igapäevaelu – Page 48

Toimekas laupäeva hommik

13/02/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, puhas toit, rõõm, töö / 2 Comments

Tavaliselt on nädalavahetustel nii, et meie Abikaasaga enne 10-11 ennast voodist välja ajada ei viitsi ja lapsed saavad seni ise hakkama – enamasti vaatavad multikaid.

Nüüd on meil aga jaanuari viimasest nädalast tänu Abikaasa uuele tööle hommikune ärkamine tavalisest tunni võrra varasem ehk kui enne tõusime 7.30, siis nüüd 6.30 – et jõuaks lapsed lasteaeda viia, ise süüa ja 8.15 tööle. Vähemalt töötame nüüd ühes kandis, nii et Abikaasa ei pea enam mind eraldi tööle viima, et siis ise linna sõita. Minugi tööpäevad on seega hetkel 8.15-17, mis jätab mulle 45 minutit oma aega – saan kas hommikul rahulikult arvutis omi asju teha või vajadusel päeval oma asju ajada või mis iganes muud vaja on. Viiest korjab Abikaasa mu auto peale, vajadusel käime koos poes (tihti olen enne ära käinud, kui Rimi sobib), läheme koos lasteaeda – päris tore.

Muidugi kohe, kui ilm on rattasõiduks sobilik, hakkan ma jälle ise lapsi hommikuti lasteaeda viima ja rattaga tööl käima, siis nihkub meie kolme graafik taas hilisemaks. Aga kuni liikleme autoga, seni oleme varajased linnukesed.

Ja kes vara ärkab, see ka vara väsib – nii et enamikul õhtutel vajume ka meie Abikaasaga hiljemalt 23 paiku ära, tihti varemgi. Kes aga vara magama läheb, ei maga ka hommikuti kaua… Nii juhtus täna hommikul, et Abikaasa ärkas pool seitse, suutis veel ligi tunni voodis vedeleda, enne poolt kaheksat andis alla ja tõusis üles. Mina ärkasin umbes siis, kui tema voodist ära läks, suutsin omakorda peaaegu tunni voodis vedeleda, kuna und aga ei tulnud ja kuulsin, et lapsed kaheksa paiku oma toas jutustama hakkasid, läksin hoopis neile kaissu.

Nii et kaisutasime kõik koos, siis hakkasime koristama. Sest kui vanemad tõusevad samal ajal kui lapsed, ei ole juttugi multikatest, kui tuba on sassis 😀

Ja kogu meie elamine, olgem ausad, oli ikka väga-väga sassis. Eelmisel nädalavahetusel miskit koristasin, aga lõpuni ei jõudnud, nädala jooksul tekkis segadust jälle juurde… Nüüd hakkasime kõik koos usinalt pihta. Mina koristasin kööki, mis eile õhtul koristamata jäi, sest Birgit oli oma perega külas ja mängisime Cashflow’d, hiljem olin liiga väsinud, nii et lugesin lihtsalt veidi raamatut ja keerasin magama. Täna siis võtsin põhjalikumalt ette, sh pühkisin ära põranda ja nühkisin sealt kõik plekid ka ära. Lapsed koristasid samal ajal oma tuba ja elutuba, kus nende Legod laiali olid, Abikaasa tegi tuld, viis nädalaga kogunenud pakendi- ja bioprügi ära ning käis seejärel poes taarat ära viimas ja eile ununenud saia ostmas.

Sest meil on viimasel ajal uus nädalavahetuse traditsioon – inglise hommikusöök. Meie suur lemmik UK ajast, mida oleme ikka vahetevahel teinud, kuidagi unustasime selle aga päris pikaks ajaks ära, kuni nüüd jaanuaris jälle meelde tuli. Meie jaoks on inglise hommikusöögi kohustuslikud komponendid muna, peekon, šampinjonid, oad tomatikastmes, röstsai ja kohv – grillitud tomat ja vorst on alati külmaks jätnud, hash brown (pole õrna aimugi, kuidas seda eesti keeles kutsuda – mingi paneeritud käkk oli :D) pigem ka.

