igapäevaelu – Page 46

Puhkus, esimene nädal

02/07/2016 / igapäevaelu / 1 Comment

Tavaliselt on inimestel vist puhkus hoolega valitud ja ära planeeritud… Kuna seadus näeb ette, et kaks nädalat tuleb võtta järjest, lasteaed on praegu kinni, siis minul on puhkus. Ei mingeid plaane, lihtsalt fakt, et lapsed on kodused.

Jaanid olid sobivalt enne nädalavahetust, seega võib öelda, et puhkus algas mul tegelikult juba eelmise nädala neljapäeval.

Tavaliselt on inimesed vist puhkuse üle hullult rõõmsad. Kuna minu tuju on erinevatel põhjustel olnud pigem kehv ja raha ka hetkel väga vähe, siis ei saaks just öelda, et ma seda puhkust siiani eriti nautinud oleks. Lihtsalt passin, olude sunnil. Mõtlen, et peaks asjalikuks hakkama, aga mõtteks see enamasti jääbki.

Nii olen seni peamiselt Grey anatoomiat vahtinud ja niisama vedelenud. No ja minimaalselt koristanud ning hullunult pesu pesnud.

Kolmapäeval mõtlesin, et aitab kah, peab tusatujust kuidagi üle saama. Panin ennast järjekorda kõigile Minu-sarja raamatutele, mis veel lugemata (pole vist aasta aega ühtki kätte võtnud) – neid sai kokku 12 (ok, üks neist polnud Minu-sari, vaid Evelin Ilvese “Kirju”). Neljapäeval sain viis tükki kohe raamatukogust kätte kah. Tänaseks on kolm läbi. Raamatuga võrkkiiges või rannas vedelemine on ju ometigi igati puhkusele kohane.

Kuna eile oli variant, et võib-olla tulevad meile öömajalised, motiveeris see veidike koristama. Täpsemini küürisin põhjalikult puhtaks vannitoa, Abikaasa pühkis kogu elamise põrandad. Abiks ikka. Öömajalised ei tulnudki lõpuks 🙂

Täna on olnud esimene tõeline puhkusetundega päev. Abikaasa küpsetas hommikul pannkooke, siis sõitsime ratastega jõe äärde. Lapsed mängisid vees, Abikaasa käis ujumas ja uneles hiljem päikese käes, mina sättisin ennast varju raamatut lugema (ja jõudsingi terve raamatu täpselt jõe ääres läbi lugeda). Kuna päike liikus, olin ikkagi lõpuks päikese käes ja hakkas nii palav, et käisin isegi ujumas ära. Sel aastal juba teist korda! Esimene kord oli mingi varasem nädalavahetus Seljametsa karjääris.

Me ei käi tavaliselt keset päeva rannas, aga täna kuidagi juhtus nii. Lahkusime kodust kell 12, tagasi jõudsime poole nelja paiku. Päevituskreemi meie majapidamises ei eksisteeri 😛 Aga mina, nagu öeldud, hoidsin pigem varju, vee ääres, kus lapsed möllasid, oli ka osaliselt varjuline, Abikaasa teab ise, mis teeb. Ära põlenud pole igal juhul keegi. Äkki peaks siiski talle päikesekreemi ostma, tuli välja, et ta on üsna vähk 😛 Harjumust sellest vast ei saa, enamasti käime rannas siiski pigem õhtul peale nelja. Ei välista, et läheme tänagi veel tagasi…

Aga praegune plaan näeb ette sushi meisterdamist. Mmm…

Unegraafik on puhkusele omaselt paigast nihkunud. Lapsed lähevad tihti magama 22-23 või hiljemgi. Poiss ärkab tavaliselt 8-10 vahel (tema jääb reeglina ka õhtul veidi varem magama), Plika pigem 11 kandis. Mina lähen enamasti magama 2-3 ajal, kuidas aga uni tuleb, ärkan ka 10-11 paiku.

Loodan järgmiseks nädalaks paremat tuju ja suuremat asjalikkust. Suurpuhastust oleks me kodul hädasti vaja 🙂

Tahaks kangesti lastega matkama, aga pole ei telki ega magamiskotte – nojah, muud matkavarustust ka mitte. Kevadel oli küll plaan, et ostame, aga… Sel suvel selleks suure tõenäosusega raha pole.

