hambaarst

Soovitage kindla käega hambaarsti Tartus!

…sellist, kes kiiresti ja valutult hambaid välja tõmbaks 😉 Kasutada sõna hammas on tegelikult liialdus, Mehel on ainult üks kuri juurikas igemes alles, mille põletikku just antibiootikumidega ravitud sai ja mis võimalikult kiiresti välja tõmmata tuleks. Tugevat ja kindla käega arsti ühesõnaga vaja.

Ise käisin Tartus kunagi Raekoja platsi hambapolikliinikus, rohkem kohti ei teagi. Selles mõttes oleks lollikindel koht, et kindlasti üks soodsamate hulgast (tal kindlustust nagunii pole, aga erakad on kohati ikka jube kallid).

Ilmselt oleks meesarst kohasem valik? Endal on ainult tarkusehambaid omal ajal välja tõmmatud, seda paraku Pärnus. Läks küll nii valutult, et mina ei oska midagi karta. Aga igasuguseid hirmujutte ju räägitakse 😛

Kiida teenindajat

(Ehkki sama hästi võiks selle sissekande pealkiri olla “sellised asjad juhtuvad ainult Tikriga” või “Lepp on lootusetu” vms)

Nii palju asju tahaks välja elada, et kohe ei teagi kust alustada.

Olen terve tänase hommiku konkreetselt ringi JOOKSNUD.

Alustuseks oli mul kell kaheksa hambaarst Sadama Medicumis. Vaatasin kaardi pealt, et see peaks asuma umbes D-terminali kõrval (ja seda külastan ma vähemalt kord aastas, kui Rootsis käin…), lasin aga 100% orienteerumisvõimetu inimesena ennast eksiteele meelitada Annika väitest, et tema käis RAUDSELT täpselt samas kohas arsti juures ning otsisin veerand tundi tagajärjetult tema juhatuste järgi õiget maja taga (rubriik “sellised asjad juhtuvad ainult Tikriga”). Ma polegi nüüd päris kindel, kas ta käis Ahtri hambaravis või veel kusagil kolmandas kohas, küll aga ekslesin kokku pool tundi x-kohtades ja jõudsin kohale vaid tänu umbkeelse kojamehe juhatusele.

Note to self: sa võid olla orienteerumisvõimetu, aga kaart ei valeta. Usalda edaspidi pigem ennast.

Niisiis jõudsin arsti juurde veerandtunnise hilinemisega.

Nüüd on teenindaja kiitmise koht.

Õigemini. Kõigepealt ma edastaks oma kustumatu tänu Krissule, kes soovitas mulle arsti nimega Ethel Sepp. Tõsiselt, mul oli täpselt sama tunne kui Krissulgi – ma arvasin seni, et minu hambaarst(id) oli(d) head. Ja nüüd… No ma ei lähe enam mujale, tegelikult ka!

Ma üldse imestan, et mind veerand tundi hiljem veel jutule võeti, aga kõik olid väga lahked ja meeldivad, adminn ja arst ja õde ja… Pean veel järgmisel neljapäeval tagasi minema. Ja ma teen seda hea meelega. Hinnad olid ka okei. Super ühesõnaga.

Kuna hilinemisahel oli käima lükatud, jäin samamoodi hiljaks ka noortekabinetti. Sealne arst oli ka tore nagu alati (see on neil üldine tendents, olen käinud nii Pärnu, Tartu kui Tallinna noortekates ja ühtki ebasümpaatset töötajat pole veel õnnestunud kohata) – nuuks, et ma kahe aasta pärast 25 saan ja enam “noor” pole.

Ja otse loomulikult jäin lõpuks hiljaks ka tööle. Siinkohal siis rubriik “Lepp on lootusetu” – helistasin talle 20 minutit enne kümmet, et küsida, kas ta ikka jõuab õigeks ajaks… Khm, jah. Tulemus? Mina helistan Evelinile, et teatada, et me ei jõua kumbki õigeks ajaks, tema peab käima pika tiiru ümber maja, et eesuks ise lahti keerata (seda saab ainult väljast teha), mina hilinen 10 minutit, Lepp 20, ette kassasse jõuab ta alles 35 minuti pärast. Halleluuja.