Kui siiani oli tunne, et mahedalt on enamikku sellest kraamist üsna raske leida, siis äärmiselt meeldivaks üllatusena leidsime eile täiesti juhuslikult Rimist mahedalt nii šampinjonid (ma tean, et neid saab ka Biomarketist, aga sinna satume harva ja nüüd, kus Abikaasa enam kesklinnas ei tööta, veelgi harvemini) kui ka oad tomatikastmes.

Viimane oli eriti üllatav ja rõõmsaks tegev leid – siiani olime ostnud Heinzi ube, mille purk maksis €1.39, need mahedad olid suisa 10 senti odavamad. Abikaasa ütles, et ta pidi normaalse maitse saavutamiseks neile ubadele soojendamise ajal rohkelt soola ja pipart lisama, aga see on ju imelihtne – ja lõpptulemus maitses mu meelest üsna autentselt.

Šampinjonid olid 200g karbis ja maksid €2.19 – kujutan ette, et need on ehk isegi poole kallimad, kui tavalised, aga kuna me tõesti sööme neid kord nädalas, pole mingit vahet. Munad on meil juba aastaid õnnelikelt kanadelt, sellega pole probleemi.

Peekonit mahedalt muidugi pole, aga vähemalt on olemas Oskari e-vaba variant – 120g pakk maksis €1.49, mis on 10 senti kallim, kui nende “tavaline” peekon. Pole päris sama maitsega, kui UK peekon, aga piisavalt õhuke ja jällegi – piisavalt autentne.

Mis puutub saia, siis kas seda veel üldse mahedalt leiab – nüüd, kus Vändra Leib läks pankrotti? Ei tea, nii harva, kui saia sööme, oleme harjunud ostma ciabattat – ja kuna rösterit meil pole, siis soojendame ahjus.

Seega viiest komponendist kolm said mahedad ja ülejäänud kaks vähemalt tervislikumad omasuguste seast. Me happy, korra nädalas on nii mõnus sellist hommikusööki nautida.

Kui tavaliselt jõuame nädalavahetusel hommikusöögini kell kaks päeval 😀 Siis täna oli poole kümneks elamine nii korras, et lapsed said hakata multikaid vaatama, mina toimetasin köögis edasi, Abikaasa tegi süüa, kella üheteistkümneks olime hommikusöögi lõpetanud. Seejärel sai veel tunnike toimetatud, pesin nõud ära, koristasin taas köögi… Ja juba kell kaksteist sain teha mõnusa pausi arvuti taga.

Aga nüüd on pallid mängitud, ostud kirja pandud, blogi kirjutatud, isegi tsipakene tööasju tegin – lähen koristan edasi, seda hoogu tuleb ära kasutada. Lapsed peame kella neljaks sünnipäevale viima, pärast mida nad ööseks mu ema poole lähevad, sest kell seitse on meil üks üritus. Kui hästi läheb, jõuan kodus kõik vajaliku kella neljaks tehtud, saan siis vaikuses ja rahus oma töö ära lõpetada ja õhtuks kõik “kohustuslikud ülesanded” kaelast – nii jääb terve homne päev niisama mõnulemiseks.

Küll on mõnus vara tõusta 😀 Käsu peale ma seda ilma hädavajaduseta ei suudaks, aga kui ikka nädalaid oleme pidanud ennast tööpäevadel nii vara voodist välja ajama, hakkab see ometi nädala lõpus ka tunda andma. Mina olen rahul!

Üle pika aja Tallinnas

07/02/2016 / igapäevaelu, mobiil, seltsielu, tehnika / 2 Comments

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Tallinnas olin. Juulis kaks korda, seda tean… Ja minu meelest hiljem polegi käinud. Augustis oli kutse ühele üritusele, kuhu ei jõudnud, mõtlesime selle asemel septembris külla minna, aga siis vist oli rahaline seis pikalt kehv ja ei tahtnud reisile kulutada… Nii see aeg lendas.

