igapäevaelu – Page 48

Läks vist veidi käest ära

31/01/2016 / edevuse laat, igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss, rõõm / 4 Comments

Ehh. Nagu eilsetest väljaminekutest poleks piisanud 😀

Pidasin lastega täna hommikul aru – kas on ikka mõtet osta noid kohvreid Legode jaoks, teised vanemad väidavad, et lapsed ei viitsi nagunii sorteerida. Lapsed kinnitasid, et nad ikka tahavad ja lubasid ise sorteerida ka. Eks ole näha, kuidas nad seda lubadust pidada suudavad, aga kohvrid igal juhul ostetud said. Kaks sellist, nagu eelmise postituse pildil.

Siis käitusime enestele absoluutselt tavapäratult ja läksime Maximasse, kus täna olid kõik tööstuskaubad -40%. Ega me poleks sellest teadnudki, aga Abikaasa nägi eile Maximas Annikat, kes oli tulnud oma poisile tolle sünnipäevakingiks saadud raha eest Legosid ostma ning jättis ostmata, sest päev hiljem oli soodusmüük. Nii me siis läksime ka.

Kujutage ette, läksime poodi ja ütlesime lastele, et valige mõlemad endale üks Lego. Sellist asja ei juhtu MITTE KUNAGI 😀 Muidu ikka ainult sünnipäeva- ja jõulukingid. Peale raamatute ja mõne üksiku mullitaja või kaardimängu pole me suht kunagi lastele midagi niisama ostnud. Ma ei teagi, on see nüüd kurb või mitte. Mu meelest lihtsalt praktiline – mänguasju niigi küllalt ja raha kulub mujalegi.

Aga jah… Täna nad said valida. Plika avastas uue Frozeni Lego ja polnud vaja midagi mõelda. Poisi suunasin õige hinnaklassi juurde ja ta valis endale veel ühe politsei Lego – veidi suurema kui selle, mis päkapikk sussi sisse tõi. Päkapikk kaalus tõsiselt seda ka 😉

Kuna olime lubanud Abikaasa vanaemale külla minna, siis otsustasime, et käime vahepeal seal ära ja läheme hiljem uuesti poodi, soovitavalt ilma lasteta, et saaks rahulikult ringi vaadata ja mõelda, kas on veel miskit vaja.

Vanaema juures oli lill. Lapsed panid oma Legosid kokku, õnnis rahu ja vaikus. Meie mängisime ühist lemmikut täringumängu – vanaema nimetab seda Jospeliks, aga reeglid on vist suht samad mis Yatzyl. Jõudsime suisa kaks mängu mängida ja siis veel süüa, Plika jõudis oma Lego kokku panna, Poisil jäi pooleli.

Hiljem viisime lapsed ema juurde, et kahekesi poodi minna. Teel poodi avastas Abikaasa, et ega ta tegelikult ei viitsigi tulla, nii et viis minu ära ja läks ise koju 😀 Eks ta tark oligi, mul läheb noil puhkudel alati parajalt aega ja tal oleks kannatus katkenud. Kuna ta pidi mulle nagunii hiljem järele tulema, leppisime kokku, et kui talle miskit leian, saab siis proovida.

Mina läksin kergelt hulluks. Endale ei ostnud kusjuures midagi peale kinnaste, need jäid silma viimasel minutil ja olid täielik emotsiooniost, aga täiesti perfektsed. Maksid allahindlusega €3.99 – materjaliks 70% vill, 20% angoora, 10% nailon. Imeilusad, täpselt parajad ja sobivad ideaalselt mu mitu aastat tagasi Montonist ostetud mütsiga. Viimane paar tundus ka olevat, nii et täielik vedamine.