Jah, ma tean, et ma olen varemgi selle üle vingunud ja teen seda veel. See EI OLE normaalne, et mina olen 99% ajast pool kümme kohal ja Lepp jõuab 75% ajast kohale punkt kell kümme. See EI OLE normaalne, et iga jumala kord, kui mina juhtun paar minutit hiljaks jääma, pean ma Leppa eelmine päev ette hoiatama ja AINULT siis on lootus, et ta tuleb õigeks ajaks (mis tema puhul tähendab ikka 10.00). See ei ole normaalne, et mina pean alati helistama ja sebima ja korraldama. See EI OLE normaalne, et täiskasvanud inimene, kellele makstakse tööl käimise eest palka, ei suuda aru saada, et klienditeenindaja peab olema oma faking vormiriietuses ja uuendatud kassas punkt kell kümme hommikul, mitte jõudma alles siis tööle ja veetma aega oma saapapaelte lahti harutamise ja kohvi keetmisega.

Ühesõnaga ma lihtsalt vihastasin ennast jälle haigeks.

*hingab sügavalt sisse*

Kaheksa tööpäeva veel ja siis ei pea MINA enam sellepärast vihastama. Edu Stenile ja Taunole.

Aga jätkates rubriiki “kiida teenindajat”, peaks siiski pikemalt rääkima ka Kaubamaja taga asuvast Norman Optikast, kus ma käisin juba eelmisel reedel. Põlise lühinägelikuna on mul erinevate optikapoodidega nii- ja naasuguseid kogemusi – alustasin Eagle Visionis, läksin soodsama hinna pärast Normanisse, vihastasin nende peale mingil hetkel kurjasti ning läksin hea teeninduse pärast tagasi Eagle Visionisse (lähemalt võid lugeda siit), kus aga viimati nii mõttetu teeninduse osaliseks sain, et ma seekord jälle Normanis üritasin (Londonisse vaja ju suuremaid varusid soetada ja hind seega oluline).

Blah… Teate, ma tüdinesin praegu kirjutamisest ära.

Lühidalt: Normanis olid väga ägedad ja sõbralikud teenindajad, kes tõesti tegelesid minuga. Seda sorti läätsedel, mida tahtsin (suht odav ja hea) olid tarneprobleemid ning lõpuks tellisin silmagi pilgutamata kõige kallimad, sest optometristi jutt oli suht veenev ning tegelikult olen alati tahtnud neid kuulsaid kuu aega järjest silmas hoitavaid läätsi proovida. Ühtlasi pakkusid nad mulle välja võimaluse, et saavad mulle läätsi Londonisse ka saata kui vaja ja mulle tehti lõpuks ka kliendikaart (mille ma idee järgi oleks pidanud vist juba aastaid tagasi saama).

Et noh. Edaspidi lähen igatahes sinna poodi tagasi. Loodan, et nad püsivad sama ägedad.

Ma läksin eile õhtul ekstra vara magama, et täna hommikul vara tõusta ja asjalik olla, aga magasin sisse ja olen esimesed kaks tundi nii palju ringi jooksnud, et jalalihased on valusad ja kogu olemine uimane (Lepa peale vihastamine väsitas ilmselt sama palju kui jooksmine).

Ideeliselt võiks/peaks täna öösel läbi viima aktsiooni joome-hommikuni-ja-siis-otse-tööle, aga kui asi päeva jooksul paremaks ei lähe, siis ma küll ei tea… Näis.

Aga selline tunne on küll, et KOHE tahaks jooma hakata.

S*tt.

Ja kell pole veel isegi kaksteist…

Ma tõesti arvasin, et pääsesin :D

Naistepäevast niisiis. Teatavasti olin siis mugavalt kruiisil ning Rootsis ei peeta seda püha vist eriti… Vähemalt tähele küll ei pannud.

Ma juba valentinipäeva paiku mõtlesin kirjutada terve postituse, miks mul sellest kõigest nii pohhui on, aga ei viitsinud. Sest noh, pohhui oli. Ma enne naistepäeva mõtlesin ka, aga samuti ei viitsinud. Samal põhjusel. Ma vanasti olin ikka ka selline tüdruk, kellele oli jube oluline, et valentinipäevaks lilli ja naistepäevaks lilli ja… Et jõle kurb, kui meest pole või kui ta ei too lilli või mis iganes. Aga ma olen suvest saati teatavasti väga palju muutunud ja noh… ON täiesti pohhui! Kui pärast taolisi pühi Delfi naistelehe halva kogemuse foorumisse satun ja näen mees-ei-toonud-mulle-lilli-ving-ving teemalist posti, millel on nii saja lähedale vastuseid, siis ma naeran õelalt. Jube kerge on elada nii.

