igapäevaelu – Page 47

Üks päev

12/04/2016 / igapäevaelu / 2 Comments

Äratus 7.00. Tõusta on raske, sest eelmisel ööl sai tööd tehtud umbes kella kaheni. Õnneks paistab väljas päike, see teeb olemise helgemaks. Ajan ennast voodist välja, lähen lapsi äratama. Plika soovib veel pool tunnikest magada, Poiss multikat vaadata. Paneb riidesse, peseb hambad, haarab köögist banaanid ja rosinakausi ning vaatab Lego Star Warsi.

Pesen hambad, ajan soojad riided selga, teen tule pliidi alla, pressin endale ja lastele klaasikese greibi-apelsinimahla. Äratan Plika, saadan ta riidesse panema ja hambaid pesema, kutsun Poisi arvuti tagant ära. Tõstan kõik rattad õue. Poiss avastab, et on eelmisel õhtul mängupüssi parki unustanud, käib seda ära toomas. Start lasteaia poole 7.50.

Tee lasteaeda on 900m. Sellest enamiku Poiss viriseb, et ei jõua. Sõidame teosammul. Lasteaias viidab Poiss võimatult palju aega riideid vahetades ja virisedes, et kõik riided ja kiiver ei mahu kappi rippuma. Avastan tema õuepükste põlvest ja dressipluusist augu. Tunnen ennast aasta emana.

Plika paneb kärmelt riidesse, teeb endale patsid, millega näeb välja nagu kodutu – ilma peeglisse vaatamata on mõlemalt poolt osa juukseid kahte patsi topitud, kukla peal peotäis juukseid lahti, patsis olevad juuksed täiesti sassis. Ma pole sügisese rattasõiduhooaja lõppemisest saadik ühelgi hommikul lasteaias käinud, Abikaasa on lapsi autoga viinud – mõtlen õudusega, kas Plika lähebki igal hommikul nii rühma. Virisen, podisen, teen ise uued patsid – aga juuksed on elektrit täis ja kammimiseks vaid hari, nii et väga head tulemust sealt just ei tule. Aasta ema vol 2.

Lõpuks saavad mõlemad lapsed rühma saadetud, koju tagasi jõuan stardist 45 minutit hiljem. Ohkan.

Teen arvuti lahti, vaatan veidi tööasju. Istun kell pool kümme köögilaua taga ja tõden, et kuna viimased kaks ja pool kuud olen olnud tööl punkt kell 8.15, on väga ebaproduktiivne tunne. Teen hommikusöögi, chatin natuke, vaatan veel tööasju. Mõtlen, mida selga panna, et rattaga tööle sõites ära ei külmuks.

Kuna soojas köögis istumisest on mõnus palavus sees, otsustan kell kümme, et nüüd peaks küll piisavalt soe olema, ei pea jubedat paksu jopet selga ajama. Panen kevadmantli, talvise salli ja mütsi. Otsustan viimasel hetkel saabaste asemel kingade kasuks, sobivad riietusega paremini. Rõõmustan sõites siiralt, et tõesti ei olegi külm – veidi jahe, kui tuul kiirelt sõites läbi puhub, aga ei miskit hullu.

Tööl on energia laes ja samas mõtted hoopis mujal, sest väljas oli nii päikeseline ja kevadine, palju parema meelega oleks seal edasi olnud. Kuna tähtaeg on kukil, teen siiski terve päeva usinalt tööd.

Kella nelja paiku tuleb meelde, et pidin ju poes käima, plaanisin õhtusöögiks ahjukana teha. Poes avastan soodushinnaga kanafilee, laon hoopis seda korvi. Haaran idamaise vokisegu. Avastan viimase mammutipäeva raames €3.99 kilohinnaga lõhe ja otsustan selle pärast mõningast kõhklust ära osta. Mitte et ma oleks elu sees ise lõhet puhastanud või valmistanud, aga hei, kui raske see ikka olla saab. Brokolit, tomateid ja minek. Kott saab pungil täis. Poes läheb oodatust pikemalt, aga selle eest on mitme päeva jagu sööki olemas.

Otsustan, et pean proovima ise teha sellist lõhet, nagu Selveri äkiline – saime seda Abikaasa vanaema juures maitsta, lihtsalt võrratult hea. Googeldan kiirelt, leian foorumiteema. Okei, vaja on soola, suhkrut, sidrunipipart või viie pipra segu, sibulat, laimi… Ei, täna küll uuesti poodi ei lähe, ühe päeva peab see lõhe ikka külmkapis vastu, homme on kiire töö tehtud, saab õhtul rahulikult mökerdada. Osa lõhet äkiliseks ja teine osa ahju? Ah, mõtlen homme.

