Jätkates sealt, kus eile õhtul pooleli jäi…
Palun mänguhoos lastel kolmveerand üheksast hambaid pesema minna. Nad üritavad kaubelda, et õhtujutu asemel kauem mängida saaks, mina ei ole nõus. Üheksaks on lõpuks pestud ja magamisriided seljas. Kuna “Kessu ja Tripp” sai just läbi, valib Plika uueks raamatuks luulevormis Erika Esopi “Spordipäev metsas”. Üllatavalt mõnus lugemine, loen pool ette, jätan ülejäänud järgmiseks õhtuks. Musid-kallid-head ööd.
Kell on veerand kümme. Pesen hambad, ronin arvutiga voodisse, mõtlen teha tööd, kuni uni maha murrab.
Chatin ja töötan. Kolmveerand üksteist tuleb kiri emalt, mis teatab, et rookimata lõhet ei ela ööd külmkapis üle, võib toidumürgituse saada. Ohkan, kurdan sõbrale. Kas ma TÕESTI pean hakkama hilisõhtul lõhega mässama? Googeldan lõhe puhastamist, videot vaadata ei viitsi.
Kell on üksteist. Viskan lõhe kraanikaussi, valan soovituse kohaselt üle kõigepealt keeva ja siis külma veega, et soomuseid eemaldada. Tulevad koos nahaga 😀 Pea ja saba panen sügavkülma. Ülejäänud lõhelt rebin lihtsalt kõik fileetükid näppudega küljest ja irvitan endamisi, et videos seda ilmselt niiviisi ei tehta. Kogun sodi kokku, viin välja, et haisema ei hakkaks.
Tükeldan pool lõhet äkilise jaoks, ülejäänud poole jätan ahju panemiseks. Tunde järgi maitseainete lisamine? No tänan väga. Panen suvalt soola ja pipart, seejärel äkilisele sidrunimahla, suhkrut, hakin sisse ühe väikese sibula. Vähemalt viis korda näppupidi lõhetükke segades, seejärel käsi pestes. Lõpuks on valmis. Panen lõhe külmkappi, koristan köögi. Kell on kaksteist.
Ronin tagasi voodisse, teen veel tööd. Mõtlen küll, et lähen kohe magama, aga siis otsustan, et teen veel selle jupikese ja teise jupikese ja… Nii see läheb. Tule kustutan vist umbes ühe paiku ja uinun hetkega.
Äratus taas 7.00. Oh, kui raske on tõusta. Panen kordusäratuse, et veel viis minutit vedeleda. Tõden kümme minutit hiljem, et see ei läinud tööle, ringutan ja ajan ennast voodist välja. Äratan lapsed – kui mainin Plikale, et too oli tahtnud hommikul Poisile trikirada teha (mis, nagu ma aru saan, on paberile joonistatud labürint vms), on too krõpsti voodist väljas.
Ütlen, et lähen pesen kähku hambad ära, pangu lapsed seni riidesse. Minut hiljem on vannitoas virisev Poiss, kelle hambaharjaga ma parasjagu hambaid pesen. Selge, JÄLLE selline tuju. Ohkan. Lõpetan hambapesu, räägin Poisiga, kes viriseb edasi (ei saa hingata? No jumal küll, nuuska siis!) – vahepeal läheb mu hääletoon üpris kõrgeks, sest mul on ausõna tunne, et esmaspäeva õhtust pole kuulnud Poisi suust muud kui vaid virinat kõige võimaliku suunas.
Õnneks olukord siiski paraneb. Lapsed pesevad, panevad riidesse, vaatavad multikat, Plika joonistab. Mul tuleb meelde, et tahtsin ju pesu pesta ja täna peaks veel soe ilm tulema, nii et saan voodipesu välja kuivama panna. Kalkuleerin, et kui kohe masina käima panen, siis ei lõpeta väga hilja, saan seni kodust tööd teha. Seebitan sisse hommikumantli käised ja kaeluse, viskan kogu pesu masinasse. Tõstan välja rattad, et pääseda ligi panipaigale, kus hoiame puid. Toon korvitäie, teen tule pliidi alla. Pühin magamistoa põranda puhtaks. Kammin Plika juuksed üle. Käsutan lapsed riidesse panema. Start lasteaeda 8.00.
