Killukesi viimastest päevadest
Ma juba pikalt katsun blogimise lainele tagasi saada, aga edusammud on visad…
Viimasel ajal olen üritanud pisut enam pisikesi hetki pildile jäädvustada – kui kirjutamiseks aega ei jagu, jäävad vähemalt pildid mälestuseks. Ja nende jagamine omakorda motiveerib kirjutama ka.
Möödunud nädalavahetus oli mul üle pika aja suuremas osas lastevaba – reedel nad läksid ja pühapäeval tulid. No ikka väga-väga mõnus oli olla TÄIELIKULT ebaproduktiivne. Ja sinna sekka pisut produktiivne ka 🙂
Reedeõhtune vaikelu blogimise ja kassidega. Õhtu päädis küll sellega, et ma sõitsin keset ööd GPSi abiga minu jaoks täiesti tundmatusse kohta metsa vahele, et kaine rooli teenust pakkuda… Ma tavaliselt ei tee selliseid asju… Aga üks kord on alati esimene 😀
Laupäev oli mõnusalt laisk ja ebaproduktiivne. No umbes stiilis hommikukohv kell 11 voodis, seejärel veel mõned tunnid magamist, siis järgmine hommikukohv ja hommikusöök, siis oli vist mõte asjalikuks hakata, aga magasime veel natuke, lõpuks läks mul õhtul viie-kuue paiku lõplikult uni ära ja kaaslase ärkamist oodates tekkis ootamatult päeva produktiivne osa.
Kütsin ja koristasin ja küürisin tunnikese või kaks… Mul on siin viimasel ajal pidev motivatsioonikriis, sest koju jõudes on õhtuti alati nii külm ja enamasti ka sassis, see võtab igasuguse tegutsemistahte ära. Laupäev oli esimene kord üle pika aja, kui ma neid rutiinseid kodutöid rõõmuga tegin.
No ja õhtul jõudsime lõpuks välja ka. Oli kavatsus minna paari kindlat asja ostma… See plaan kuidagi eskaleerus, nii et sai Kaubamajaka jõululaadal erinevaid õunamahlu maitstud (ja üks ka koju toodud, rabarber, nom) ning kolmest erinevast toidupoest kuus erinevat õlut ostetud, et neid degusteerida. Tegelikult me läksime veini ostma ja ostsime ka, aga see on siiani alles… 😀
No ja kuna terve päev sai maha magatud, siis õhtul uni just kõige varem ei tulnud, üle hiiglama pika aja sai arvuti suure ekraani taha ühendatud, et filmiõhtut korralikult nautida.
Kolmas advent algas hommikukohvi ja piparkookidega voodis. Igati adekvaatne.
Pühapäev möödus mul suurema produktiivsuseta – kui ma kaaslase lõpuks pärastlõunal koju tagasi viisin, et tema saaks ka produktiivne olla, käisin emal külas ja oligi pool päeva läinud. No vähemalt kaks masinatäit pesu pesin, nii et midagi kasulikku sai ikka tehtud.
Päeva tipphetk oli aga kahtlemata see, kui ma keerasin täiesti juhuslikult kokku üsna suurepärase oalasanje. Kui tavaliselt suhtuvad lapsed millessegi vähekenegi ebatavalisse suure kahtlusega, siis seekord õhati ainult “Lõhnab niiii hästi!” – kõik sõid ja keegi ei vigisenud. Win!
Selle kulinaarse katsetuse taga oli puhas laiskus – ma ei viitsinud minna poodi hakkliha ostma, aga tahtsin sellegipoolest pooliku paki lasanjeplaate kapist eest ära saada – vähevõitu neid oli, jagus ainult kaheks kihiks, aga sellest täitsa piisas. Sibul + küüslauk + riivitud porgand + 2 pakki tomatipastat + 2 purki ube moodustasid täitsa adekvaatse koguse kolmeks kihiks möginaks. Valge kaste jäi lihtsalt ära 😀 Peale läks juust nagu ikka. Üllatavalt hästi tuli välja, ühesõnaga. Vahel veab 🙂
No ja ei oleks adventi ilma piparkookide küpsetamiseta (hommikul said viimased ära söödud). Ma ise ei viitsinud, pool päeva seebitasin Plikat, et tema seda teeks… Ta kogu aeg lubas, aga tegudeni ei jõudnud – õhtul kell kaheksa, kui vannis oli käidud ja õhtusöök söödud, arvas, et nüüd on juba liiga hilja. Ma arvasin, et ega ei ole ju, natuke ikka jõuab 😀
Hea, et on lapstööjõudu, keda ära kasutada, kui piparkookide söömise isu on, aga viitsimist küpsetada mitte 😛
Esmaspäev oli “Las MEES riietab sind” päev.
Hommikune kurtmine riidekapi juurest:
Tema: “Kas ma pean nüüd hakkama neid kokku sobitama või?”
Mina: “No sa võid alati lihtsama vastupanu teed minna ja kleidi valida”
Sukkadega polnud pikka valimist, kollane hakkas teiste seast kõige paremini silma 😀 Ja oluline detail, mida pole pildilt näha, on muidugi kõrvarõngad. Need olid kollased linnukesed. Ehk igati adekvaatne valik, ma olen täpselt sedasama komplekti varem korduvalt kandnud.
Ja esmaspäeva õhtu oli kinoõhtu… Aga sellest ma juba kirjutasin.
Lõpetuseks pildike meie kontori “jõulupuust”. Oleks pidanud hämaras tegema, oleks efektsem olnud. Pilti tegema ajendasid maha liuelnud kollased lehed. Sügisene jõulumoment.
