igapäevaelu

Londoni ilm

Meil on juba pikka aega soojad ja päikeselised ilmad olnud – küll kohati pilves, väike vihmasabin või tugev tuul, aga siiski mõnus suvi.

Täna õnnestus mul üle pika aja sattuda tüüpilise Londoni ilma ohvriks. Tulin töö juurest välja ja mõtlesin: oh, kui mõnus ilm – täiesti pilves, aga hea soe ja tuulevaikne. Paarkümmend meetrit edasi jõudnud, hakkas järsku vihma kallama. Kui tavaliselt tuleb sadu ikka aegamisi ja alustab vaikselt, siis seekord tõepoolest hakkaski minutiga konkreetselt KALLAMA ning kõigele lisaks tekkis eikusagilt veel jube tugev tuul. Vihmavari on mul alati kotis, aga sellest polnud paraku rohkem kasu, kui et nägu ja juuksed jäid kuivaks. Tuul puhus mulle vastu, nii et pluus sai niiskeks ja püksid eestpoolt läbimärjaks, varbavaheplätud muutusid nii libedaks, et kartsin iga sekund kukkuda.

Aga noh, läksin metroosse ja sõitsin Waterloosse… Seal paistis soe päike ja bussi oodates jõudsin täiesti ära kuivatada nii püksid kui vihmavarju.

Ja nii, kui koduuksest sisse astusin, hakkas väljas jälle kallama. Mees, kes on rattaga, ootab vist siiani töö juures saju üle jäämist, et poest läbi käia ja koju tulla. Ongi vist jälle vaikus väljas… Kauaks, see on muidugi iseasi 😉

Aga iseenesest on selline ilm vahelduseks ülimalt mõnus. Istuda õhtul kodus, kui akna taga on täiesti hall ja vihma kallab… Hubane!

Ükskord ammu mai lõpus…

…käisid meil Mehe ema ja õde külas. Sel ajal meil netti polnud ning järgnesid mitu eriti kiiret nädalat, kus toimus palju, aga kirjutamise aega polnud üldse – ehkki püsiühenduse saime ju suht varsti.

Ja kui kõik need kiired nädalad lõpuks mööda said, siis olin ma nii väsinud, et mõnda aega lihtsalt olesklesin – vahtisin õhtuti ja nädalavahetusel Mehega Roswelli ega viitsinud rohkem midagi teha.

Aga nüüdseks olen ma kõigest trallist täitsa välja puhanud ja desktopil ilutseb hunnik kaustu, mis kõik mu blogikarmavõlgu suurendavad ja vajavad realiseerimist (pildi)postide näol. Eks ma üritan mäletamist mööda jutu ka juurde kirjutada, aga mida rohkem aega möödas, seda hägusemad mälestused paraku on.

Teengi algust tollesama Mehe ema ja õe külaskäiguga. Jutustada pole suurt midagi, tegu oli täiesti tavalise esimest-korda-Londonis pikendatud turistinädalavahetusega – tavalised vaatamisväärsused + Camden ja väike (terve päeva kestev) šoppamine.

Kuna seitsmekümne kolmandat Buckinghami palee fotot ma teile siia ometi panema ei hakka, siis illustratsiooniks seekord peamiselt pildid meie elamisest, vähemalt mõned fragmendid sellest.

Vannituba:

Magamistuba:

Ja muidugi aed (mida te olete küll varem korduvalt näinud, aga millest ma endiselt kõige suuremas vaimustuses olen):

See pudipõll on esimene ja siiani ainus asi, mis ma Maasikale ostnud olen – nägin tookord Camdenis ja lihtsalt ei suutnud ostmata jätta (te ju teate, mul on teema lepatriinudega). Üldiselt ei tunne ma ikka veel mitte mingisugust tahtmist mingit beebinänni soetada, aga jumal tänatud, aega ju veel on. Camdenis oli veel üks vahva lett, kus müüdi erinevate hüüdlausetega pudipõllesid – alates I know I’m cute, now put me down ja Come on, punk, make my day kuni My father only wanted a blowjob versioonideni… Neid kavatsen endale ka kindlasti muretseda, aga hiljem. Muhahaa.