Nüüdne plaan tuli ka üsnagi ootamatult – tööl oli stressirohke nädal ning tundus, et asjad saaks selgemaks, kui oleks võimalus näost näkku suhelda ja mõned asjad ära klaarida. Sestap siis otsustasingi, et tuleb minna.

Tööasjad, tundub, said korda. Õhtul käisin Liisiga lapsi hoidmas ja sain tänu sellele üle pika aja suhelda uute inimestega, mis oli mõnus. Öösel olin ka Liisi pool. Laupäeval tegime Pipsiga tiiru Ülemistes. Ja siis sõitsingi tagasi.

Hästi tore reis oli, hea oli vahelduseks teha midagi tavapärasest erinevat ja suhelda inimestega, kellega tavaliselt ei suhtle.

Muuhulgas pillasin puruks oma telefoni ekraani (plastikust jullas, mis telefoni kaante vahel hoiab, oli ammu mõra sees – enda viga, et uusi kaasi ei ostnud) ja pidin vaatama, kuidas mu nina eest osteti ära saapad, mille pärast ma olin lasknud ennast spetsiaalselt teise keskusesse sõidutada (sest Ülemistes minu suurust polnud). Oh, well. Ju siis pidi nii minema.

Lisaks lasin ma ennast Change’i pesupoe müüjal ära veenda, et A75 on see suurus, mis ma ostma peaks, suuremat ta ei soovitanud. Kuna eest istus väga hästi, siis ma alistusin, ehkki mulle tundub küll, et on liiga ümber. Pips väidab, et Change’is ongi teised numbrid, aga no kui on ikka EUR75, siis… Tundub sama 😀 Aga noh, äkki venib. Vähemalt seljas on ilus.

SportsDirectist ostetud retuusidele unustati turvaelement külge. Piiksuma hakkas see umbes kolmandas poes, kuhu ma pärast seda sisse jalutasin. No tõepoolest.

Õhtul käisime veel Abikaasa õe sünnipäeval, kus ma aga nii väsinud olin, et pikka pidu polnud.

Täna olid Abikaasal vanemad abiks, et saaks ära tehtud puud, mis meile ilma ette hoiatamata neljapäeval olid õuele valatud. Tellitud olid need küll, aga esimesena pidid tulema need, mida pole vaja saagida ja ette helistama pidid ka… Ja siis selline üllatus. Abikaasa mässas eile terve päeva ja täna toimetasid nad kõik õues, mina olin ainus süüdimatu, kes tuppa jäi. Üritasin terve päeva koristada, aga kuna tuju pole, siis on tunne, et midagi ei saanud tehtud ja kõik on ikka sama sassis (ehkki tegelikult tegin küll igasugu asju… lihtsalt tuju on selline).

Nüüd ongi juba õhtu käes ja tuju pole endiselt. Aru ma ei saa, miks ma nii tujutu olen, kui reis oli nii teretulnud vaheldus ja tööasjad peaks ka korras olema. Mispärast ma siin mossitan, saaks ainult aru…

Tavaolukorras ma lihtsalt ootaks, et läheks üle, aga ma olen niigi kodus kõik asjad tänu tööstressile nii käest lasknud, et kuidagi ei õnnestu seda molutamise vajalikkust endale maha müüa. Mh.

Läks vist veidi käest ära

31/01/2016 / edevuse laat, igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss, rõõm / 4 Comments

Ehh. Nagu eilsetest väljaminekutest poleks piisanud 😀

Pidasin lastega täna hommikul aru – kas on ikka mõtet osta noid kohvreid Legode jaoks, teised vanemad väidavad, et lapsed ei viitsi nagunii sorteerida. Lapsed kinnitasid, et nad ikka tahavad ja lubasid ise sorteerida ka. Eks ole näha, kuidas nad seda lubadust pidada suudavad, aga kohvrid igal juhul ostetud said. Kaks sellist, nagu eelmise postituse pildil.