Sõidan koju. Ilm on vahepeal nii soojaks läinud, et viskan mütsi ja salli rattakorvi, kiire sõiduga hakkab tuule käes muidugi jahe, aga tagasi panna ka ei viitsi, kannatan koduni. Kell on täpselt viis. Panen söögid külma, jätan õlakoti koju, haaran telefoni ja võtmed, sõidan lasteaia poole.

Poiss mossitab jälle. Hakkame kodu poole sõitma, taustaks pidev vingumine. Mingil hetkel selgub, et Poiss olevat pidanud kotleti ära söömise eest (?!?) mingi auhinna saama (?!?), tahab lasteaeda tagasi minna. Olen väsinud, ütlen konkreetse ei. Ei osanud õigel ajal suud lahti teha, oodaku homseni.

Pisut hiljem teatab Plika, et talle oli pandud kappi kutse rühmakaaslase sünnipäevale, mis on homme kell 12. Hoian mõttes kahe käega peast kinni. Ütlen, et kui see on tõesti nii, jääb tal minemata, sest meil pole kingitust ega pole mul ka võimalust teda sellisel ajal kuskile viia. Milline täie mõistusega ema peaks oma lapse sünnipäeva keset tööpäeva ja edastaks kutse vaid päev varem? Ütlen, et tõenäoliselt ajas ta midagi sassi ja eks homme hommikul ole näha. Ühtlasi tuleb meelde, et reede õhtuks on lastel teine sünnipäevakutse, mille rõõmsalt vastu võtsin ja siis unustasin, mobiili kalendrisse midagi märkimata. Kes teab, kas olekski üldse meeles olnud… Aasta ema vol 3.

Jõuame koju, kell on pool kuus. Vahetan riided, vaatan korra üht töömeili, toimetan veidi, siis kutsun lapsed, istume ja kaisutame. Uurin, miks Poiss nii viril on, palun vabandust, et ma pean jälle terve õhtu tööd tegema. Väsimus võtab üha enam võimust.

Kell on kuus. Panen riisi aurutajasse, teen tule pliidi alla, vaatan jälle veidi tööasju. Chatin kolleegiga, kellega kahe peale projekti ellu viime ja tõdeme, et oleme mõlemad graafikust täiega maas ja ei saa mitte kuidagi homme hommikuks valmis, sest oleme kaugelt liiga vanad, et all-nighter kõne alla tuleks. Lepime kokku, et lükkame tähtaja neljapäeva hommikusse, mis annab meile veel terve homse päeva asjaga tegelemiseks.

Tuleb meelde, et peaks porgandimahla tegema. Pesen hunniku porgandeid, panen mahlapressi valmis. Esimest porgandit pressides juhtub midagi masina mootoriga, see hakkab laua peal meeletult rappuma ja liikuma, pean kinni hoidma, et maha ei kukuks. Lülitan kähku välja, tunnen imelikku kärsakat. Lapsed tülitsevad ja kiusavad üksteist. Vaatan kausitäit porgandeid ja tahaks nutta.

Pesen masina puhtaks, panen ära, palun Plika appi porgandeid koorima. Hakin ise kanafilee, viskan pannile, veidi hiljem juurikad järele. Lõpuks lisan riisi, hakkan segama, kui kuulen, et Poiss hüüab mind vannitoast. Potil käies juhtus õnnetus. Olen väsinud ja pahandan, sest just eelmisel päeval oli tal WC paberi rull “kogemata” potti kukkunud. Aitan tal riided seljast, loputan üle, käsutan ta vanni pesema. Suure virina saatel saab see tehtud. Kiirustan kööki tagasi, segan sööki.

Kell on peaaegu seitse. Teen endale veel kiirelt rohelise salati, kutsun lapsed sööma. Plika tuleb kohe, Poiss ei taha tulla. Hoiatan, et kui ta meiega ei ühine, siis täna midagi muud süüa ei saa. Lõpuks venib kohale, mossitab, viriseb, et ei maitse. Valetan lastele, et ma ei tea, mis need pruunid ribad on, ju mingid juurviljad. Ei lähe õnneks, kumbki ei söö. No ei ole seenesõbrad, ei ole. Plika nokib välja ka paprika, aga muu sööb õnneks ära. Poiss mossitab veel tükk aega, nokib lõpuks kõik seened välja ja sööb ülejäänud taldriku tühjaks. Motivaatoriks magustoit – mustsõstrad meega.