Ühesõnaga ma ise olin täitsa rahul sellega, et ma naistepäeva ajaks lihtsalt sinna läksin, kus seda päeva üldse polnud. Ja ühtlasi olen ma täiesti kindel, et kui mul ükskord on nende pühade ajaks jälle püsisuhe, küll ma siis vingun ka kolme eest, kui mees lilli ei too. Ma arvan vähemalt. Sest valentinipäev kui selline tekitab minus hetkel ainult judinaid. See selleks.

Aga naistepäeva kohta siis nii palju, et käisin täna Raineriga õhtust söömas ning ta tuli mulle hiljem Rontsiga külla, et natuke mu läpakat näppida (sest ta tahab endale ka miskit taolist osta).

naistepäevJa nii ma sain siis neli päeva hiljem naistepäeva puhul lilli. Jube naljakas, noh. Sealt, kus sa seda kõige vähem oodata oskad. Aga teate, mul oli hea meel küll. et ma siiski olen naine, jah 😀 Üldiselt mulle lihtsalt meeldib, kui mind üllatatakse. See on palju ägedam, kui mingi kohustuslik õis mõnel Hallmark holidayl. Aga neli päeva hiljem juba täitsa võib.

(Mu meelest on kõige ägedam, kui lilli tuuakse täitsa niisama. lambist. Mitte millegi puhul. Või noh, selle puhul, et täna on ilus ilm näiteks. Sünnipäevad muidugi ka. Sünnipäev pole päriselt Hallmark holiday, eks :P)

Pildi peal on siis minu ja Annika lilled. Ronts tõi veini kah. Äge.

Muidu veel nii palju, et käisin täna hommikul taas hambaarsti juures. Eemaldasid närvi, toppisid uue rohu sisse, tegid pilti ja kasseerisid selle eest 530 krooni. Ühtlasi polnud neil enne 28. märtsi ühtki vaba aega pakkuda, nii et pean nüüd Tallinnast mingi muu hambaarsti leidma, kelle juurde rutem saaks. Ja ta peaks odav olema! Noh, normaalse hinnaga. Kas keegi teab kedagi soovitada? Ma oleks väga tänulik. Seis on tõsiselt nukker.

Ja siis ma rääkisin täna MSNis M-iga suht pikalt seksi teemadel ning tõdesin, et on äärmiselt lohutav, et mu tutvusringkonnas on olemas vähemalt üks naissoost inimene, kes saab aru, mida ma tunnen (kui nüüd järele mõtlema hakata – ma ei tea, kas mehedki väga aru saavad). Ülejäänud vahivad mu jutu peale lamba näoga ja kommenteerivad, et asi ei saa ometi nii hull olla. Saab küll, tõesti. Aga noh, see selleks, ma pikemalt seda teemat ei lahka. Lihtsalt tore, et mul on mõttekaaslane.

Elu on lill ja kevad on südames ja moraalsed dilemmad kummitavad. Eks ma pea nendega kiiremas korras midagi ette võtma.

Ma olen eelmise postituse pildi kohta juba mitu komplimenti saanud.

16 päeva…

Kevad ja muud loomad

Lugesin just oma igapäevaseid blogisid ja tundub, et kõigepealt oleks kohustuslik ära mainida kevade lõhn, mida ka mina väljas käies nuusutada ja nautida sain. Mõnus oli, tõesti.

Soh, kohustusliku osaga oleme siis nüüd ühel pool.

