igapäevaelu

Tõepoolest, ütlemata mõnus on olla oma tavalises Londoni rutiinis.

Kõik on seni läinud suhteliselt plaanipäraselt, välja arvatud suuresti ebameeldiv seik seoses meie korteriomaniku jalgrattaga (ta lubas meil seda lahkelt kasutada, kuni ta sellele järele pole tulnud), mis Mehe töö juurest ära varastati – tross oli lihtsalt läbi lõigatud ja… Oeh. Mul pole mingit usku selle tagasi saamisse, aga politsei pidi 72 tunni jooksul (alates reede õhtust) ühendust võtma, vaatame. Väga valel ajal tuli see jama kaela, ma juba kujutan ette meili, mis ma omanikule järgmine nädal saadan: kle, me otsustasime kahe aasta asemel juba viie kuu pärast välja kolida, sest lapsega on Eestis ikka parem. Tean küll, et meil on leping kuueks kuuks, aga ehk oled mõistev ja annad ikka tagatise tagasi? Ahjaa, su ratas varastati ka ära…

Okei, noh, ma vist seda ratast kohe ei maini, hiljem aega küll. Vaevalt et ta sellele üldse järele tuleb, kui ta lubas seda algselt mai lõpus teha ja pole siiani huvi tundnud. Ehk saame lihtsalt ratta kinni maksta ja EHK see ei olnud väärt sama palju kui meie tagatis. Näis.

Aga muidu on ütlemata mõnus. Koristasin neljapäeval kõige suurema segaduse ära, reede õhtul vaatasime filmi ja sõime hiinakat (rattavärk võttis ära igasuguse isu ise süüa teha) ning eile pesime pesu ja tegime suurpuhastust.

Ma ütlen, see korter pole ammu NII puhas olnud, kui nüüd. Kõik need kapialused, mis tolmust puhtaks imetud said ja pestud põrandad, absoluutselt iga potsiku pealt ära pühitud tolm ning vannitos pole ma ka viitsinud elu sees kõike nii põhjalikult küürida…

Sellega seoses veel muidugi eilne vahejuhtum, mille kohta enne arvasin, et MINUGA nii loll asi küll kuidagi juhtuda ei saa. Nimelt puhastasin tolmust spraypudelit, mis sisaldas mingit desinfitseerivat vahendit vannitoale ja suutsin seda endale silma lasta. Mis seal ikka, töö juureski on nii tihti mõttetud koolitused, kus tambitakse pähe, kuidas kemikaale kasutada. Võtsin kähku läätsed silmast välja, lasin dušist hunniku külma vett silmadele ja olin ülejäänud päeva prillidega. Täna panin läätsed silma tagasi ja ei ole miskit viga. Loll juhus sellegipoolest, edaspidi tean ettevaatlikum olla.

Ja õhtupoole tuli Iiris külla. Saime oma vannitoamati kätte ja andsime vastutasuks hunniku kilekotte, et ta saaks järgmist heegeldama hakata. Ning putitasime terve õhtu tema arvutit.

Tähendab, enamiku suurematest asjadest tegi muidugi Mees, mina kohandasin üldise tegevuse käigus niisama nipet-näpet, et kasutamist mugavamaks muuta.

Aga meie pingutused kandsid hiilgavat vilja – Iirise enne hirmaeglane, praktiliselt olematu vaba ruumiga ja mittetöötava wifiga arvuti (pea kõik probleemid tulenesid juba ammusest ajast ja tehti kellegi oskamatu formatiga veel hullemaks) on nüüd igati tipp-topp kiire, jamast puhas ja funktsib nagu lill. Torrenti kasutamist õpetasime ka ja esialgsete andmete kohaselt on neiu asjast vaimustuses. Üht-teist vajalikku tuleks veel peale panna, aga selleni jõuame järgmisel nädalal.

Oi, kuidas mulle meeldib düsfunktsionaalseid arvuteid töötama panna (noh, jah, Mees tegelikult pani tööle, mina rohkem kilkasin kõrval). Kui nüüd veel enda oma ka korda saaks… Mul on paraku peamiselt riistvaralised probleemid.

Lõpetuseks aga fotoülevaade meie vannitoast – otsustasin korteri lõpuks korralikult üles pildistada, kuna me ju ei elagi siin nii pikalt, kui esialgu plaanis oli ning sellest kodust tahan küll palju pilte mälestuseks. Aiast on juba piisavalt fotosid olemas ning nüüd siis vannitoast ka. Köök ja toad ootavad veel järge.