Siis käitusime enestele absoluutselt tavapäratult ja läksime Maximasse, kus täna olid kõik tööstuskaubad -40%. Ega me poleks sellest teadnudki, aga Abikaasa nägi eile Maximas Annikat, kes oli tulnud oma poisile tolle sünnipäevakingiks saadud raha eest Legosid ostma ning jättis ostmata, sest päev hiljem oli soodusmüük. Nii me siis läksime ka.

Kujutage ette, läksime poodi ja ütlesime lastele, et valige mõlemad endale üks Lego. Sellist asja ei juhtu MITTE KUNAGI 😀 Muidu ikka ainult sünnipäeva- ja jõulukingid. Peale raamatute ja mõne üksiku mullitaja või kaardimängu pole me suht kunagi lastele midagi niisama ostnud. Ma ei teagi, on see nüüd kurb või mitte. Mu meelest lihtsalt praktiline – mänguasju niigi küllalt ja raha kulub mujalegi.

Aga jah… Täna nad said valida. Plika avastas uue Frozeni Lego ja polnud vaja midagi mõelda. Poisi suunasin õige hinnaklassi juurde ja ta valis endale veel ühe politsei Lego – veidi suurema kui selle, mis päkapikk sussi sisse tõi. Päkapikk kaalus tõsiselt seda ka 😉

Kuna olime lubanud Abikaasa vanaemale külla minna, siis otsustasime, et käime vahepeal seal ära ja läheme hiljem uuesti poodi, soovitavalt ilma lasteta, et saaks rahulikult ringi vaadata ja mõelda, kas on veel miskit vaja.

Vanaema juures oli lill. Lapsed panid oma Legosid kokku, õnnis rahu ja vaikus. Meie mängisime ühist lemmikut täringumängu – vanaema nimetab seda Jospeliks, aga reeglid on vist suht samad mis Yatzyl. Jõudsime suisa kaks mängu mängida ja siis veel süüa, Plika jõudis oma Lego kokku panna, Poisil jäi pooleli.

Hiljem viisime lapsed ema juurde, et kahekesi poodi minna. Teel poodi avastas Abikaasa, et ega ta tegelikult ei viitsigi tulla, nii et viis minu ära ja läks ise koju 😀 Eks ta tark oligi, mul läheb noil puhkudel alati parajalt aega ja tal oleks kannatus katkenud. Kuna ta pidi mulle nagunii hiljem järele tulema, leppisime kokku, et kui talle miskit leian, saab siis proovida.

Mina läksin kergelt hulluks. Endale ei ostnud kusjuures midagi peale kinnaste, need jäid silma viimasel minutil ja olid täielik emotsiooniost, aga täiesti perfektsed. Maksid allahindlusega €3.99 – materjaliks 70% vill, 20% angoora, 10% nailon. Imeilusad, täpselt parajad ja sobivad ideaalselt mu mitu aastat tagasi Montonist ostetud mütsiga. Viimane paar tundus ka olevat, nii et täielik vedamine.

Lastele ostsin hunniku joonistamise ja meisterdamise materjali. €19 eest viis joonistusplokki, pliiatsid, vildikad, mille teises otsas olid templid, rasvakriidid, guašid, ühed tavalised käärid, kolmese komplekti kujundikääre (siksak jms) ja ühe PVA liimi. Eks meil oli kodus varemgi kõike taolist, aga joonistuspaber peamiselt õhuke, pliiatsid-vildikad-kriidid mitte enam esimeses värskuses, kääre kahe peale üks paar, mille pärast aeg-ajalt kakeldakse ja pulgaliimid, aga mõnikord on pisikesi asju parem kleepida just sellise tuubiliimiga. Ja need ägedad kujundikäärid, selliseid meil varem polnud üldse 🙂 Joonistusplokkidest oli üks A3, 2 A4 (kõik paksemad paberid, mis sobivad ka guaššidele) ja kaks tükki õhukese paberiga, mille ostsin puhtalt sellepärast, et kaanel oli ühel Frozen, teisel ämblikmees, sees lisaks tühjadele lehtedele veel kleepekad, paar pilti värvimiseks ja joonlaud.