Siin on näha kogu nänn, mis meile Eestist toodi. Ausõna, sellistes kogustes pole me küll varem külakosti saanud. Šašlõkiliha, suitsuvorst ja head Eesti kommid – paradiis! Nosimist oli nädalateks… Praeguseks, pean tunnistama, on kõik otsas.

Ja viimaseks üks pildike Mehe töökohast. Kas ma olen teile üldse kunagi maininud, millega ta tegeleb? Tegemist on suhteliselt väikese (ca 10-15 töötajat) ja eksklusiivse (hinnad on nii £2000 ümber) pruutkleite disainiva firmaga, mis on võitnud mitu aastat järjest Briti parima pulmadisaineri auhinna. Ja Mees töötab nende laos, kus tema ülesandeks on Aasias valmis õmmeldud kleitide vastuvõtmine ja nende üle maailma klientidele välja saatmine. Tema õe külaskäigu peapõhjus oligi pulmakleidi proov (juulis läheme pulma, seda olen vist maininud küll). Vot selline ongi Mehe igapäevane töökeskkond:

Kusjuures ma käisin 19. mail oma elu esimesel moeshowl, sellesama firma uue kollektsiooni esitlusel. Väga äge oli.

Blogipall

Marta viskas. Täitsa tore pall!

1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Juunis 1998 lõpetasin 8. klassi. Aga kümne aasta tagant midagi täpsemat mäletada…

Tol suvel sai hoogu minu muutmismäng juuste kasvatamise ja emalt lõpuks läätsede välja nurumise näol (olen 6-aastasest saati prille kandnud) – 8. klassi fotodel võib mind näha veel poisipea ja prillidega, 9. klassi lõpupiltidel ei tunneks mind nonde eelmistega võrreldes äragi. Ma ei tea, kas inetu pardipoja ja luige võrdlus päris kohane on, aga ma ikka muutusin päris kõvasti, positiivses suunas muidugi 😉

Nojaa, ja mis puutub isikliku elu poolde, siis tollal ei teinud ma veel absoluutselt mitte kui midagi – esimese suudluseni jõudsin alles aasta ja kaks kuud hiljem.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1) Otsida blogist üles, millal ma uude kohta tööle läksin ja otsida üles payslipid, et arvutada välja makstud tundide arv ning teha kindlaks, ega mulle külma tehtud pole – sain eile teada, et mu uus ülemus arvab mul 7,5-tunnised tööpäevad olevat, ehkki tegelikult töötan 8 tundi. Aga no see ülemus on lihtsalt loll. Vabandust, aga ta on.
2) Koristada! Pole viimaste külaliste lahkumisest saati viitsinud lillegi liigutada.
3) Ulatuslikumad karvaeemaldusprotseduurid, eelkõige muidugi bikiinidepp, mis sõltub paraku minu “kosmeetiku” viitsimisest (ja tal pole seda eriti).
4) Oma kolmeks Eesti nädalaks igasuguste vajalike aegade (kosmeetik, juuksur jne) kinni panemine – ma jätan need ALATI liiga viimasele minutile, sest mulle ALATI tundub, et aega on ju maa ja ilm ning avastan siis kuu aega enne reisi, et mu kosmeetikule vaid kuu ette teatada, eriti kui sul on mingit kindlat päeva ja kellaaega vaja, on ikka väga vähe ja mu juuksur on kah kuradi popiks muutunud… Oeh.
5) Korralikult vitamiine tarbida. Kaltsiumi ja tsinki ja… Ma kogu aeg unustan, aga hädasti oleks vaja.