Kell on pool kaheksa. Annan lastele magustoidu kätte, otsustan ise lõpuks “karumee” ära teha. Mõõdan pool kilo mett potsikusse, jahvatan kohviveskis suira ja taruvaigu, segan kokku, “villin” klaaspurki, annan tühja potsiku lastele lakkumiseks. Pesen nõud, koristan köögi.

Kell on kolmveerand kaheksa. Lõpuks ometi on rahu maa peal. Lapsed mängivad idülliliselt omaette – Poiss ehitab klotsidest, Plika joonistab.

Mõtlen, et peaks tööd tegema. Istun selle asemel arvuti taha blogi kirjutama.

Kell on pool üheksa. Aeg lapsed magama kupatada, et saaks ise veel paar tunnikest tööd teha. Üks, mis on kindel – täna enam poole ööni vastu ei pea. Tunne võib olla, nagu oleks 22, aga mitte siis, kui öösel magada ei saa 🙂

Ja lastele tuleb öelda, et sorry, aga emme teeb ilmselt terve homse õhtu ka veel tööd. Oot, aga ma pidin ju ulatusliku lõhe kokkamise ette võtma? Oeh. Sellele mõtleb homme.

Hilisõhtused kaadrid

11/04/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, oma kodu, rõõm / 6 Comments

Rääkisin just Liisile, et muud küll hetkel ei tee, kui ainult tööd, tööd ja tööd, aga elu on sellegipoolest lill, sest lapsed magavad, elamine on korras, elutoas pole ühtki mänguasja ja KÜÜNLAD põlevad. Ta ütles, et ei usu. Ma ütlesin, et kui viitsiks, siis pildistaks, aga ei viitsi.

Siis mõtlesin, et võiks ju ikkagi teha ühe pildi oma “kontorinurgast”. Ja siis mõtlesin, et äkki pildistaks tervet kodu hämaras, nagu mul siin hetkel on.

Saatsin Abikaasa täna reisile ja üle nii pika aja on üksi olemises midagi maagiliselt mõnusat – peamiselt vast tänu sellele, et nädalavahetusel nii põhjalikult koristatud sai. Nagu ikka, on motivatsioon seda korda hoida nüüd tunduvalt suurem ja ütleme nii, et kolmekesi on see ka lihtsam kui neljakesi. Lapsi “kasvatada” on ju täiesti normaalne – pane asjad kohe õigesse kohta ja nii edasi.

Ja teate, milline mõnu on see, kui ma saan ise süüa tehes kõik asjad jooksvalt oma kohale ära panna ja nõud ära pesta, nii et kui söök on valmis, ei ole köögis kaos, vaid kord… Mehed miskipärast väidavad, see pole võimalik 😛 Maitea, ma muud moodi ei oskagi.

Aga nüüd… Nüüd on jälle töö, töö, töö. Kolmapäeval on tähtaeg, pärast seda võib magada.

Planeerimisgeenius

29/02/2016 / igapäevaelu / 4 Comments

Ostsin just täna hommikul neljapäeva õhtuks bussipileti Tallinna. Varasemalt planeeritud 18 asemel 19.10, sest viivitamise tõttu olid teised hinnad tõusnud ja Superbus tuli odavam.

Kaks tundi hiljem arutasime müüjaga, et teine müüja on puhkusel, tema asendab kolmapäeval, mina neljapäeval.

Siis sain kirja, et Plika on waldorfkooli vastu võetud ja neljapäeva õhtul kell kuus on lastevanemate koosolek. Müüja ütles, et pole midagi, ta tuleb siis õhtuks ise tööle.

Alles SIIS ühendas ära, et näe, bussipilet on ju ka neljapäeva õhtuks, kus ma oleks pidanud kaheksani tööl olema.

Aga noh, nüüd on siis nii. Saan tunnikese koosolekul olla ja siis poole pealt minema kihutada, et bussile jõuda, eks Abikaasa on lõpuni. Kõik asjad nädalavahetuseks Tallinnas pean juba kolmapäeva õhtul valmis panema, et neljapäeva hommikul tööle kaasa võtta. Sh väliööbimisega rabamatkaks sobivad riided. Saab põnev olema.