Lapsed olid muidugi sillas. Ma ise ka. Nii väikese raha eest palju head kraami 🙂

Abikaasale leidsin kingad. Ise ka imestasin, käisin jalatseid vaatamas vaid moe pärast – olin kindel, et nagunii on mingi jubeda välimusega ja kunstmaterjalist jama müügil. Enamik olidki, aga mõned olid nahast ka – leidsin mitmed täitsa Abikaasa stiilis, number 45 küll polnud ühtki, aga 44 oli paras ja nii ära ostetud sai. Näis, kuidas vastu peavad… Maksid soodusega miskit €19. Lisaks leidis ta endale neli paari sokke.

Tuli meelde, et Abikaasa on terve igaviku soovinud uut ja suuremat ahjuvormi. Ta üsna tihti kirub, et meie praegune vorm on nii väike, sinna ei mahtuvat midagi ära. Noh, vana vorm oli 2,5l, uus täpselt poole suurem. Maksis alega kõigest €12 ja mahub TÄPSELT meie Pioneer pliidi imepisikesse ahju. Ma olin enne üsna veendunud, et me lükkame selle vormi ostu nii kaua edasi, kuni remont tehtud, siis tuleb uus pliit loodetavasti suurema ahjuga ja on kergem midagi mahukamat leida. Aga tänane leid oli ideaalne:

Suvel ostsime Maximast mingi sooduka ajal kolm imeodavat erinevas suuruses roostevabast terasest kaussi. Kuna need olid jälle (ikka veel?) soodukas ning on osutunud väga praktiliseks (kui tahta midagi kerget ja mittepurunevat, aga plastikut ei soovi, siis nagu väga valikut polegi), siis võtsime neli kaussi veel. Nüüd on meil kolme suurust kaks tükki ja siis veel üks. Nelja kausi eest maksime vist ca €3.

Raamatutele allahindlus ei laienenud, selgus kassas. Kahju, jätsin ostmata. Samuti ei olnud soodusega elektrihambaharjad, mis mind sügavalt hämmastas, sest no kust otsast see siis tööstuskaup pole, ülejäänud tehnika oli küll ales… Aga ostsime ära ikkagi, sest plaan oli juba ammu. Võtsime Oral B omad, kaks lastekat 😀 Sest need maksid €18 tk, täiskasvanute omad olid €28 ja no mina mingit vahet ei näinud – värvilisem ja veidi lühema käepidemega, aga muu ju kõik sama, pea on igaühel oma… Kahtlemata oleks ühest ka piisanud, aga ennetamaks kaklemist, võtsime kaks. Saavad koos pesta ja saame meie Abikaasaga ka koos pesta. Ja laste hari annab 2 minuti pärast märku, et aeg täis, täiskasvanute omal seda küll polnud, vähemalt mitte meie eelmisel, mis katki kukkus. Kahju küll, et pidime täishinna maksma, loodan, et kuskilt poleks odavamalt saanud – aga Maximas on üldiselt üsna head hinnad, nii et vast väga vastu pükse ei saanud.

Laste uued Legod ja kohvrid pildistasin ka üles. Jõudsime küll nii hilja koju, et juppide kohvrisse paigutamiseni täna ei jõudnudki 😀

Selline kulukas päev siis. Aga äärmiselt rahuldustpakkuv. Nüüd on küll krediitkaart jälle peaaegu tühi, aga tühja kah, kõike oli vaja 🙂 Nojah, lastele mõeldud kraami rangelt võttes küll polnud NII VÄGA vaja, aga üks kord ju võib osta neile ka lihtsalt sellepärast, et tahtsime 🙂

Riided ja Legod

31/01/2016 / igapäevaelu / 12 Comments

Enamik mehi ei armasta poodides käimist, siin pole midagi uut. Abikaasa on aga ses suhtes kohe eriti tõrges ja ma ei viitsi eriti peale käia ka. Millalgi jaanuaris mul isegi õnnestus temaga Kaubamajakas üks tiir teha, sest tal olid kõik püksid läbi ja seega nõustus otsima… Mitte midagi ei leidnud.