Jumal tänatud, Poiss on heas tujus. Sõidab lasteaiani ühegi virinata ja võtab seal turbokiirusel riidest lahti. Plika kapis oleval sünnipäevakutsel on muidugi laupäevane, mitte tänane kuupäev. Teen talle normaalse välimusega patsid. Saadan lapsed rühma, jõuan tagasi koju. Kell on 8.23. Win!
Pesen pea, istun korra arvuti taha meile lugema, teen hommikusöögi (eile tehtud lõhe maitseb üsna autentselt – on täitsa äkiline, rõõm), loen selle kõrvale veidi Ekspressi. Kell on 9.15. Otsustan blogipostituse alguse kohe kirja panna, sest kas ma õhtul enam mäletan?
Kell on 9.25. Teen tööd, selle kõrvale söön üsna märkamatult ära umbes kaheksa suurt porgandit, mis eilsest mahlateost “üle” jäid.
Jupp tööd tehtud, kell on 10.15. Pesumasin hakkab lõpetama, on aeg tööle minekuks valmis sättida. Panen riidesse, pesu õue kuivama, avastan esimesed siniliiliad, mida varsti terve muru täis on.
Panen mantlit selga. Hakkan kingi jalga panema ja mõtlen – ei lähe kohe mitte. Hall seelik, mustad sukad, must mantel, must müts, mustvalge sall… VÄRVI on vaja! Suundun kingariiuli poole. Sealt ikka leiab.
Kodust liikuma saan 10.45. Ilm on soojem kui eile. Tööle sõites hakkab isegi palav. Mütsi peast võtta ei riski, sest juuksed on hommikusest pesust veel niisked. Kampsuni oleks võinud küll ära jätta… Jõuan tööle täpselt kell 11. Värvin üle mitme kuu huuled ära, sest noh, värvi on vaja!
Edasi töö, töö, töö. Vahele kiire lõuna, siis taas töö. Kolmveerand nelja paiku tunnen, kuidas väsimus võtab võimust ja hirmus uni tuleb peale. Otsustan teha värskenduseks kiire jalutuskäigu maja teise otsa, et osta reedeõhtuseks sünnipäevaks Juku kinkekaart. Õige, tikud jäid ka ostmata, käin Rimist läbi, õnneks sabasid ei ole, saan kiirelt vajaliku kätte. Ja liigutamine mõjus – uni on läinud. Taas töö.
Tahaks veel selle jupi tööd ära teha ja selle jupi ka… Ups, kell on juba pool kuus. Toksin mõned meelespead telefoni ja kihutan lasteaeda. Jõuan enne kolmveerandit, nähtavasti sõitsin päris kiiresti. Lapsed on napilt viimased. Kuueks oleme kodus.
Pesu on õues kenasti ära kuivanud. Korjan kokku, toon tuppa. Kuna ei jõudnud hommikul teist voodipesu peale panna, panen sellesama – värske õues kuivamise lõhn on lihtsalt võrratu.
Toimetan veidi ringi, mõtlen mis järjekorras asju teha. Kell on juba pool seitse. Lapsed mängivad õnneks koos, heatujuliselt ja üksmeelselt. Paari tunni jagu tööd tuleb veel kuskile mahutada, aga seda võib teha siis, kui lapsed magavad. Üks pluus ootab mitu päeva triikimist – seda tasuks teha kohe, kuni valgust veel on. Kas teha tuli pliidi alla või mitte? Hetkel ei tundu jahe, aga äkki õhtul kahetsen? Lõhe viskaks pigem puupliidi ahju, aga tatraküpsiseid vaja ka teha homseks – kuna neid nagunii elektriahjus teen, võiks ju lihtsalt lõhe pärast kuuma ahju lükata? Plaan on paigas – triikimine, küpsised, lõhe.