Lastele ostsin hunniku joonistamise ja meisterdamise materjali. €19 eest viis joonistusplokki, pliiatsid, vildikad, mille teises otsas olid templid, rasvakriidid, guašid, ühed tavalised käärid, kolmese komplekti kujundikääre (siksak jms) ja ühe PVA liimi. Eks meil oli kodus varemgi kõike taolist, aga joonistuspaber peamiselt õhuke, pliiatsid-vildikad-kriidid mitte enam esimeses värskuses, kääre kahe peale üks paar, mille pärast aeg-ajalt kakeldakse ja pulgaliimid, aga mõnikord on pisikesi asju parem kleepida just sellise tuubiliimiga. Ja need ägedad kujundikäärid, selliseid meil varem polnud üldse 🙂 Joonistusplokkidest oli üks A3, 2 A4 (kõik paksemad paberid, mis sobivad ka guaššidele) ja kaks tükki õhukese paberiga, mille ostsin puhtalt sellepärast, et kaanel oli ühel Frozen, teisel ämblikmees, sees lisaks tühjadele lehtedele veel kleepekad, paar pilti värvimiseks ja joonlaud.

Lapsed olid muidugi sillas. Ma ise ka. Nii väikese raha eest palju head kraami 🙂

Abikaasale leidsin kingad. Ise ka imestasin, käisin jalatseid vaatamas vaid moe pärast – olin kindel, et nagunii on mingi jubeda välimusega ja kunstmaterjalist jama müügil. Enamik olidki, aga mõned olid nahast ka – leidsin mitmed täitsa Abikaasa stiilis, number 45 küll polnud ühtki, aga 44 oli paras ja nii ära ostetud sai. Näis, kuidas vastu peavad… Maksid soodusega miskit €19. Lisaks leidis ta endale neli paari sokke.

Tuli meelde, et Abikaasa on terve igaviku soovinud uut ja suuremat ahjuvormi. Ta üsna tihti kirub, et meie praegune vorm on nii väike, sinna ei mahtuvat midagi ära. Noh, vana vorm oli 2,5l, uus täpselt poole suurem. Maksis alega kõigest €12 ja mahub TÄPSELT meie Pioneer pliidi imepisikesse ahju. Ma olin enne üsna veendunud, et me lükkame selle vormi ostu nii kaua edasi, kuni remont tehtud, siis tuleb uus pliit loodetavasti suurema ahjuga ja on kergem midagi mahukamat leida. Aga tänane leid oli ideaalne:

Suvel ostsime Maximast mingi sooduka ajal kolm imeodavat erinevas suuruses roostevabast terasest kaussi. Kuna need olid jälle (ikka veel?) soodukas ning on osutunud väga praktiliseks (kui tahta midagi kerget ja mittepurunevat, aga plastikut ei soovi, siis nagu väga valikut polegi), siis võtsime neli kaussi veel. Nüüd on meil kolme suurust kaks tükki ja siis veel üks. Nelja kausi eest maksime vist ca €3.

Raamatutele allahindlus ei laienenud, selgus kassas. Kahju, jätsin ostmata. Samuti ei olnud soodusega elektrihambaharjad, mis mind sügavalt hämmastas, sest no kust otsast see siis tööstuskaup pole, ülejäänud tehnika oli küll ales… Aga ostsime ära ikkagi, sest plaan oli juba ammu. Võtsime Oral B omad, kaks lastekat 😀 Sest need maksid €18 tk, täiskasvanute omad olid €28 ja no mina mingit vahet ei näinud – värvilisem ja veidi lühema käepidemega, aga muu ju kõik sama, pea on igaühel oma… Kahtlemata oleks ühest ka piisanud, aga ennetamaks kaklemist, võtsime kaks. Saavad koos pesta ja saame meie Abikaasaga ka koos pesta. Ja laste hari annab 2 minuti pärast märku, et aeg täis, täiskasvanute omal seda küll polnud, vähemalt mitte meie eelmisel, mis katki kukkus. Kahju küll, et pidime täishinna maksma, loodan, et kuskilt poleks odavamalt saanud – aga Maximas on üldiselt üsna head hinnad, nii et vast väga vastu pükse ei saanud.