Täna mõtlesin, et Humanas on viimane päev, peab minema. Tuli muidugi välja, et siiski nädal aega on veel uue kaubani, aga läksime ikka.

Enne Humana uksest sisse astumist jäi silma Teksapoe silt. Kiire pilk kellale kinnitas, et nad on veel pool tunnikest lahti, nii et läksime kõigepealt hoopis sinna. Abivalmis müüja otsis kohe Abikaasale sobivad suurused välja ja üsna kiirelt lahkusimegi täiesti normaalse püksipaariga, mis maksis €30. Suht okei hind, ütleks ma.

Humanast ei leidnud Abikaasa midagi, mina tahtsin pikemalt tuulata, nii et saatsin ta lastega minema. Skoorisin kolm seelikut, kampsuni ja salli, kõik kokku €12.50.

Siis teatas Abikaasa, et tal on pesu ja sokke vaja ning oli seega täitsa vabatahtlikult nõus H&Mi minema. Haarasime sealt meile mõlemale kolmikpaki musti mahepuuvillaseid boksereid, Plika leidis teistsuguse Elsa pildiga juukseharja ja nurus selle välja – sest noh, see oli nunnu ja lasteaias kapis võib ju teine hari olla… NÜÜD seda kirjutades tuli meelde, et tal juba on üks väike hari seal, mille olin täiesti unustanud, nii et okei, ei oleks pidanud ostma, aga hea küll 😀

Uitmõtte ajel ütlesin, et piilume korra New Yorkerisse ka, äkki leiab sealt mingid normaalsed sokid (sest me oleme pirtsakad ja enamik sokke ei kõlba). Täiesti möödaminnes leidsime hoopis Abikaasale jope. Mina lihtsalt vaatasin, et kuule, täitsa sinu stiil, proovi selga… Ja oli isegi õiget suurust ja isegi käised olid pikad ja Abikaasale sobis ka ja alla hinnatud oli ka, nii et sama sujuvalt sai see ära ostetud. Maksis €50 asemel €30, superluks. Tal praegune jope on juba üsna vana ja uuendus kulus täitsa ära.

Praegune müts tal uue jope juurde muidugi üldse ei sobi, aga kuna see on juba ka suht närune, siis võiks vabalt välja vahetada. Muidugi olid kõik mütsid, mida müügil nägin, eriti jõledad, nii et ma ei tea, kust normaalse saab. Tumepruuni oleks vaja, aga kõik olid hallid või mustad. Ja jubedad soonikkoest ja üles keeratud äärega, no nii koledad kui üldse veel olla said.

Waldorfkooli jõululaadal müüdi ägedaid mütse, Abikaasa tahtis sealt ühte osta, aga see, mis talle meeldis, oli väike. Meile räägiti, kust leida naisterahvast, kes neid mütse koob, nii et põhimõtteliselt isegi lootust on. Kui nüüd keegi viitsiks päriselt sellega tegeleda 🙂

Lõpetuseks läksime ikkagi veel Kaubamajakasse, sest ma tahtsin hiinakat ja sealt ka korra kiirelt mütse vaadata – mütsi ei leidnud, küll aga täitsa juhuslikult Reservedist meeste mustad mahepuuvillased bokserid, nii et sai veel üks kolmikpakk ostetud, puhtast uudishimust. H&Mi omad maksid €15, need €13 – tahtsime võrrelda, kas on mingit vahet. Peale vaadates väga pole, eks näis.