Pluus on triigitud. Kell on kümne pärast seitse. Tõden, et peab siiski kahes ahjus korraga küpsetama, muidu läheb kahe erineva asja kokkamisega liiga pikalt aega. Teen tule pliidi alla, lülitan elektriahju sisse ja hakkan küpsisetainast tegema. Kuna mandlijahu pole käepärast, purustan mandleid kohvimasinas. Ei mäletanudki, et see pudi niiviisi kokku kleepub! Kaalul saavad akud tühjaks, pilt ei taha üldse ees püsida. Saan kuidagimoodi kõik koostisosad kaalutud, panen akud laadima.
7.20 on tainas valmis. 7.25 lõhe ahjus. 7.37 kaks plaaditäit küpsiseid teises ahjus. 7.40 nõud pestud. Pesen ja tükeldan brokoli, koorin ja tükeldan eilsest alles jäänud veidi närtsinud olemisega porgandid, segan endale rohelise salati kokku.
Kaheksaks on küpsised ahjust väljas ja salat valmis. Kutsun Poisi, kes vahepeal õue mängima läks, tuppa sööma. Õnneks tuleb tõrgeteta. Õnneks ei virise täna söögilaua ääres keegi, lõhet meie peres armastatakse. Värsket kraami oleks võinud küll rohkem süüa, aga sõid piisavalt.
Poole üheksaks on kõik söömise lõpetanud ja köök korras, lapsed toas mänguhoos. Teen mõttes plaane järgmiseks päevaks. Abikaasa vanaemal on sünnipäev, vaja sealt millalgi läbi käia. Kaalun korra hommikut, aga jätan selle kohe kõrvale, läheks liigseks kiirustamiseks. Õhtul on vaja veel OTTilt läbi jõuda, mis on nüüd ju Pärnu keskuse ees, seega tavapärasest veidi kaugemal. Ilmselt katsun töölt enne viit liikuma saada, OTTil ära käia, tagasiteel lilleturult kimbukese haarata, siis lasteaiast lapsed, kodust küpsised (sellepärast neid küpsetatud sai), lõhe (tahan oma äkilist Selveri omaga võrdlemiseks viia) ja kaart ning seejärel kiire külaskäik Memme poole. Loodetavasti on ta siis kodus ka 😀 Võib-olla oleks targem ette helistada, ehkki plaanis oli üllatada… Ta ju teadis, et käisime pühapäeval ja rohkem ei tule.
Kell on kolmveerand üheksa, aeg lapsed pesema kupatada. Vannitoa uks on lukus ja sealt kostub kõvu naerupahvakaid. Uks keeratakse mu palumise peale küll kohe lahti. Uurin, mis toimub. Üks istub poti peal, teine mängib kraaniga. Olid vett kinni ja lahti keeranud, mille peale kraanist oli “pruuni vett” tulnud. Saan pahaseks – kunagi, kui meil miskipärast üldse vett ei olnud, tuli ka välja, et üks lastest oli kangi lihtsalt valesse asendisse keeranud. Aga naabritel on meiega ühine vesi…
Poisiga on kolmas õhtu järjest probleem, et ta kasutab liiga palju paberit, nii et pool potti on seda täis. Siis hakkab Plika mööda uksepiita üles ronima ja sealt alla libisedes teeb õudset häält. See kõik ajab juhtme korraks nii kokku, et hakkan lihtsalt laste peale karjuma. Õnneks rahunen kiirelt, palun vabandust. Lapsed rahunevad ka, panevad ööriided selga. Loeme teise poole raamatust, musid-kallid-tuttu.
Kell on üheksa läbi kümme minutit. Viimased õhtused toimetused – pühin põrandad, tühjendan bioprügi, pakin kingiks mõeldud küpsised karpi, tõstan ülejäänud plaadilt kaussi. Käin kiirelt pesus, ronin arvutiga voodisse. Kell on pool kümme. Voodipesu lõhnab mõnusalt.
Lisan päeva jooksul kirjutatud blogipostitusele pildid, sellega ka korras. Nüüd kaks tunnikest tööd ja siis võib sellele projektile joone alla tõmmata.
Mõtlen, et rohkem nii detailseid postitusi vist ei tule. Las teile jääda mulje, et mul ongi kõik päevad sellised ja et ma olen kogu aeg nii usin 😀 Homme tuleb veel kiire tööpäev, aga siis kavatsen ülejäänud nädala puhata – olen selle täiega ära teeninud.