Pakkumine, küsimus ja plaanid

25/02/2016 / igapäevaelu, rõõm, seltsielu / 6 Comments

Leidsin riiulist kuu lõpus aeguvad Tallinki kupongid. Kas siin ei leidu kedagi, kes sooviks järgmise nelja päeva jooksul minna Soome (kuni 4 inimest alates €16 per nägu) või pühapäeval/esmaspäeval Rootsi kruiisile? Paar tundi tagasi vaatasin, et reede-laupäev enam soodust ei saa, aga pühapäeval on hind €40/kajut (kuni neljale) ja esmaspäeval suisa €20. Hea meelega annaks koodid kellelegi, kes neid kasutada saaks. Nii kahju, et varem pakkuda ei märganud, ammu oli selge, et meie neid ei kasuta. Isegi FB-s pakkumisele pole keegi reageerinud.

Või on siin ehk keegi, kes on lähiajal liikumas Saksamaalt Eestisse ja oleks nõus mulle tooma ühe väikesemõõdulise ja -kaalulise pakikese (mille ma saaks ise tellida sobivale kohalikule aadressile)? Anyone? Või pean tõesti €10 postikulu maksma?

Bussifirmade konkurents on lihtsalt fantastiline. Järgmisel nädalavahetusel on Tallinnas üks juubel plaanis ja mina tahaks lisaks reedel Tallinnas tööd teha. Bussipileteid pakutakse rikkalikult €1 eest – igal ajal, igas suunas. Saan mina neljapäeva õhtul, saab Abikaasa reede õhtul või laupäeva hommikul, saame tagasi pühapäeval, kus on hetkel isegi kuus eri varianti. Mis nii viga reisida 😀

Homme läheme teatrisse. “Tramm nimega iha”, saime piletid jõulukingiks, loodetavasti on tore. Ja millalgi tahaks “Klassikokkutulekut” näha, kõik kiidavad.

Pärast pikaajalist tavapärast igavat töö-kodu marsruudil elu on täitsa mõnus vahelduseks rohkem meelt lahutada.

Toimekas laupäeva hommik

13/02/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, puhas toit, rõõm, töö / 2 Comments

Tavaliselt on nädalavahetustel nii, et meie Abikaasaga enne 10-11 ennast voodist välja ajada ei viitsi ja lapsed saavad seni ise hakkama – enamasti vaatavad multikaid.

Nüüd on meil aga jaanuari viimasest nädalast tänu Abikaasa uuele tööle hommikune ärkamine tavalisest tunni võrra varasem ehk kui enne tõusime 7.30, siis nüüd 6.30 – et jõuaks lapsed lasteaeda viia, ise süüa ja 8.15 tööle. Vähemalt töötame nüüd ühes kandis, nii et Abikaasa ei pea enam mind eraldi tööle viima, et siis ise linna sõita. Minugi tööpäevad on seega hetkel 8.15-17, mis jätab mulle 45 minutit oma aega – saan kas hommikul rahulikult arvutis omi asju teha või vajadusel päeval oma asju ajada või mis iganes muud vaja on. Viiest korjab Abikaasa mu auto peale, vajadusel käime koos poes (tihti olen enne ära käinud, kui Rimi sobib), läheme koos lasteaeda – päris tore.

Muidugi kohe, kui ilm on rattasõiduks sobilik, hakkan ma jälle ise lapsi hommikuti lasteaeda viima ja rattaga tööl käima, siis nihkub meie kolme graafik taas hilisemaks. Aga kuni liikleme autoga, seni oleme varajased linnukesed.

Ja kes vara ärkab, see ka vara väsib – nii et enamikul õhtutel vajume ka meie Abikaasaga hiljemalt 23 paiku ära, tihti varemgi. Kes aga vara magama läheb, ei maga ka hommikuti kaua… Nii juhtus täna hommikul, et Abikaasa ärkas pool seitse, suutis veel ligi tunni voodis vedeleda, enne poolt kaheksat andis alla ja tõusis üles. Mina ärkasin umbes siis, kui tema voodist ära läks, suutsin omakorda peaaegu tunni voodis vedeleda, kuna und aga ei tulnud ja kuulsin, et lapsed kaheksa paiku oma toas jutustama hakkasid, läksin hoopis neile kaissu.

Nii et kaisutasime kõik koos, siis hakkasime koristama. Sest kui vanemad tõusevad samal ajal kui lapsed, ei ole juttugi multikatest, kui tuba on sassis 😀

Ja kogu meie elamine, olgem ausad, oli ikka väga-väga sassis. Eelmisel nädalavahetusel miskit koristasin, aga lõpuni ei jõudnud, nädala jooksul tekkis segadust jälle juurde… Nüüd hakkasime kõik koos usinalt pihta. Mina koristasin kööki, mis eile õhtul koristamata jäi, sest Birgit oli oma perega külas ja mängisime Cashflow’d, hiljem olin liiga väsinud, nii et lugesin lihtsalt veidi raamatut ja keerasin magama. Täna siis võtsin põhjalikumalt ette, sh pühkisin ära põranda ja nühkisin sealt kõik plekid ka ära. Lapsed koristasid samal ajal oma tuba ja elutuba, kus nende Legod laiali olid, Abikaasa tegi tuld, viis nädalaga kogunenud pakendi- ja bioprügi ära ning käis seejärel poes taarat ära viimas ja eile ununenud saia ostmas.