Mis seal ikka. Äkki järgmine suvi.

Ühtegi pilti pole selle aja jooksul teinud, nii jääb see postitus täitsa ilma illustratsioonideta.

Suvi

02/06/2016 / igapäevaelu / 1 Comment

Viisin lapsed lasteaeda ca 15 minutit enne hommikusöögi algust – Plika rühmas oli täielik vaikus, ainult neli last. Ilmselt jäid päris paljud juunist suvepuhkusele… Täpselt kaks nädalat veel ja siis läheb lasteaed kuuks ajaks kinni.

Ilmad on olnud kevade kohta uskumatud. Tõeline suvi, mida olen nautinud… Välja arvatud töises plaanis, sest käibele nood ilmad just hästi ei mõju. Aga noh, nüüd tuleb päris suvi ja ühes sellega turistid ja loodetavasti läheb paremaks.

Käisin eile tööasjus Tallinnas. Kõigepealt koosolek, pärast seda kasutasin ära kolleegi abi, et üks väga pikale veninud projekt lõpule viia. Esimene pool saigi edukalt lõpetatud, teise jaoks on mul veel tema abi vaja… Homme peaks sellegi tehtud saama. Teel Tallinna tegin bussis ära veel ühe teise pikale veninud töise projekti lõpuosa, nüüd on vaid vormistamise küsimus. Nii et tööalaselt oli viljakas käik.

Lõpetuseks ränt busside teemal. Olen käinud viimased kaks kuud päris tihti Tallinnas – enamjaolt Superbusiga, sest noh, kui ma saan edasi-tagasi €5 eest, siis ei kipu väga rohkem maksma. Jah, neil on üsna kitsad istmevahed, aga kui on alumine korrus, siis seal on mitmes kohas (laua taga, invakohtadel) mõnusalt ruumi, bussid pole reeglina eriti täis, st kui ka on kitsas istmevahe, siis keegi kõrval ei istu ja olen lihtsalt jalad üle teise istme visanud, mis ruumipuuduse probleemi kenasti lahendab. Jah, neil on Pärnu-Tallinn liinil üks bussijuht, kes on üsna närvihaige ja signaalitab pidevalt ja ei ole just kõige viisakam reisijatega, ma olen suht-koht sõimata saanud ka tema käest – no ok, ma veidi liialdan, aga tänapäeval oled ikkagi nii harjunud HEA teenindusega, milleks seda kuidagi nimetada ei saa… Aga suva, ma ei suhtle temaga nii palju, ei ole lasknud ennast häirida 😀 Teisipäeva õhtul oli ka normaalne juht, ma küll veidi ohkasin, et konditsioneer oli nii jaheda peale keeratud, wifi jukerdas ja kamp teismelisi lärmas…

Aga eile õhtul ma ei teadnud, millal oma asjadega valmis saan, seega polnud piletit ette ostnud ja ostsin bussijaama jõudes pileti esimesele Pärnu bussile, milleks oli GoBus, ma pole nendega sõitnud ikka väga kaua. Ja no jeerum, kui jube see oli! Bussis oli meeletult lämbe, õhku absoluutselt ei olnud, haises… Wifist ja pistikutest võib vaid und näha ja pilet maksis €9. Kohutav! Ei iial enam 🙂 Nüüd tean tulevikus neid iga hinna eest vältida. Superbus jääb ikkagi ilmselt esimeseks, Taisto on talutav, LuxExpress on mõnus, aga noh, mulle meeldib siiski pileti eest võimalikult vähe maksta 😛 Ühesõnaga jah, nüüd on selge, et on üks bussifirma, mida ma kohe kindlasti tulevikus ei kasuta.

Või oli see lihtsalt halb kogemus ja teised GoBus bussid on normaalsed? Ei tea, selle piletihinna juures pole mingit himu uuesti katsetada 🙂

Hoomamatu

16/05/2016 / aed, igapäevaelu, lasteaed, plika / 13 Comments

Viimasel ajal on mul hommikuti lapsi lasteaeda viies nii sürreaalne tunne. Ok, ärgata on vahel raske, mõni virin või lahkarvamus vahel ikka ilmneb. Üldiselt aga – kõik on sujuv. Sõidame kohale, riietuvad ise, mina lihtsalt ootan… Viie minuti pärast mõlema rühma ukse pealt tere-head aega ja minek. Vahel on kellelegi lehvitada, tihti mitte.

