igapäevaelu – Page 49

Oh kuusepuu, oh kuusepuu…

13/12/2015 / igapäevaelu, jõulud, plika, poiss, tervis / Leave a Comment

…küll oled sina kallis.

€25 on minu meelest vähemalt kallis. Aga noh, nagu eelmises postituses tõdesin – mugavus maksab. Pluss täna poleks minust metsa minejat kohe kindlasti olnud.

Ärkasin hommikul ja kõhus keeras. Seda vahel ikka juhtub – lootsin, et söön ja läheb üle. Nii et toimetasin tasakesi tavapärasel moel – panin pesu pesema, sõime hommikust, panin pesu kuivama, pesin nõud ära… Siis läksime Kaubamajakasse, sest mul oli prillide ninapadi pooleks läinud ja vajas vahetamist, sealt siis ostsime kuuse ka. Ei tea küll, miks ma üldse vaevusin prillidega, kui täna on siiamaani läätsed silmas olnud ja homme lähen ju tööle nagunii… Kui lähen.

Sest enesetunne on terve päeva olnud nii kehv, et kolme-nelja paiku koju tagasi jõudes ma lihtsalt ronisin voodisse ja olin seal õhtul kella kaheksani. Kogu selle aja jooksul ei maganud silmatäitki, lihtsalt iiveldasin. Kartsin, et olen äkki kuskilt kõhuviiruse üles korjanud, aga oksendamiseni pole asi õnneks siiski läinud. Pigem on õhtupoole suuremad iiveldushood üldse ära jäänud, alles on lihtsalt kerge keeramine ja suur väsimus. Ei teagi, kus see kala on, midagi veidrat ma ka söönud pole…

Eks näis, kuidas ma ennast homme hommikul tunnen – kui ei ole täitsa korras, siis jään koju ja teen siit tööd. Esmaspäev on nagunii tellimuste päev, vahet pole, kus ma oma arvutiga istun.

Seoses minu rivist väljas olekuga jäi kuuse ehtimine täies ulatuses ülejäänud perekonna peale. Ma arvan, et kuskil viis kuuli lõhkusid lapsed kogemata ära – kui nii edasi läheb, pole varsti enam miskit riputada 😀 Aga noh, mis seal ikka… Lapsed vähemalt olid rõõmsad. Abikaasa mitte nii väga, sellised asjad on tavaliselt minu vastutusala. Aga kuusk sai igatahes ehitud! Mina jõudsin ainult tugitoolis lebotada ja pilti teha. Suurem liigutamine oli liialt väsitav 🙂

Nüüd on köök õhtusöögijärgselt segi ja mina peaks koristama, aga ma tõesti ei jõua… Ja Abikaasa ilmselt ei viitsi. Mis tähendab, et homme hommikul on kole ärgata, nii et selle nimel ma võib-olla ikkagi lähen miski hetk, hambad ristis, koristama.

Tavapäraselt ei häiri selline segadus mind nii palju – kui olen õhtul väsinud, siis koristangi lihtsalt hommikul. Kuna ma aga eile terve päeva kraamisin ja kodu pole ammu nii korras olnud, siis olen segaduse suhtes tavapärasest veel tundlikum. Raske on olla pedant 😀

Päkapiku töökoda

12/12/2015 / igapäevaelu, jõulud, rõõm / 3 Comments

Minevikukogemuse põhjal on jõulukaartide saatmine minu jaoks nii suur ettevõtmine, et teen seda mitte igal aastal, vaid iga kahe aasta tagant. Aega enne lapsi ma täpsemalt ei mäleta, aga siis ka igal aastal ei jõudnud… 2011 saatsin kaarte ja 2013 kah 😛 2012 ja 2014 jäid vahele. Nüüd siis jälle.

Oma osa on kaartide mitte saatmisel ka sellel, et poest ma kaarte põhimõtteliselt ei osta, aga niisama meisterdaja tüüpi ma ka pole. See-eest olen fotopede. Nii et minu jõulukaartide saatmine sõltub sellest, kas mul on parasjagu käepärast mõni äge jõulune foto lastest. Kui on, siis tulevad raudselt kaardid ka.