Sest meil on viimasel ajal uus nädalavahetuse traditsioon – inglise hommikusöök. Meie suur lemmik UK ajast, mida oleme ikka vahetevahel teinud, kuidagi unustasime selle aga päris pikaks ajaks ära, kuni nüüd jaanuaris jälle meelde tuli. Meie jaoks on inglise hommikusöögi kohustuslikud komponendid muna, peekon, šampinjonid, oad tomatikastmes, röstsai ja kohv – grillitud tomat ja vorst on alati külmaks jätnud, hash brown (pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keeles kutsuda – mingi paneeritud käkk oli :D) pigem ka.

Kui siiani oli tunne, et mahedalt on enamikku sellest kraamist üsna raske leida, siis äärmiselt meeldivaks üllatusena leidsime eile täiesti juhuslikult Rimist mahedalt nii šampinjonid (ma tean, et neid saab ka Biomarketist, aga sinna satume harva ja nüüd, kus Abikaasa enam kesklinnas ei tööta, veelgi harvemini) kui ka oad tomatikastmes.

Viimane oli eriti üllatav ja rõõmsaks tegev leid – siiani olime ostnud Heinzi ube, mille purk maksis €1.39, need mahedad olid suisa 10 senti odavamad. Abikaasa ütles, et ta pidi normaalse maitse saavutamiseks neile ubadele soojendamise ajal rohkelt soola ja pipart lisama, aga see on ju imelihtne – ja lõpptulemus maitses mu meelest üsna autentselt.

Šampinjonid olid 200g karbis ja maksid €2.19 – kujutan ette, et need on ehk isegi poole kallimad, kui tavalised, aga kuna me tõesti sööme neid kord nädalas, pole mingit vahet. Munad on meil juba aastaid õnnelikelt kanadelt, sellega pole probleemi.

Peekonit mahedalt muidugi pole, aga vähemalt on olemas Oskari e-vaba variant – 120g pakk maksis €1.49, mis on 10 senti kallim, kui nende “tavaline” peekon. Pole päris sama maitsega, kui UK peekon, aga piisavalt õhuke ja jällegi – piisavalt autentne.

Mis puutub saia, siis kas seda veel üldse mahedalt leiab – nüüd, kus Vändra Leib läks pankrotti? Ei tea, nii harva, kui saia sööme, oleme harjunud ostma ciabattat – ja kuna rösterit meil pole, siis soojendame ahjus.

Seega viiest komponendist kolm said mahedad ja ülejäänud kaks vähemalt tervislikumad omasuguste seast. Me happy, korra nädalas on nii mõnus sellist hommikusööki nautida.

Kui tavaliselt jõuame nädalavahetusel hommikusöögini kell kaks päeval 😀 Siis täna oli poole kümneks elamine nii korras, et lapsed said hakata multikaid vaatama, mina toimetasin köögis edasi, Abikaasa tegi süüa, kella üheteistkümneks olime hommikusöögi lõpetanud. Seejärel sai veel tunnike toimetatud, pesin nõud ära, koristasin taas köögi… Ja juba kell kaksteist sain teha mõnusa pausi arvuti taga.

Aga nüüd on pallid mängitud, ostud kirja pandud, blogi kirjutatud, isegi tsipakene tööasju tegin – lähen koristan edasi, seda hoogu tuleb ära kasutada. Lapsed peame kella neljaks sünnipäevale viima, pärast mida nad ööseks mu ema poole lähevad, sest kell seitse on meil üks üritus. Kui hästi läheb, jõuan kodus kõik vajaliku kella neljaks tehtud, saan siis vaikuses ja rahus oma töö ära lõpetada ja õhtuks kõik “kohustuslikud ülesanded” kaelast – nii jääb terve homne päev niisama mõnulemiseks.

Küll on mõnus vara tõusta 😀 Käsu peale ma seda ilma hädavajaduseta ei suudaks, aga kui ikka nädalaid oleme pidanud ennast tööpäevadel nii vara voodist välja ajama, hakkab see ometi nädala lõpus ka tunda andma. Mina olen rahul!