Laste uued Legod ja kohvrid pildistasin ka üles. Jõudsime küll nii hilja koju, et juppide kohvrisse paigutamiseni täna ei jõudnudki 😀

Selline kulukas päev siis. Aga äärmiselt rahuldustpakkuv. Nüüd on küll krediitkaart jälle peaaegu tühi, aga tühja kah, kõike oli vaja 🙂 Nojah, lastele mõeldud kraami rangelt võttes küll polnud NII VÄGA vaja, aga üks kord ju võib osta neile ka lihtsalt sellepärast, et tahtsime 🙂

Riided ja Legod

31/01/2016 / igapäevaelu / 12 Comments

Enamik mehi ei armasta poodides käimist, siin pole midagi uut. Abikaasa on aga ses suhtes kohe eriti tõrges ja ma ei viitsi eriti peale käia ka. Millalgi jaanuaris mul isegi õnnestus temaga Kaubamajakas üks tiir teha, sest tal olid kõik püksid läbi ja seega nõustus otsima… Mitte midagi ei leidnud.

Täna mõtlesin, et Humanas on viimane päev, peab minema. Tuli muidugi välja, et siiski nädal aega on veel uue kaubani, aga läksime ikka.

Enne Humana uksest sisse astumist jäi silma Teksapoe silt. Kiire pilk kellale kinnitas, et nad on veel pool tunnikest lahti, nii et läksime kõigepealt hoopis sinna. Abivalmis müüja otsis kohe Abikaasale sobivad suurused välja ja üsna kiirelt lahkusimegi täiesti normaalse püksipaariga, mis maksis €30. Suht okei hind, ütleks ma.

Humanast ei leidnud Abikaasa midagi, mina tahtsin pikemalt tuulata, nii et saatsin ta lastega minema. Skoorisin kolm seelikut, kampsuni ja salli, kõik kokku €12.50.

Siis teatas Abikaasa, et tal on pesu ja sokke vaja ning oli seega täitsa vabatahtlikult nõus H&Mi minema. Haarasime sealt meile mõlemale kolmikpaki musti mahepuuvillaseid boksereid, Plika leidis teistsuguse Elsa pildiga juukseharja ja nurus selle välja – sest noh, see oli nunnu ja lasteaias kapis võib ju teine hari olla… NÜÜD seda kirjutades tuli meelde, et tal juba on üks väike hari seal, mille olin täiesti unustanud, nii et okei, ei oleks pidanud ostma, aga hea küll 😀

Uitmõtte ajel ütlesin, et piilume korra New Yorkerisse ka, äkki leiab sealt mingid normaalsed sokid (sest me oleme pirtsakad ja enamik sokke ei kõlba). Täiesti möödaminnes leidsime hoopis Abikaasale jope. Mina lihtsalt vaatasin, et kuule, täitsa sinu stiil, proovi selga… Ja oli isegi õiget suurust ja isegi käised olid pikad ja Abikaasale sobis ka ja alla hinnatud oli ka, nii et sama sujuvalt sai see ära ostetud. Maksis €50 asemel €30, superluks. Tal praegune jope on juba üsna vana ja uuendus kulus täitsa ära.

Praegune müts tal uue jope juurde muidugi üldse ei sobi, aga kuna see on juba ka suht närune, siis võiks vabalt välja vahetada. Muidugi olid kõik mütsid, mida müügil nägin, eriti jõledad, nii et ma ei tea, kust normaalse saab. Tumepruuni oleks vaja, aga kõik olid hallid või mustad. Ja jubedad soonikkoest ja üles keeratud äärega, no nii koledad kui üldse veel olla said.

Waldorfkooli jõululaadal müüdi ägedaid mütse, Abikaasa tahtis sealt ühte osta, aga see, mis talle meeldis, oli väike. Meile räägiti, kust leida naisterahvast, kes neid mütse koob, nii et põhimõtteliselt isegi lootust on. Kui nüüd keegi viitsiks päriselt sellega tegeleda 🙂

Lõpetuseks läksime ikkagi veel Kaubamajakasse, sest ma tahtsin hiinakat ja sealt ka korra kiirelt mütse vaadata – mütsi ei leidnud, küll aga täitsa juhuslikult Reservedist meeste mustad mahepuuvillased bokserid, nii et sai veel üks kolmikpakk ostetud, puhtast uudishimust. H&Mi omad maksid €15, need €13 – tahtsime võrrelda, kas on mingit vahet. Peale vaadates väga pole, eks näis.

