ainult vaatas pealt, suurel toolil ei tahtnud isegi minu süles olla, suu lahti tegemisest rääkimata (kodus “harjutades” tegi küll). Hiljem, kui mul parasjagu auku parandati, tuli juba ise lähemale – käis ümber tooli ja tahtis sülle trügida. Õde rääkis temaga kogu aeg juttu, lõpuks soostus talle isegi naeratama. Ühesõnaga vähemalt oli tal huvitav ja kui ära hakkasime minema ning kõik riided juba seljas olid, siis oli nõus korraks suu lahti tegema, nii et arst sai alumistele hammastele pilgu heita – need pidavat korras olema. No ma ise olen vaadanud küll ja veel, ei paista midagi, lihtsalt tahan Plikat arstiga harjutada. Võtan ta kõik järgmised korrad ka kaasa, et ta muudkui näeks, kui lõbus mul on.
Laps on minusugusele hambaarstipelgurile ikka hea motivaator – tema pärast peab ise ka jube rahulik ja lõbus olema. No ja tegelikult polegi seal ju midagi hullu, nagu pärast iga külaskäiku tõden – lihtsalt vanast harjumusest on alati kõhe tunne sees.
Igatahes hakkan nüüd jube tubliks ja hoolitsen oma hammaste eest. Oma lapsed õnnestub loodetavasti hambaarstidega sõbralikes suhetes üles kasvatada 😀