Biomarket mainis FB-s, et neil on vanemad apelsinid alla hinnatud, kõigest €1 kilo. Mul lõi kohe tuluke peas põlema – eriti valmis apelsinidest saab ju kõige mõnusamalt mahla pressida… Nii et Abikaasa käis kähku linnas ära ja Plika pakkus ennast vabatahtlikult mahla tegema. Mõnus!
Ma tegelikult ei ole üldse enamasti üle mõistuse kaua üleval. Üsna normaalsel ajal lähen magama, üle kesköö pole pea kunagi. No vahel harva 🙂
Hommikuti vara ärgata on ikka veidi raske, aga ma olen sellega nii harjunud, et ei mõtle pikemalt, lihtsalt hakkan tegutsema. Ma ei ole leidnud oma telefonil võimalust panna kordusäratust, no lihtsalt ei ole sellist asja. Seega saan äratuse ainult ühe korra kinni panna ja kui uuesti magama jään, on jama majas. Kõik, kes on minuga koos elanud, teavad mu ärritavat kommet äratust kümme korda edasi lükata… Nii et selles mõttes ongi hea, et ma seda enam teha ei saa 😛
Igatahes, enamasti olen ma õhtul töölt koju jõudes väsinud. Ei kannata üldse asjatut lärmi ja… Nii edasi. Eile olin kohe eriti väsinud – ju oli kuskilt mingi unevõlg tekkinud, mäletan küll, et lugesin miski öö pea kella kaheni raamatut, lihtsalt nii põnev oli ja uni ei tulnud… Katsusin küll rahulikuks jääda, kui kõigepealt lapsed muudkui tülitsesid ja virisesid ning siis Abikaasa nendega kurjustas, aga lõpuks viskas nii üle, et läksin õhtusöögilaua tagant söömata minema ja ronisin lihtsalt kõigi riietega voodisse.
Kell oli siis ehk umbes kaheksa. Magama ma kohe ei jäänud, samas olin nii väsinud ja pahas tujus, et ei suutnud isegi raamatut lugeda, lihtsalt lesisin pimedas. Mul tegelikult polnudki kavatsust niiviisi magama jääda – eeldasin, et ikka teen veel midagi. Söön näiteks, kui olen maha rahunenud, sest olin tegelikult üsna näljane. Aga… Jäin magama ja magasingi hommikuni!
Täna õhtul töölt koju tulles oli lastel sõber külas. Meie tänava poiss, mängivad mänguväljakul tihti koos. Tavaliselt ma õhtuti külalisi ei luba, sest ma olen väsinud ja pole tõesti huvitatud veel rohkemast lärmist. Täna oli külaline lubatud selle tingimusega, et ta võib olla, kuni mina koju jõuan. Ja kui ma siis jõudsin ja mult luniti, kas ta võiks veel külas olla, siis ütlesin: aga palun. Ja kommenteerisin Abikaasale, et ma olen praegu üllatavalt heas seisus.
Alles mitu tundi hiljem tuli meelde, et ma sain ju kümme tundi magada. Et ju sellepärast olengi nii värske.
Kusjuures tööl ei olnud mingit tavapärasest erinevamat või erksamat tunnet. Pigem oli tööpäeva lõpuks tunne, et juhe on koos ja mitte midagi enam teha ei taha. Aga näe, kodus oli jälle hea olla.
Nii et see on vaid kinnitus, kui oluline on piisav uni. Seda enam katsun ma edaspidi kindlasti hiljemalt 23 voodis raamatut lugemas olla. Parem, kui isegi varem. Näiteks 22.30 võiks ennast juba raamatuga sisse sättida. Kui raamat on huvitav, võib ikka minna vähemalt tunnike, kuni uni tuleb. Äratus on mul 7.30. Kui õnnestuks 23.30 magama jääda, siis oleks küll hea, arvan ma.
Lõpetuseks paar pildikest lastest. Sain Kratilt täna pakikese Plikale mõeldud riietega, lisaks oli seal ka kingitus. Seda ma imestasin, miks ta mult paar päeva tagasi teada tahtis, kas Plikale meeldiks rohkem papagoi või kilpkonn 😀 Lapsed olid muidugi pöördes ja enne elukaid käest ära ei pandud, kui nad olid pealaest jalatallani värviga kaetud. Siis mängiti nendega terve ülejäänud õhtu. Aitäh 🙂
FB näitab aeg-ajalt fotosid, mis on üles pandud mingi arv aastaid tagasi – tihti on väga äge vanu aegu meenutada. Nüüd avastasin aga tänu FB-le hoopis ühe huvitava kokkusattumuse.
Eile tuletati meelde üheksa aasta tagune foto sellest ajast, kui ma endale värske harja lõikasin. See oli 22. oktoober 2006.
Täna viis aastat tagasi panin FB-sse üles meie uue kodu pildi. Otsisin blogist ja leidsin, et notar oli toimunud FB-sse pildi panemisest päev varem – ehk samuti 22. oktoobril, sedapuhku aga 2010.
Kui keegi oleks mulle tollel harja lõikamise päeval öelnud, et täpselt nelja aasta pärast olen ma oma ABIKAASA ja KAHE LAPSEGA notaris OMA KODU ostu lepingut allkirjastamas… Ma arvan, et ma oleks selle peale suure häälega naernud.
Kunagi ei tea, kui kiirelt võib elu muutuda 🙂
Kevadel rõõmustasin, et Eesti siidrimaastikule on lõpuks ometi tekkinud midagi veidi tervislikumat. Aga no… Ei olnud ikka see. Oli okei, aga ei jäänud lemmikuks. Vahepeal katsetasin Pulsi siidritega. Leedri-sidruni oli hea, aga no mulle ÜLDSE ei meeldi poest valget suhkrut koju vedada, nii et hing polnud sugugi rahul.
Mingil hetkel tõi Abikaasa mulle Linda ubina. Tegi Saku oma suhkruta siidri, pidi A Le Coq kähku samalaadse toote turule tooma 🙂 Ja vat SEE mulle tõesti maitseb. On vähem magus, kui Pilvine õun, samas mitte täitsa kuiv, mis mulle ka ei istu. Just selline paraja maitsega. Nii et praegu pole tõesti enam küsimust, kui siidri ostmine on. Linda läheb loosi 🙂
Muidugi mulle meeldiks proovida kohalike väiketootjate siidreid, aga kuna ma ei tea, kust neid otsida, on see seni mõtteks jäänudki. Mallukas kirjutas mingisugusest ja loosis välja kah – ma isegi kommenteerisin, aga no tema blogist midagi võita on umbes sama, mis heinakuhjast nõela otsida. Ja nüüdseks ma isegi ei mäleta, mis siider see oli.
Ühesõnaga jah. Kui ma viitsiks, siis ma otsiks üles kõik need kohalikud siidri väiketootjad ja teeks neile ettepaneku, et saatku mulle, ma maitsen ja kirjutan ja loosin. Aga ma ju ei viitsi 🙂
Ma nüüd rüüpan oma hüva märjukest edasi. Rimis oli soodukas €0.89 (täishind on sel vist €1.19 kandis) – ostsin reede puhul mõned pudelid. Olin selle nädala viiest tööpäevast kolm 10h letis müüjat asendamas ja ehkki ma seda väga nautisin, on nüüd küll tunne, et lesiks järgmised kaks päeva voodis, lestad laiali, ja ei teeks mitte midagi asjalikku 🙂
Igal juhul te võite mulle soovitada häid siidreid. Ilma lisatud suhkruta 🙂 Soovitavalt kodumaiseid 🙂