Ühesõnaga täiesti juhuslikult ja plaanimatult leidsime Abikaasale teksad ja jope. Hommikul käis ta üle pika aja juuksuris, kaks paari uusi tööjalatseid sai ta just sel nädalal uuest töökohast… Nüüd on täitsa viisakas värk 😀

Peale riidepoodide käisime veel ehituspoodides – tahtsime osta tulekustutit, postkasti, uut suitsuandurit (praegune “sööb” patarei kuu ajaga tühjaks ja kukub piiksuma, ei ole normaalne) ja kruvikohvrit Legode jaoks (idee sain Postimehe artikli kommentaariumist). Ei ostnud mitte midagi, sest postkastid ei meeldinud, hakkasime kahtlema, kas tahame ikka pulberkustutit, aga muud seal näha polnud, otsustasime netist uurida ja suitsuanduri tellin vist hoopis Swedbanki preemiapunktide eest. Kruvikohvreid vaatasime, aga polnud kindel, palju meil neid Legosid täpselt on, seega otsustasime kõigepealt kodus ära sorteerida ja siis uuesti mõelda. Ja homme teised ehituspoed ka läbi käia, mis täna juba kinni olid.

Õhtu möödus niisiis Legosid sorteerides. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska küll öelda, milline see kohver olema peaks 😀 Need suuremad jupid, mis tulid suurest loovkastist, võib ilmselt jättagi ühtekokku, ei pea tingimata kõiki sorteerima… Aga igasugu väiksemad jubinad, need tahaks küll paremini ära paigutada, et oleks kergem leida. K-Rautas oli üks täitsa nunnu värviliste sisudega kohver, aga kardan pärast tänast õhtut, et lootusetult väheks jääb neid kastikesi seal sees… Teisi variante oli muidugi ka, aga see häda ongi, et tegelikult on neid erinevaid juppe ikka väga palju, osad võtavad hästi vähe ruumi ja osad oluliselt rohkem… Osta või kaks kohvrit 😀 Mis oleks vist juba overkill. No vaatame veel, täna käisime ainult Bauhofis ja K-Rautas – Ehituse ABC, Espak, Remont&Viimistlus ning Decora on veel väisamata.

Puhkuse lainel

02/01/2016 / igapäevaelu, plika, pusled, rõõm, seltsielu / 9 Comments

Küll on hea, kui saab jõulude ajal korralikult aja maha võtta. Kui töö vähegi lubab, kavatsen seda edaspidigi teha. Muidugi jah, nüüd ei saa puhkuse planeerimisel arvestada mitte enam ainult lasteaia suvise pausiga, alates sügisest on lisaks ka koolivaheajad…

Igal juhul, puhkus on peaaegu läbi. Enamik sellest sai mõnusalt maha molutatud – täpselt nii, nagu plaan ette nägi.

Kui jõulupidustused olid edukalt üle elatud, lugesin esimesed kodused puhkusepäevad ohtralt raamatuid. Kui lugemisest kõrini sai, panin puslesid kokku. Kolmest laenuks toodust said kaks tehtud, kolmas on aga nii keeruline (2000tk öine suurlinnavaade ehk väga palju sarnaseid tükke), et pole julgenud ette võtta.

Aasta viimased päevad möödusid veemõnusid nautides.

Lapsed on ammu rääkinud, et tahavad veeparki, sestap sai mingi hetk soetatud vautšer Tervise Paradiisi perepiletiga. Kehtis aasta lõpuni, minek jäi muidugi viimasele minutile – kutsusime õekese pere ka kaasa.

Veepargis olin käinud varem vaid korra, avamisel – praegu oli sama külm, kui 10+ aastat tagasi. Torudest alla lasta mulle ka ei meeldi – vesi läks silma ja kann sai haiget. Põhimõtteliselt polnud mul seal muud teha, kui mullivannis istuda, seal ei olnud vähemalt külm. Rohkem ei lähe 🙂 Lastele muidugi meeldis, ehkki Plika oli täpselt sama külmavares kui mina. Jurmalasse tahaks küll minna, seal mul näiteks kunagi ammu külm ei hakanud. Ja torudest sai alla sõita kahekesi ja mingite asjade sees… Oli hoopis mõnusam.