Käisin hambaarsti juures. Mingi suvaline Pärnu hambapolikliinikus, sest mu oma arsti aeg tuleb kaks kuud ette panna. Muuhulgas sain teada, et mul on hambakivi ja et ma võiks hoolikamalt hambaid pesta ja hambaniiti kasutada. See on nüüd küll kivi mu eelmiste hambaarstide kapsaaeda. Kui sa näed, et võiks, miks kurat sa siis ei ütle, ah? Tramaivõi. Ma olen kiire ja hooletu inimene, see avaldub ilmselgelt igal pool. Kui ma midagi sellepärast valesti teen, siis oleks teretulnud sellele tähelepanu juhtimine… Ma olen veel nii noor, et mul ei tule pähegi mõte, et mul võiks olla hambakivi ja et ma peaks seda eemaldama. Kas mitte poleks hambaarsti töö seda ise välja pakkuda? Ma tõesti ei usu, et eelmise aasta mais seda hambakivi veel polnud…

Igatahes läks kogu lõbu maksma 447 kr, millest 300 kr jaoks esitasin juba haigekassale taotluse ka. Lõbu pole kahjuks veel läbi, sest mul leiti ühtlasi ka üks auk, mis oli nii jama, et hakati närve suretama. Mis tähendab, et järgmisel esmaspäeval pean minema mürki välja võtma (siis juba Tallinnas) ja tõenäoliselt ei piirdu asi ühe külaskäiguga. Nutt ja hala. Käia ma ju võin, aga nad raiped tahavad selle eest raha saada 🙁

Järgmine pläkk: kujutasin endale ette, et Norman Optika (loe: odavaim koht) müüb täpselt samu läätsi mis Eagle Vision (loe: kallim ja vanasti kliendisõbralikum koht). Tulemus: kuna läätse kumerus on veidi teine, ei saa ma ilma eelneva silmakontrolli ja proovimiseta neilt läätsi tellida, kontroll on ostjale tasuta ainult Pärnus, kust ma lahkun juba täna õhtul ning Tallinnas läheb kogu see jama mulle lisa 150 kr maksma. Kurat, ma ütlen. Miks mul varem meelde ei tulnud Normanist küsimas käia, ma oleks vabalt saanud omale tänaseks silmakontrolli aja ju ka kinni panna. Nutt ja hala jälle.

Ühtlasi andsin alla soovile, mis on mul olnud juba pool aastat ning ostsin ära punase kiviga ninarõnga. Nii hästi läheb mul Londoni jaoks kokku hoidmine… Aga rõngas on aus. Mis rõngast me siin üldse räägime, see lihtsalt täpp ju.

Positiivset ka. Kui hästi läheb, siis on mul Londonis töö ja elukoht olemas. Tuttavate tuttavate kaudu käisin täna nö tööintervjuul, tegemist on ühe peatselt avatava vinoteegi tüüpi baariga Londonis Barbicani linnaosas, palk oleks 7 naela tunnis ja elamine seal lähedal tasuta. Ma nüüd enneaegselt ei tahaks hõisata, sest asi pole veel päris 100% kindel, aga noh… Loodame parimat! Paari päeva jooksul peaks selguma.

Ja kui veel kevadest rääkida, siis ühtlasi ärkavad minus jälle väga teravalt teatud… Vajadused (kui hästi järele mõelda, siis võib selles ka midagi/kedagi muud süüdistada). Igatahes mõtted on lennukad ja ma teen kõik, mis võimalik, et vähem mõelda. See aga paraku ei õnnestu. Krt.

(Ma vabandan. Seda viimast lõiku poleks üldse vaja olnud. Aga no ma lihtsalt pidin)

PS. Mis k*pp Daki blogiga on, et leht maas on?

Täiesti tühjaks pigistatud Tikrimarja öine mõtisklus

Ma alustaksin oma seekordset sissekannet klassikalise tsitaadiga, mille autoriks on mu asendamatu elukaaslane Murakamari:

damn i really suck keeping this blog, dunt i?

Ning tänu sellele, et Murakamari võttis puhkuse ja lendas kaheks nädalaks kaugele Ameerikamaale rikkust, õnne ja armastust otsima, olen mina 16 päeva järjest iga päev 11 tundi tööl olnud. Tõe huvides pean tunnistama, et üks päev nende 16 hulgast möödus mitte tööl, vaid hoopis koolitusel, aga faktuaalset vahet pole, sest lahkusin kodust isegi varem kui tööle minnes ja lõpetasin ikkagi tööl, kust lahkusin alles peale sulgemist.

Kogu aeg on nii kiire, et siia kirjutada pole aega – viimasest korrast on palju vett merre voolanud (loe: peaaegu kuu aega möödas).