Ühesõnaga täiesti juhuslikult ja plaanimatult leidsime Abikaasale teksad ja jope. Hommikul käis ta üle pika aja juuksuris, kaks paari uusi tööjalatseid sai ta just sel nädalal uuest töökohast… Nüüd on täitsa viisakas värk 😀

Peale riidepoodide käisime veel ehituspoodides – tahtsime osta tulekustutit, postkasti, uut suitsuandurit (praegune “sööb” patarei kuu ajaga tühjaks ja kukub piiksuma, ei ole normaalne) ja kruvikohvrit Legode jaoks (idee sain Postimehe artikli kommentaariumist). Ei ostnud mitte midagi, sest postkastid ei meeldinud, hakkasime kahtlema, kas tahame ikka pulberkustutit, aga muud seal näha polnud, otsustasime netist uurida ja suitsuanduri tellin vist hoopis Swedbanki preemiapunktide eest. Kruvikohvreid vaatasime, aga polnud kindel, palju meil neid Legosid täpselt on, seega otsustasime kõigepealt kodus ära sorteerida ja siis uuesti mõelda. Ja homme teised ehituspoed ka läbi käia, mis täna juba kinni olid.

Õhtu möödus niisiis Legosid sorteerides. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska küll öelda, milline see kohver olema peaks 😀 Need suuremad jupid, mis tulid suurest loovkastist, võib ilmselt jättagi ühtekokku, ei pea tingimata kõiki sorteerima… Aga igasugu väiksemad jubinad, need tahaks küll paremini ära paigutada, et oleks kergem leida. K-Rautas oli üks täitsa nunnu värviliste sisudega kohver, aga kardan pärast tänast õhtut, et lootusetult väheks jääb neid kastikesi seal sees… Teisi variante oli muidugi ka, aga see häda ongi, et tegelikult on neid erinevaid juppe ikka väga palju, osad võtavad hästi vähe ruumi ja osad oluliselt rohkem… Osta või kaks kohvrit 😀 Mis oleks vist juba overkill. No vaatame veel, täna käisime ainult Bauhofis ja K-Rautas – Ehituse ABC, Espak, Remont&Viimistlus ning Decora on veel väisamata.

Puhkuse lainel

02/01/2016 / igapäevaelu, plika, pusled, rõõm, seltsielu / 9 Comments

Küll on hea, kui saab jõulude ajal korralikult aja maha võtta. Kui töö vähegi lubab, kavatsen seda edaspidigi teha. Muidugi jah, nüüd ei saa puhkuse planeerimisel arvestada mitte enam ainult lasteaia suvise pausiga, alates sügisest on lisaks ka koolivaheajad…

Igal juhul, puhkus on peaaegu läbi. Enamik sellest sai mõnusalt maha molutatud – täpselt nii, nagu plaan ette nägi.

Kui jõulupidustused olid edukalt üle elatud, lugesin esimesed kodused puhkusepäevad ohtralt raamatuid. Kui lugemisest kõrini sai, panin puslesid kokku. Kolmest laenuks toodust said kaks tehtud, kolmas on aga nii keeruline (2000tk öine suurlinnavaade ehk väga palju sarnaseid tükke), et pole julgenud ette võtta.

Aasta viimased päevad möödusid veemõnusid nautides.

Lapsed on ammu rääkinud, et tahavad veeparki, sestap sai mingi hetk soetatud vautšer Tervise Paradiisi perepiletiga. Kehtis aasta lõpuni, minek jäi muidugi viimasele minutile – kutsusime õekese pere ka kaasa.

Veepargis olin käinud varem vaid korra, avamisel – praegu oli sama külm, kui 10+ aastat tagasi. Torudest alla lasta mulle ka ei meeldi – vesi läks silma ja kann sai haiget. Põhimõtteliselt polnud mul seal muud teha, kui mullivannis istuda, seal ei olnud vähemalt külm. Rohkem ei lähe 🙂 Lastele muidugi meeldis, ehkki Plika oli täpselt sama külmavares kui mina. Jurmalasse tahaks küll minna, seal mul näiteks kunagi ammu külm ei hakanud. Ja torudest sai alla sõita kahekesi ja mingite asjade sees… Oli hoopis mõnusam.