Igatahes, veemõnud väsitasid Plika nii ära, et kodus jäi ta õhtupoolikul niiviisi magama:

Päev hiljem käisime Tervise saunades, sest meil olid kupongid, millega pilet maksis vaid €4. Seekord jätsime lapsed maha ja käisime õekese ja tema mehega. Rahvast oli nii palju, et saime viimased kapid – veidi hiljem järele tulnud Abikaasa pidi üldse kõigepealt võtme vabanemist ootama. Aga iseenesest olid kõik inimesed kompleksi peale üsna hästi ära hajutatud, ainult mullivann oli pidevat üle rahvastatud. Ja mitte et ma suurem asi saunasõber oleks, aga vähemalt oli soe 😀

Mulle tundub, et mulle meeldisid Tervise saunad isegi Estonia termidest rohkem, aga nondes sai nii ammu käidud, et täpsemalt jällegi ei mäleta. Kuna termide kinkekaart ootab realiseerimist, siis varsti ilmselt läheme ja värskendame mälu.

Siis on veel Estonia uus spa, mille pilet maksab €12 (ja nädalavahetusel POOLE rohkem) – seal tahaks ka korra ära käia, kiideti. Ja Tervise Paradiisis on ju nüüd ka uus saunakompleks, aga kuna sinna saavad eraldi pileti osta vaid hotellikülalised, jäävad need meil proovimata. Koos veekeskusega on see pilet liiga kallis, et niisama saunu üle vaatama minna – ja vaevalt, et seal midagi nii erilist on.

Õeke ööbib muidu mujal, aga aastavahetuseks tulid nad perega siia ja jäid sujuvalt üheks päevaks veel, nii et alles täna õhtul läksid jälle “oma koju”. Aastavahetus möödus vaikselt, mängisime kaarte, ootasime kesköö ja ilutulestiku ära, alkoholi joomise tuju polnud mul üldse, varsti läksime ära magama. Vanadus, vanadus…

Uue aasta esimesed päevad möödusid Cashflow’d mängides. Abikaasa on vana kala, meie ülejäänud polnud kordagi mänginud. Alguses täitsime pabereid ja tundus hullult segane, siis leidsime õnneks äpi, mis arvutused meie eest ära tegi, mängimine läks kohe poole kiiremaks ja meeldivamaks. Ja kui Abikaasa oli esimese mängu käigus veidi nõu andnud, siis edasi oli juba selge ja lihtne. No liiga lihtne, ma ütleks. Kui päriselus ka nii lihtne oleks 🙂 Selle mängu järg, 102, pidavat vist realistlikum olema – ma ei tea ainult, mis kujul see täpselt on ja kuidas praeguse mänguga ühildub… Peab uurima. Sama mängulaud ja teistsugused kaardid äkki? Aga mäng on iseenesest väga mõnus ikkagi ja kindlasti mängime seda veel palju. Samas €150 see mu meelest küll väärt pole… Ma maksin €30, see oli üsna paras summa 🙂

Täna käis Külli oma perega külas. Mul torkas pähe, et näitan talle ja õekesele oma ära andmist ootavate asjade kuhja, äkki leiavad miskit kasulikku… Ja kujutage mu rõõmu, KAHEKSA KOTTI rändas koos nendega minema! Peamiselt lasteriided, veidi minu riideid ja laste mänguasju:

Aga ära anda on ikka veel rohkem… No vähemalt on nüüd rohkem motivatsiooni asjaga tegeleda. Äkki homme?

Eelmise aasta kulusid lõin kokku, peaks mingi ülevaate tegema miski hetk, saaks blogisse ka kirjutada, kellelgi oleks kindlasti põnev lugeda.

Fotomajandusega tegelesin täna õhtul, aga olen nii väsinud, et ei viitsi pildipostitusi tegema hakata. Homme ehk, saaks viimased vana aasta fotod ka kaelast ära.

Eile ja täna olen mängimise vahepeal isegi üsna usinalt koristanud ja mitu masinatäit pesu pesnud. Kõik rätikud ja voodipesud vahetasin ära, lastele sai juba täna õhtul vann ära tehtud, nüüd on homme selle võrra vähem kohustusi. Põhimõtteliselt vist ongi kõik vajalik tehtud, nii et homme võib veel lebotada ja siis hakkabki jälle pihta tavapärane tööelu.

