Depressioon
See pidi muide ikka väga suur olema, et manakas loosi läks. Mitu nädalat seisis niisama ja keegi ei tahtnud. Murakas jõi seltsimehelikult koos minuga.
igapäevaelu
Eksperiment ebaõnnestus
Kuna ma polnud eile hommikust saadik midagi söönud, läksin Kompressorisse, et tuvastada, kas mul seekord õnnestub kogu pannkook enne ära süüa, kui kõht täis saab.
Ei õnnestunud.
Oeh
Teinekord, kui ma tahan jälle neljase bussiga Pärnust Tallinna sõita, võiks keegi mulle meelde tuletada, et kella kolmveerand kuue paiku ükskõik millise transpordivahendiga Ülemiste ristmiku lähedusse sattuda pole just päeva säravaim idee.
Asja kompenseeris osaliselt fakt, et selleks ajaks, kui ma ükskord kolmveerand seitsme paiku Maximasse jõudsin, olid sealsed tipptunniaegsed väljakannatamatud kassasabad juba meeldivalt lühenenud ja ma sain taaskord naeru pugistada nende teenindajate uue vormi üle, mille seljal on kiri: “Küsige… Ma saan teid aidata!”
Ma arvan, et selle teksti lõpus on * ja kuskil vormipluusi allääres imepisike seletav kiri, mis ütleb, et kui sa küsid midagi VENE keeles, siis on lootust, et mõni su küsimustest saab ähmase vastuse…
Olemise talumatu kergus
On hea, kui ei pea öösel üksi magama.
On hea, kui hommikusöögiks on saiatädikese käest ostetud pizzasaiad ja suur külm coca-cola.
On hea, et pärast (võrdlemisi suurt… või pigem siis pikaajalist) tüli tunduvad kõik tavalised väikesed iseenesestmõistetavad igapäevased pisiasjad nii erilised. Tülid iseenesest muidugi pole üldse head. Aga vajalikud… Vist?
Ja hoolimata sellest, et mul oli täiesti aus kavatsus jääda aasta lõpuni vabaks ja vallaliseks (natuke aega ju õnnestus ja oli päris hää) ning minna siis välismaale tööle (no sellega läks jälle nihu), pean tunnistama, et on kuradi hea olla armunud. Kõrvuni.
On hea olla õnnelik.
PS. Ma olen julmalt kergesti äraostetav. Ühe Geisha kommikarbiga näiteks saab päris hästi hakkama.
Mina nii ei mängi
Kuradi kurat, ma ütlen. Ma ei saa aru, kes mõtles välja, et lääts peab silmas keset tööpäeva ilma igasuguse ilmse põhjuseta nii järjekindlalt torkima hakkama, et ma olen sunnitud ta välja võtma ja ülejäänud päeva kliente vahtima, üks silm kinni pigistatud. Täiesti kurnav on. Silmalihased on väsinud. Rääkimata sellest, et ma ei hakka parem ette kujutama, mida kliendid minust arvata võivad.
Alati kaasas olevas läätsetopsis sisalduvas vedelikus loputamise tulemus oli null, ilmselt vajab asi põhjalikumat lähenemist.
Veerand tundi veel. Kohe-kohe-kohe saab koju… Täielik tüdimus tänasest nõmedast päevast. Tahan koju, prille, makarone ja viinamarju.