Eelmised kaks korda olin hädas, et mu kaardid ei mahu napilt standardsuuruses ümbrikusse. Viimati lõikasin ja kleepisin sellepärast ise ümbrikke kokku. Nüüd olen jälle kaks aastat kogunud nende kaartide ümbert, mis on läbi aja mingil põhjusel ostetud, samuti on mul ammusest ajast igasugused erineva kujuga ümbrikud. Otsustasin, et teen sel aastal kaardid hoopis ümbrike järgi 😀

Nii et fotod said tellitud, margid, kartong ja liimilint ostetud, täna õhtul tegin valmis need 16 kaarti, mis posti panen. Tegemist ootavad veel 20 kaarti, mille saan anda käest kätte või torgata paki vahele (mis tähendab, et pole vaja ei marki ega ümbrikku, jumal tänatud). Ja siis tuleb veel kujundada ligi 30 virtuaalset jõulukaarti – ma sel aastal tõmbasin väga konkreetselt posti teel kaartide saatmist vähemaks. Sest no andke andeks, aga ma olen ka ainult inimene 🙂

Nüüd on vaja veel kaartidele sisse ja ümbrikele aadressid kirjutada, see jääb nädalavahetusse. Mul pole õiges toonis kirjutusvahendit, pean ostma.

Eelmisel nädalal küpsetasime pea iga päev piparkooke, sai vist esimese õhina mööda – nädalavahetusel polnud meid õieti koduski ja sel nädalal pole keegi küpsetanud. Homme teen uue taignalaari, eelmisest on veel pool alles. Nädalavahetusel kindlasti küpsetame jälle.

Kodu oli terve nädala paras seapesa. Lihtsalt ei olnud mitte mingit jaksu õhtul pärast tööd rohkem sättida, kui köök korras hoida. Aga nüüd nädala lõpupoole on kuidagi poolkogemata asjad hakanud järjest korda saama. Eile hommikul küürisin enne tööle minekut nii muuseas vannitoa kraanikausi ja kapi puhtaks ning pühkisin seal põranda ära. Eile õhtul panime Plikaga koos tema Frozeni puslesid kokku, selleks tuli eelnevalt elutoa laud ära koristada. Täna õhtul pakkusin Poisile, et panen kõik tema Legod kokku – see plaan oli juba millalgi nädal või kaks tagasi, aga siis ei olnud aega, sai ainult kõik juppideks lõhutud ja sellest ajast on need olnud lastetoa laua peal hunnikus. Nüüd siis sorteerisimegi uuesti ära ja panin kõik kokku, sai laua puhtaks. Tegin kiirelt ülejäänud lastetoa ka korda – seal palju midagi teha polnud, hunnik riideid musta pessu ja mõned mänguasjad oma kohale. Ja riputasin lastele jõulutuled akende külge 🙂

Abikaasa jäi umbes samal ajal magama kui lapsed, mina sattusin elutuba koristama. Tegin taas laua korda, pühkisin põranda ära, nihutasin diivani õigele kohale tagasi. Siis pühkisin köögipõranda ka ära ja likvideerisin prügikastikapis valitseva kaose (pakendiprügi ajas üle).

Siis oligi kell juba kaksteist ning ma tulin elutuppa kaartide kallal nokitsema. Ja nüüd on kell kolm 😛 Aga hästi kulutatud aeg – nädalavahetusel on nüüd nii palju vähem koristada. Põhimõtteliselt ainult magamistuba, mis muidugi ootab juba ammmmmu, äkki ikka lõpuks jõuan teha korda oma riiuli ja kummutipealse, ära andmise asjad on muidugi teises toaseinas samamoodi reas ja ootavad, et mul nende jaoks aega tekiks. Võiks tolmu pühkida ja põrandaid pesta, pesu peab ka kindlasti pesema… Aga siis ongi kõik! Saaks ülejäänud tubadesse ka jõulutuled akna külge ja tooks ometi KUUSE! Ja teeks piparkoogitainast ja piparkooke ja oleks muidu mõnus.

Abikaasa tutvustas mulle suurepärast jõulumuusika kanalit jazzisõpradele, mis mul terve õhtu mänginud on. Ideaalne taustamuusika, tekitab jõulutunnet ja ei hakka samas närvidele käima.

Oli see alles nädalavahetus

07/12/2015 / igapäevaelu, seltsielu / 3 Comments

Ma olen nädalavahetustel kodus uimerdamisega nii ära harjunud, et suisa imelik oli… Ehkki rangelt võttes polnudki erilist tampi peal.

Laupäeval ärkasime kümne paiku, aga kuna lapsed vaatasid kenasti multikaid, saime voodist välja alles ehk kell kaksteist. Söögi tegemisele ja söömisele läkski ülejäänud aeg, kaheks viisime Plika sünnipäevale.