Oh kuusepuu, oh kuusepuu…

13/12/2015 / igapäevaelu, jõulud, plika, poiss, tervis / Leave a Comment

…küll oled sina kallis.

€25 on minu meelest vähemalt kallis. Aga noh, nagu eelmises postituses tõdesin – mugavus maksab. Pluss täna poleks minust metsa minejat kohe kindlasti olnud.

Ärkasin hommikul ja kõhus keeras. Seda vahel ikka juhtub – lootsin, et söön ja läheb üle. Nii et toimetasin tasakesi tavapärasel moel – panin pesu pesema, sõime hommikust, panin pesu kuivama, pesin nõud ära… Siis läksime Kaubamajakasse, sest mul oli prillide ninapadi pooleks läinud ja vajas vahetamist, sealt siis ostsime kuuse ka. Ei tea küll, miks ma üldse vaevusin prillidega, kui täna on siiamaani läätsed silmas olnud ja homme lähen ju tööle nagunii… Kui lähen.

Sest enesetunne on terve päeva olnud nii kehv, et kolme-nelja paiku koju tagasi jõudes ma lihtsalt ronisin voodisse ja olin seal õhtul kella kaheksani. Kogu selle aja jooksul ei maganud silmatäitki, lihtsalt iiveldasin. Kartsin, et olen äkki kuskilt kõhuviiruse üles korjanud, aga oksendamiseni pole asi õnneks siiski läinud. Pigem on õhtupoole suuremad iiveldushood üldse ära jäänud, alles on lihtsalt kerge keeramine ja suur väsimus. Ei teagi, kus see kala on, midagi veidrat ma ka söönud pole…

Eks näis, kuidas ma ennast homme hommikul tunnen – kui ei ole täitsa korras, siis jään koju ja teen siit tööd. Esmaspäev on nagunii tellimuste päev, vahet pole, kus ma oma arvutiga istun.

Seoses minu rivist väljas olekuga jäi kuuse ehtimine täies ulatuses ülejäänud perekonna peale. Ma arvan, et kuskil viis kuuli lõhkusid lapsed kogemata ära – kui nii edasi läheb, pole varsti enam miskit riputada 😀 Aga noh, mis seal ikka… Lapsed vähemalt olid rõõmsad. Abikaasa mitte nii väga, sellised asjad on tavaliselt minu vastutusala. Aga kuusk sai igatahes ehitud! Mina jõudsin ainult tugitoolis lebotada ja pilti teha. Suurem liigutamine oli liialt väsitav 🙂

Nüüd on köök õhtusöögijärgselt segi ja mina peaks koristama, aga ma tõesti ei jõua… Ja Abikaasa ilmselt ei viitsi. Mis tähendab, et homme hommikul on kole ärgata, nii et selle nimel ma võib-olla ikkagi lähen miski hetk, hambad ristis, koristama.

Tavapäraselt ei häiri selline segadus mind nii palju – kui olen õhtul väsinud, siis koristangi lihtsalt hommikul. Kuna ma aga eile terve päeva kraamisin ja kodu pole ammu nii korras olnud, siis olen segaduse suhtes tavapärasest veel tundlikum. Raske on olla pedant 😀

Päkapiku töökoda

12/12/2015 / igapäevaelu, jõulud, rõõm / 3 Comments

Minevikukogemuse põhjal on jõulukaartide saatmine minu jaoks nii suur ettevõtmine, et teen seda mitte igal aastal, vaid iga kahe aasta tagant. Aega enne lapsi ma täpsemalt ei mäleta, aga siis ka igal aastal ei jõudnud… 2011 saatsin kaarte ja 2013 kah 😛 2012 ja 2014 jäid vahele. Nüüd siis jälle.

Oma osa on kaartide mitte saatmisel ka sellel, et poest ma kaarte põhimõtteliselt ei osta, aga niisama meisterdaja tüüpi ma ka pole. See-eest olen fotopede. Nii et minu jõulukaartide saatmine sõltub sellest, kas mul on parasjagu käepärast mõni äge jõulune foto lastest. Kui on, siis tulevad raudselt kaardid ka.