Igatahes, veemõnud väsitasid Plika nii ära, et kodus jäi ta õhtupoolikul niiviisi magama:

Päev hiljem käisime Tervise saunades, sest meil olid kupongid, millega pilet maksis vaid €4. Seekord jätsime lapsed maha ja käisime õekese ja tema mehega. Rahvast oli nii palju, et saime viimased kapid – veidi hiljem järele tulnud Abikaasa pidi üldse kõigepealt võtme vabanemist ootama. Aga iseenesest olid kõik inimesed kompleksi peale üsna hästi ära hajutatud, ainult mullivann oli pidevat üle rahvastatud. Ja mitte et ma suurem asi saunasõber oleks, aga vähemalt oli soe 😀

Mulle tundub, et mulle meeldisid Tervise saunad isegi Estonia termidest rohkem, aga nondes sai nii ammu käidud, et täpsemalt jällegi ei mäleta. Kuna termide kinkekaart ootab realiseerimist, siis varsti ilmselt läheme ja värskendame mälu.

Siis on veel Estonia uus spa, mille pilet maksab €12 (ja nädalavahetusel POOLE rohkem) – seal tahaks ka korra ära käia, kiideti. Ja Tervise Paradiisis on ju nüüd ka uus saunakompleks, aga kuna sinna saavad eraldi pileti osta vaid hotellikülalised, jäävad need meil proovimata. Koos veekeskusega on see pilet liiga kallis, et niisama saunu üle vaatama minna – ja vaevalt, et seal midagi nii erilist on.

Õeke ööbib muidu mujal, aga aastavahetuseks tulid nad perega siia ja jäid sujuvalt üheks päevaks veel, nii et alles täna õhtul läksid jälle “oma koju”. Aastavahetus möödus vaikselt, mängisime kaarte, ootasime kesköö ja ilutulestiku ära, alkoholi joomise tuju polnud mul üldse, varsti läksime ära magama. Vanadus, vanadus…

Uue aasta esimesed päevad möödusid Cashflow’d mängides. Abikaasa on vana kala, meie ülejäänud polnud kordagi mänginud. Alguses täitsime pabereid ja tundus hullult segane, siis leidsime õnneks äpi, mis arvutused meie eest ära tegi, mängimine läks kohe poole kiiremaks ja meeldivamaks. Ja kui Abikaasa oli esimese mängu käigus veidi nõu andnud, siis edasi oli juba selge ja lihtne. No liiga lihtne, ma ütleks. Kui päriselus ka nii lihtne oleks 🙂 Selle mängu järg, 102, pidavat vist realistlikum olema – ma ei tea ainult, mis kujul see täpselt on ja kuidas praeguse mänguga ühildub… Peab uurima. Sama mängulaud ja teistsugused kaardid äkki? Aga mäng on iseenesest väga mõnus ikkagi ja kindlasti mängime seda veel palju. Samas €150 see mu meelest küll väärt pole… Ma maksin €30, see oli üsna paras summa 🙂

Täna käis Külli oma perega külas. Mul torkas pähe, et näitan talle ja õekesele oma ära andmist ootavate asjade kuhja, äkki leiavad miskit kasulikku… Ja kujutage mu rõõmu, KAHEKSA KOTTI rändas koos nendega minema! Peamiselt lasteriided, veidi minu riideid ja laste mänguasju:

Aga ära anda on ikka veel rohkem… No vähemalt on nüüd rohkem motivatsiooni asjaga tegeleda. Äkki homme?

Eelmise aasta kulusid lõin kokku, peaks mingi ülevaate tegema miski hetk, saaks blogisse ka kirjutada, kellelgi oleks kindlasti põnev lugeda.

Fotomajandusega tegelesin täna õhtul, aga olen nii väsinud, et ei viitsi pildipostitusi tegema hakata. Homme ehk, saaks viimased vana aasta fotod ka kaelast ära.

Eile ja täna olen mängimise vahepeal isegi üsna usinalt koristanud ja mitu masinatäit pesu pesnud. Kõik rätikud ja voodipesud vahetasin ära, lastele sai juba täna õhtul vann ära tehtud, nüüd on homme selle võrra vähem kohustusi. Põhimõtteliselt vist ongi kõik vajalik tehtud, nii et homme võib veel lebotada ja siis hakkabki jälle pihta tavapärane tööelu.