Siis hüppasime kiirelt raamatukogust läbi, seejärel kiire kokkusaamine inimesega, kes meile Tallinnast paar pakki tõi. Lõpuks läksime waldorfkooli jõululaadale, kus võitsin €1 maksva õnneloosiga viimase kinkekaardi ehk Estonia termide perepileti, juhhei. Uitasime ringi, maiustasime veidi kohvikus, ostsime Abikaasa vanaemale paar küünalt.

Siis läksimegi vanaemale külla. Jutustasime ja mängisime täringumängu.

Viiest läksime Plikale järele. Mis muidugi tegelikkuses tähendas, et me jäime terveks õhtuks Tage juurde istuma ja jutustama. Ja ei mina tea, kuidas see juhtus, sest enda meelest ei joonud ma õhtu jooksul üldse palju, aga ju ma siis šampusega liialdasin, tagajärjed olid üsna hävitavad 😀 Eks asi selles ole, et ma praktiliselt ju ei joo üldse ja kui nüüd mõnusasse seltskonda sattusin, kus klaas täitsa iseenesest täitus, nii et ma tähelegi ei pannud… No igatahes, õhtu oli super.

Terve eilse päeva parandasin pead 😛 Voodist välja saime jälle 12 paiku, kolmest ootas järgmine sünnipäev. Liikusin vaevaliselt ringi ja koristasin, sest noh, kodu ei küsi, kui palju eile joodud sai 😀 Ega ma palju muidugi ka ei teinud, aga vähemalt pesu sai pestud ja köök korda – eelmisel päeval polnud kohe ÜLDSE aega koristada. Abikaasal ootas külmkapis ära tegemist suurem hulk liha, nii et ta tegi ahjuliha ja kotlette ja… Lõpuks saatsime üldse lapsed varem ära sünnipäevale ja jõudsime ise sinna kohale alles siis, kui kõik teised juba lahkusid.

Kuna eile oli näosaate finaal, oli nagunii plaanis end kellelegi külla kutsuda seda vaatama, nii et kui Abikaasa õelapse sünnipäevakutse tuli, siis teatasime, et enne me ei lahku, kui finaal vaadatud. Sättisime siis ennast õhtul mõnusasti teleka ette, vaatasime ära algustantsu… Ja elekter läks ära 😀 Õde elab veidi linnast väljas ja teadagi, torm.

Arutlesime muid võimalusi, olime end juba riidesse panemas, kui elekter tagasi tuli. Mõned restardid ruuterile ja saime teleka ka lõpuks tööle. Siis panime järelvaatamisest saate uuesti algusest peale käima ja oli väga mõnus vaadata ning reklaame edasi kerida, kuni me enne viimast esitust jõudsime saatega samale maale. Edasi vaadata oli piin, sest reklaamid olid iga viie minuti tagant. Uni oli ja tahtsime koju minna, selle asemel passisime reklaame. Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad igapäevaselt telekat vaadata – peab alles kannatus olema, kui iga reklaamipausi ajal vetsus käia või võileiba teha või teisi kanaleid klõpsida, samal ajal peale passides, et õigeks ajaks õige kanali peale tagasi saaks. Mina olen ikka paadunud järelvaatamise fänn.

Elekter, muide, läks jälle ära täpselt siis, kui saade läbi sai 😀

Koju jõudsime kell üksteist.

Nii et nädalavahetus möödus kiirelt ja kodus teha ei jõudnud mitte midagi, jõulude peale ei jõudnud ka mitte mõeldagi. Loodetavasti tuleb see nädal rahulikum. Muidugi nüüd pean tööle minema kahjusid kokku lööma, sest eilne hommik algas huvitavate uudistega… Miskit väga hullu ei juhtunud, aga üks jama vajab klaarimist. Meie ei teinud õnneks midagi valesti, aga tagajärgedega tegeleda tuleb sellegipoolest. Õnnelik õnnetus vähemalt, oleks võinud kordi hullemini minna.

Aasta ema, taaskord

21/11/2015 / igapäevaelu, virin/urin / 1 Comment

Lapsed said nädala alguses sünnipäevakutse. Mäletan täpselt, et lugesin seda lasteaias ja ütlesin Plikale – näe, see pidu on täpselt samal ajal kui sinu oma – kell kaks. Mäletan täpselt, et kutsel oli kirjas 14. Imestasin, miks Plika hiljem rääkis, et sünnipäev on hommikul.