3. Lemmiksnäkid?
Vaieldamatult puuviljad ja marjad – noh, mitte kõik muidugi, aga väga paljud. Maasikad, vaarikad, mustikad, kirsid, ploomid, virsikud-nektariinid, viinamarjad, ananass, arbuus, banaanid, pirnid… Aga näiteks õunafänn ma nii väga pole, ehkki mul pole iseenesest midagi nende vastu – õun on lihtsalt… Söök 😀 Mitte snäkk.

Ega mul hästi tehtud küpsetiste ja maitsvate kommide vastu ka miskit pole, aga puuviljad ON paremad! Pole viimasel ajal eriline šokolaadisõber.

Porgandid on mõnusad ja kapsas vahetevahel, aga puuviljade vastu jällegi ei saa.

Kartulikrõpsudest meeldivad mulle tõeliselt ainult Eesti (st Balsnacki) omad, kohalikud ei tekita mitte kõige vähematki erutust. Pole üldse eriline krõpsusõltlane.

Küüslauguleivad on njämmad. LEIVAD, ma mõtlen, mitte saiad (jajah, ma elan Londonis) – need on söödavad, aga mitte SEE.

HALLITUSJUUST! Sellepärast karjun, et rasedatele ei soovitata pastöriseerimata tooteid – kõik hallitusjuustulised ning muud pehmed ja maitsvad juustud on keelunimekirjas. Eks ma vahel veidike ikka maiustan, aga tahaks palju-palju rohkem!

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Teeksin silmaopi ära ja hambad korda, maksaksin õppelaenu ära ja investeeriks ülejäänud OMA kodusse. Aga kui jutt on ainult ühest miljonist, siis sellega ei saa tänapäeva kinnisvara hindade juures tõepoolest kuigi palju, ikka peaks juurde laenama.

(keegi võiks selle ühe miljoni mulle sellegipoolest anda – praeguse seisuga ei saa aru, kuidas ma peaks üldse jõudma endale kunagi oma kodu soetada)

5. Kohad, kus oled elanud?
Pärnu, Tartu, Tallinn, London

Viskan palli edasi: Iir, Iiris, Kessu, Maris, Murakas!

Karussell

Püsiühendus on, indeed. Mida aga pole, on aeg arvutis istumiseks. Olen kaks viimast päeva pärast ärkamist kohe välja läinud (eile kell pool seitse, täna üheteistkümne paiku) ning jõudnud koju alles kesköö ümbruses. Õeke on sõbraga külas, chillime ringi.

Tahaks rääkida Pariisist… Sellest, kuidas Mehe ema ja õde siin käisid… No ja viimastest päevadest ka… Aga mida vähem mul aega kirjutada on, seda vähem ma viitsin seda hiljemgi teha.

Tegelikult oli plaanis Pariisist juba neljapäeval kirjutada, aga ma ei saanud mälukaardilt pilte kätte, sest sinna oli mingil saladuslikul kombel siginenud troojalane ning pärast selle hävitamist AVG poolt ei tahtnud arvuti kaardi pealt sellegipoolest miskit välja lugeda. Täna seevastu oli kõik korras… Võta siis kinni. Aga jah, pole jõudnud pilte vaadatagi, rääkimata sorteerimisest või blogi jaoks välja valimisest. Ja praeguse tempoga ma seda enne järgmise nädala keskpaika ei jõua ka – järgmise nädala esimesed päevad olen tõenäoliselt sisutihedast nädalavahetusest surnud.

Ja seda mõttetut mula kirjutan ma siia praegu ka ainult sellepärast, et ootan, millal Mees vannist välja tuleb, sest mulle ei meeldi üksi magama minna… Aga ma pean silmi juba tikkudega lahti hoidma, nii et ei viitsi vist enam kannatada ja lähen siiski voodisse.

No vähemalt mingigi elumärk, eks. Järgmine nädal hakkan korralikuks.

Scroll to Top