Suureks on kasvanud… Ja ma mõtlen, et varsti ongi kõik. Plika lõpupidu on järgmisel nädalal. Lasteaed läheb puhkusele poolest juunist. Ja siis ei ole enam kahes rühmas käimist, pidevat sündmuste ja meilide sassi ajamist – kellel nüüd oligi pidu mis päeval, kellel millal väljasõit? Kui lasteaed jälle juulis tööle hakkab, läheb sinna ainult Poiss. Ja aasta pärast on suure tõenäosusega päriselt kõik.

Ma ei tea siiamaani, mis meie puhkustest saab, midagi pole paigas. Tuleb katta kuu aega nüüd juunis-juulis ja sealt edasi on Plika suve lõpuni kodus. Eks vanaemad aitavad… Oma võtme ja telefoni saab ta ilmselt juuli keskel, mitte septembris. Eks olegi viimane aeg iseseisvust harjutama hakata, siis on kooli alguseks valmis.

Üks ajastu hakkab läbi saama ja see on nii veider. Ma ei oska mitte kuidagi suhestuda.

Ja see õunapuu, millel pole kaks aastat olnud ühtki õuna ning mille me kavatsesime maha raiuda, on nüüd järsku meeletus õitemeres.

Kevad või asi

28/04/2016 / igapäevaelu, tervis / 1 Comment

Vaatasin nädalavahetusel ilmateatest, et laupäeval peaks terve päeva päike paistma ja panin hommikul pesu õue kuivama. Etteruttavalt võin ära öelda, et tibutama hakkas juba sel ajal, kui pesu nöörile riputasin ja päeva jooksul sadas mu meelest nii palju, et poleks pidanud üldse vaevuma. Aga noh, ma ju ikkagi lootsin… Et läheb üle ja jääb see lubatud päike.

Kraade oli tol hetkel ilmselt alla kümne, mina olin õhukeste retuuside, dressipluusi ja paljaste jalgade otsa lükatud plätudega. Tükk aega mõtlesin, et teen kähku ja saan hakkama, aga seitsme kilo pesu kuivama riputamine võtab ikka tükk aega – poole pealt andsin alla ja läksin tuppa vammuseid selga toppima.

Oleks võinud seda ilmselt kohe alguses teha, sest esmaspäeval, kui pika päeva letis istusin, tekkis mul päeva jooksul meganohu. No ei mäletagi kohe, millal nina viimati niiviisi nirises. Muud ei teinudki, kui nuuskasin. Õhtuks läks kurk ka punaseks ja valutas ühes ninaalusega.

Teisipäeval olin kodus täiesti mitteasjalik. Nohu oli sama hull kui enne, kurk enam ei valutanud, aga hääl omandas mehelikud toonid. Õhtul käisin ema juures, kes söötis mulle “Kiirabi” nimelist meesegu. Meie karumesi oli nagu kiuste just enne mu tõbiseks jäämist otsa saanud ja sel hooajal ma rohkem teha ei plaaninud, aga see ema oma sisaldas veel palju rohkem kasulikku.

Ühtlasi tuletas ema meelde, et vietnami salvi võiks nina alla määrida. No ei tule endal sellised asjad meeldegi, nohu on nii harva 😀 Ehkki salvitotsikuid oli mu ravimikarbis suisa kaks. Määrisin siis usinalt kogu teisipäeva õhtu ja eile tööl ka terve päeva. Ööseks sai nina paksult sheavõiga sisse määritud, vara magama ka mindud, täna oli ärgates üsna inimese tunne.