Täna olime Abikaasaga mõlemad nii väsinud, et mina ärkasin 11 paiku, tema magas veel edasigi. Lapsed olid muidugi varem üleval, vaatasid multikaid. Pool kaksteist, kui tahtsin just lastele süüa tegema hakata, helistas sünnipäevalapse isa ja küsis, kus me oleme, pidu algas 10.30… Vaatasin uuesti kutset, oli tõesti 10.30.

Üks osa kingitusest oli mul eile ostetud, kaardid joonistasid lapsed ka õnneks eile õhtul valmis. Nii et põhimõtteliselt 20 minutiga lapsed riidesse, autoga linna, jooksuga raamatupoest läbi ja mängumaale. Mul oli plaanis tegelikult veel midagi kingitusele lisada, aga see ei tulnud meeldegi, sest nii kiire oli, ei oleks olnud muidugi aega valida ka.

Lapsed ise tundusid olevat ainult rõõmsad – me saame KOHE sünnipäevale, ei peagi veel mitu tundi ootama. Sünnipäevalaps ise oli ka rõõmus, ega temal polnud mingit vahet (tema oli see, kes küsis isalt, kas meie lapsed siis ei tulegi… muidu poleks isa vist helistanudki). Nii et ainult mina olen see, kes peksab pead vastu seina, sest lapsed saavad mängumaal olla kolme tunni asemel tund ja kolmveerand. Ja et kingitusest see viimane jupike puudu jäi (õnneks need asjad, mis said, on ka okei, ma lihtsalt oleks tahtnud…).

Ja et ma ütlesin ära ühe pildistamise, mida meile pakuti, sest selle aeg kattus sünnipäevaga… Või õigemini siis, nagu lõpuks välja tuli, ei kattunud absoluutselt. Aga see jäi täna üldse ära, nagu ma aru sain.

Ja kõigele lisaks leidsin ma hiljuti pärast otsimist ühe mõnusalt lihtsa maja planeerimise programmi… Tegin jupi tööd eile ära, salvestasin… Jätkasin hiljem tund-kaks, kogu aeg salvestades… Selleks, et lõpuks avastada – pärast esimese jupi salvestusi ükski edasine ei salvestunudki. See on programm, mida saab kasutada oma arvutis, aga projekti salvestada ainult online‘is. Kui mul oli esimene jupp tööd oma arvutis tehtud ja pidin pausi tegema, siis tegingi konto ja salvestasin ära. Hiljem edasi töötades muutused lihtsalt ei salvestunud. Oleks mul ainult tulnud veidi varem pähe kogu töö kinni panna ja uuesti lahti teha, et ma oleks varem avastanud, et kõik uuendused on KADUNUD ja mitte enam edasi teinud…

Kui ma siis lõpuks avastasin, katsetasin veel pisemate muutustega viis korda – mitte mingi nipiga ei salvestunud. On see varasem töö ja kui ma sinna midagi lisan, salvestan ja töö kinni panen, siis uuesti avades on ikka see vana töö ilma muutusteta, mis ei ole mitte kuidagi loogiline.

Nii et nägin s*taks palju vaeva täiesti ilmaasjata. Ja mul on endiselt vaja programmi, millega lihtsa vaevaga põrandaplaani joonistada, et siis hakata katsetama erinevate variantidega… Mida me siis oma koduga lõpuks peale hakata tahame. Ja pärast kõik seda, mis ma eile ilmaasjata ära tegin, pole mingit jõudu, et hakata UUT programmi katsetama.

Ikaldus ikalduse otsa. Ei tundu sellest tulevat maagilist usinat nädalavahetust, kus palju vajalikku tehtud saab. Mitte midagi pole tuju teha. Tuleks nüüd kähku sellest tujust üle saada, sest väljas on võrratu ilm ja terve nädalavahetus on alles ees. Midagi ilusat võiks nüüd kähku juhtuda, mis momentaalselt tuju heaks teeks. Tean küll, et ise peab tegema, aga hetkel see eriti hästi ei õnnestu.

No ei ole mingit mõtet plaane teha!

15/11/2015 / igapäevaelu, kodumajandus / 4 Comments

…vähemalt koristusrindel mitte. Sest kui mingi asjaga ei põle, siis raudselt juhtub nii, et kui üldse mõni plaan teha ja seda veel ka blogis mainida, siis raudselt seda ellu viia ei jõua. Ehk siis mu magamistuba on endiselt umbes-täpselt sama sassis kui reede õhtul 🙂 Ei mingit inspiratsiooni teile.