Eelmised kaks korda olin hädas, et mu kaardid ei mahu napilt standardsuuruses ümbrikusse. Viimati lõikasin ja kleepisin sellepärast ise ümbrikke kokku. Nüüd olen jälle kaks aastat kogunud nende kaartide ümbert, mis on läbi aja mingil põhjusel ostetud, samuti on mul ammusest ajast igasugused erineva kujuga ümbrikud. Otsustasin, et teen sel aastal kaardid hoopis ümbrike järgi 😀

Nii et fotod said tellitud, margid, kartong ja liimilint ostetud, täna õhtul tegin valmis need 16 kaarti, mis posti panen. Tegemist ootavad veel 20 kaarti, mille saan anda käest kätte või torgata paki vahele (mis tähendab, et pole vaja ei marki ega ümbrikku, jumal tänatud). Ja siis tuleb veel kujundada ligi 30 virtuaalset jõulukaarti – ma sel aastal tõmbasin väga konkreetselt posti teel kaartide saatmist vähemaks. Sest no andke andeks, aga ma olen ka ainult inimene 🙂

Nüüd on vaja veel kaartidele sisse ja ümbrikele aadressid kirjutada, see jääb nädalavahetusse. Mul pole õiges toonis kirjutusvahendit, pean ostma.

Eelmisel nädalal küpsetasime pea iga päev piparkooke, sai vist esimese õhina mööda – nädalavahetusel polnud meid õieti koduski ja sel nädalal pole keegi küpsetanud. Homme teen uue taignalaari, eelmisest on veel pool alles. Nädalavahetusel kindlasti küpsetame jälle.

Kodu oli terve nädala paras seapesa. Lihtsalt ei olnud mitte mingit jaksu õhtul pärast tööd rohkem sättida, kui köök korras hoida. Aga nüüd nädala lõpupoole on kuidagi poolkogemata asjad hakanud järjest korda saama. Eile hommikul küürisin enne tööle minekut nii muuseas vannitoa kraanikausi ja kapi puhtaks ning pühkisin seal põranda ära. Eile õhtul panime Plikaga koos tema Frozeni puslesid kokku, selleks tuli eelnevalt elutoa laud ära koristada. Täna õhtul pakkusin Poisile, et panen kõik tema Legod kokku – see plaan oli juba millalgi nädal või kaks tagasi, aga siis ei olnud aega, sai ainult kõik juppideks lõhutud ja sellest ajast on need olnud lastetoa laua peal hunnikus. Nüüd siis sorteerisimegi uuesti ära ja panin kõik kokku, sai laua puhtaks. Tegin kiirelt ülejäänud lastetoa ka korda – seal palju midagi teha polnud, hunnik riideid musta pessu ja mõned mänguasjad oma kohale. Ja riputasin lastele jõulutuled akende külge 🙂

Abikaasa jäi umbes samal ajal magama kui lapsed, mina sattusin elutuba koristama. Tegin taas laua korda, pühkisin põranda ära, nihutasin diivani õigele kohale tagasi. Siis pühkisin köögipõranda ka ära ja likvideerisin prügikastikapis valitseva kaose (pakendiprügi ajas üle).

Siis oligi kell juba kaksteist ning ma tulin elutuppa kaartide kallal nokitsema. Ja nüüd on kell kolm 😛 Aga hästi kulutatud aeg – nädalavahetusel on nüüd nii palju vähem koristada. Põhimõtteliselt ainult magamistuba, mis muidugi ootab juba ammmmmu, äkki ikka lõpuks jõuan teha korda oma riiuli ja kummutipealse, ära andmise asjad on muidugi teises toaseinas samamoodi reas ja ootavad, et mul nende jaoks aega tekiks. Võiks tolmu pühkida ja põrandaid pesta, pesu peab ka kindlasti pesema… Aga siis ongi kõik! Saaks ülejäänud tubadesse ka jõulutuled akna külge ja tooks ometi KUUSE! Ja teeks piparkoogitainast ja piparkooke ja oleks muidu mõnus.

Abikaasa tutvustas mulle suurepärast jõulumuusika kanalit jazzisõpradele, mis mul terve õhtu mänginud on. Ideaalne taustamuusika, tekitab jõulutunnet ja ei hakka samas närvidele käima.