Ja kujutage pilti, nohu praktiliselt ongi kadunud, mesi ja/või salv seega ilmselt mõikasid. Millalgi päeva jooksul koorus nina alt kiht nahka ka maha, nii et kui punetus nüüd tagasi tõmbuks, oleks juba nagu päris. Aga kurk on muidugi punane edasi, hääl on endiselt mehe oma ja nüüd õhtul kodus hakkab täitsa ära kaduma. Vähemalt kurk ei valuta 😀

Katsusin tavalist mett süüa, aga see oli nii magus, et hakkas vastu. Abikaasa tõi sidrunit, sellega peaks vastuvõetav olema. Kui nüüd viitsiks minna ja süüa…

Tahaks kähku täitsa terveks saada. Ei viitsi üldse pooletoobine olla. Aga no kes käskis poolalasti õue ronida, ikka ainult ise süüdi 🙂

Kiired päevad

25/04/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, rõõm, töö / Leave a Comment

Pühapäev ei olnud just päriselt sama asjalik kui laupäev, aga üht-teist sai siiski tehtud. Näiteks nõelusin kinni hulga auke laste riietes 🙂 No see ei võtnud eriti kaua.

Ajamahukam projekt oli suurem revideerimisring lasteriiete hulgas – seda tuleb paar korda aastas ikka ette võtta. Seekord nägi see välja nii, et kuhjasin kokku kõik hooajavälised ja parajaks saamist ootavad riided, mis kappidest-sahtlitest leidsin, samuti pidulikud riided, mis enamik ajast kapis puude peal. No ühesõnaga absoluutselt kõik riided peale nende, mis igapäevases kasutuses. Ja siis proovisin need kõik järjest lastele selga, et tuvastada, mis on väikeseks jäänud, mis parajaks saanud, mis jääb veel ootele.

Kui Plika osaleb sellises aktsioonis naistele omaselt suht meelsasti, siis Poiss on reeglina pigem tõrges… Aga eile õnnestus ta hea tujuga tabada, nii et saime tõesti kogu selle suure hunniku riideid läbi proovitud.

Ära andmise kuhi muidugi kasvas jälle mõnevõrra suuremaks. Mõned riided olid parajaks saanud ka. Aga neid parajaks saamist ootavaid riideid enam väga polegi. Plikal veel miskit on tulemas, aga Poisil varud praktiliselt puuduvad. Oh jah. Ma parem ei mõtle sellele, tegeleb asjaga siis, kui midagi konkreetset on vaja 😀 Plikale näiteks õhemaid õuepükse, mida tal on praegu täpselt üks paar, mis võiks põhimõtteliselt ka juba väikeseks jäänud asjade kuhja tõsta… Kuna midagi paremat aga hetkel pole, kannatab vast selle kevade veel ära.

Riietega majandamisele kuluski parem osa päevast – vähemalt on nüüd selge, mis kevadeks-suveks ootel on ja talveriided said korralikult ära pandud. Kui ma selle kõigega lõpetasin, oli kell juba viis, seega otsustasin, et on juba asjalik oldud kah, nüüd aitab. Seega veetsin ülejäänud õhtu netist Nerina Palloti muusikat taga ajades. Nüüd on mul peaaegu täielik kollektsioon ja ei pea enam kuulama Youtube’i playlisti, milles sisalduvad live-esitlused mulle räigelt närvidele käisid 😛

Täna oli 11h tööpäev. Kuna müüja puhkab, olin letis, klientide kõrvalt tegelesin tavapäraste nädala alguse tellimustega, kui need valmis said, alustasin ühe projektiga, mis enda peale võtsin ja mis tuleb selle nädala jooksul ära teha. Taas kord üks päris mahukas ettevõtmine, aga selle tulemusena saab palju asju tunduvalt paremini organiseeritud, seega… Edasi võiduka lõpuni. Mis omakorda muidugi tähendas, et kui kell kaheksa sai ja pood kinni läks, istusin mina veel tunnikese tööl, sest olin oma võimeid üle hinnanud ja õhtuks projektist veidi liiga suure tüki hammustanud, mida pooleli jätta ei saanud.

Aga asi oli seda väärt, sest kell üheksa jalgrattaga koju sõites sain terve tee nautida imelist päikeseloojangut 🙂

No ja kuna ma päris normaalne ei ole, siis olen viimased tund aega kodus oma projekti kallal edasi nokkinud.

Homme selle eest võtan vabalt. Kuna lastel on 15.40 silmaarst, siis otsustasin nad lasteaiast hoopis koju jätta, muidu peaks neile kohe pärast lõunaund järele minema ja saaks olema ilgem kiirustamine. Seega töötan hoopis kodust ja teen lühikese päeva. Oh, kuidas mulle meeldib mu paindlik graafik!