Osa plaane sai õnneks ikka realiseeritud ka. Pesu sai pestud, Magaziinis käidud, lastele sussid ja kindad soetatud, H&M-ist saime täna Abikaasale viimati Norrast ostetutega identsed bokserid ka, tänud Mormele vihje eest.

Magaziinis, muideks, oli müügil bambusest nõuderest. Selline, mis mulle kõige rohkem meeldib. No vihjeks, äkki kellelgi on tarvis.

Olemine oli enamiku nädalavahetusest kuidagi kehvavõitu, nii et koristushoo asemel olid pigem laiskushood. Ei olnud üldse sellist tunnet, et hakkaks haigeks jääma – no et peaks nüüd ennetavalt tsinki võtma või midagi, st külmetuse tunnet polnud üldse. Aga mul on reedest saati vahelduva eduga peas selline pinge, mis tundub kohe-kohe peavaluks muutuvat – asi pole küll õnneks sinnamaani jõudnud, aga tunne on kehv ikka. Olen vett lürpinud, eriti kaasa ei paista aitavat. Lugesin just reedel kosmeetiku ukse taga Sensast, et peavalu puhul võiks nuusutada mündi või lavendli eeterlikku õli… Töö juures saab vajadusel seda nippi katsetada. Lisaks olid kõhus mingid pinged, täna hommikul oli sellepärast kehv olla. Need õnneks päeva jooksul kadusid.

Nii et eilse päeva asjalike tegemiste alla mahtus peale tavapärase igapäevase kraamimise (vabadel päevadel on mul vahel tunne, et muud ei saagi teha, kui kraanikausitäite kaupa nõusid pesta) kahe masinatäie pesu pesemine ja Magaziinis käimine. Ülejäänud aja veetsime süües ja “Su nägu kõlab tuttavalt” uut hooaega vaadates – me polnud üldse vaadanud, praeguseks oleme kolme osaga ühele poole saanud. Ahjaa, ja üks lemmikraamat hakkas kummitama, nii et mõtlesin seda natuke hilisõhtul lugeda… Magama sain umbes kell kolm 😛

Täna suutsin ennast lõpuks duši alla vedada, pesin kolmanda masinatäie pesu… Ja ülejäänud päeva jällegi kas pesin nõusid :D, vahtisime laule või lugesin raamatut. Abikaasa õe poisid olid terve päeva külas, õhtul viisime kõik lapsed nende poole, käisime ise H&Mis ning homseks vajalikke lilli ostmas. Siis oli plaan kähku lastega koju tagasi tulla, et neile vanni teha, aga juhtus hoopis nii, et külas oli mullivann ja sai seal end puhtaks pestud. Lastel lõbu laialt.

Ok, natuke ma täna ikka lebotamise kõrvalt koristasin ka. Kui pinged kõhus ära kadusid ja lapsed omavahel kenasti mängisid, siis sutike koristushoogu korra peal käis 😛 Täpsemalt said korda kaks sahtlit – nii minu kui Abikaasa soki- (suka-) ja pesusahtli. Lisaks hakkasin triikima just pesust tulnud Plika pidulikku kleiti ja Poisi triiksärki, sattusin siis aga hoogu ja triikisin ära kõik Poisi särgid, mis kapis puude peal rippusid (tavaliselt ma ei vaevu, aga nonde pluuside puhul on ikka triigitult ilusam), seejärel sättisin kõik riided riidepuudele värvi järgi 😀 No ma olen natuke friik, ma tean…

Igatahes on lastele oma riidekappi vaja, sest minu riidekapp on pungil minu riideid täis ja nüüd, kus igal Poisi pluusil ja Plika kleidil on oma riidepuu, ei mahu need kohe kuidagi sinna ära. St mahuks, aga siis oleks kapp riideid nii tihedalt täis topitud, et kõik kleidid läheks kohe jälle kortsu. Peab midagi muud välja mõtlema. Kostüümid on kogu aeg niiviisi lastetoas rippunud, aga viisakatele riietele oleks ka oma kohta vaja. Kasvõi stanget või midagi. Tahaks mingit suvalist oksajändrikku lastetoa seinale, et sinna otsa kõik riidepuud riputada, kellelgi kuskil oli ja see oli äge 😛 Stange ega riidekapi jaoks nagunii ruumi pole…