Näiteks oli mul vahepeal sünnipäev. Pean tõdema, et kõige parema tuju tekitavad ikka need asjad, mida absoluutselt oodata ei oska! Ehk siis lilled kahelt inimeselt, kelle kohta ma kohe üldse ei arvanud, et nad peaks neid mulle kinkima 🙂 Esimene meie müügimehelt ja teine ühelt juhututtavalt, keda ühistelt pidudelt tean. Võttis taas kord tobeda irve näole.

Mitte et teiste lilled vähem rõõmustanud oleksid – neli töökaaslast tõid mulle kõik eraldi lilli, nii et lõpuks oli päris korralik aed 😀

Pidu nõuti kah, niisiis sai see peetud. Lõbus oli!

Sünnipäevaga seoses ka üks veidike nukrasisuline mõtisklus – kuidas saab olla nii, et asi, mis oli nii ilus ja nii hea ja nii perfektne, muutub olematuks, inetuks, arusaamatult nõmedaks… Enesesüüdistamisest pole suurt kasu. Tahaks vigadest õppida, aga pole kindel, kas sedagi oskan. Mulle tundub, et asi on veel poolik, samas ei oska ma seda kuidagi lahendada.

See lõik jäi tahtlikult segaseks. Kes teab, see teab.

Jätkan siiski optimistlikumas toonis. Mäletatavasti õnnestus mul viimasel kevadsemestril ühe kursuse raames viia läbi intervjuu – see läks koos paljude teistega raamatusse, mida kursuse õppejõud toona koostas/kirjutas. Nüüd jõudis raamat lõpuks trükki ja sellega seoses toimus ka koolitus, millele mind (ja kõiki teisi intervjuude tegijaid) tasuta kutsuti.

Nimesildile oli kirjutatud kaasautor, saime autori pühenduse ja autogrammiga raamatu ning koolitus ise oli ka päris tore. Kooli lõpetamisest on nii palju aega möödas, et erialastel teemadel ettekanded mulle enam judinaid ei tekita – vastupidi, pakuvad pigem huvi. Kes teab, ehk hakkan kunagi oma erialal isegi tööle!

Tööst rääkides, ma olin hiljuti päris lähedal uue koha otsimisele – üks ülemus nimelt arvas, et pole mõtet mu palka teistega võrdseks tõsta. Asi läks üsna teravaks ja ma otsisin juba aktiivselt uut tööd, kuid jõudsin leitud seitsmeteistkümnest variandist kandideerida vaid ühele, kui nädal hiljem mu palka siiski tõsteti. Sinnapaika see siis jäi. Sest jah – olgu, mis on ja olgu klienditeenindus kui nõme tahes – sellist kollektiivi, ma kardan, mujalt ei leia. Mul on tõesti liiga lahedad töökaaslased, et neid maha jätta.

Nojah, ootame siis järgmise kriisini. Kui meile kähku kolmandat inimest ei leita, võib see üpris varsti juhtuda, sest kahekesi on koormus ikka meeletu.

Igatahes on mul siiralt hea meel, et Murakas on tagasi ja ma saan üle pika aja vabu päevi nautida. Ja eriti hea meel on mul asendamisega teenitud raha üle, mille hambaarst küll kohe varsti neelab.

Sattusin nimelt märtsi keskel üle kolme aasta hambaarsti juurde. Mõelda vaid: röntgenpilt, kolme augu parandamine ja tarkusehamba väljatõmbamine – seda kõike 35 minutiga ja 1790 krooni eest! Tahaks öelda, et puhas töö, aga kaks auku ja teine tarkusehammas ootavad oma järge, sinna läheb suht samasugune laks. Ja siis on tegelikult veelgi vaja teha…

Mõnes mõttes masendav – ma pidin kaks nädalat juhe koos rabama ainult selleks, et kõik papp hambaarstile viia. Aga noh, selline see elu kord juba on.

Ah, mis ma siin ikka vahutan. Kes minuga rohkem suhelnud on, teavad nagunii juba kõike, mis ma siia kirjutasin ja kes pole… No nendele piisab sellest romaanist vist mõneks ajaks küll.

Aga kõigest hoolimata on elu ilus ja õues on kevade lõhn 🙂

Scroll to Top