igapäevaelu – Page 55

Nädal aias

12/04/2015 / aed, igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 10 Comments

Pealkiri on uhke, aga reaalselt tähendab nädal tunnikest esmaspäeva õhtul ja nelja tundi laupäeval. Rohkem lihtsalt ei jõudnud 🙂 Tööpäeva õhtud kaovad reeglina käest – tuled koju, teed süüa, ongi juba aeg lapsed magama panna. Reede oli mul vaba, sest viienda tööpäeva tunnid juba varasematel päevadel ära tehtud, aga nii mõnus oli üksi kodus olla – olin kella üheni arvutiga voodis, läbisegi tööd ja lõbu… Ja siis pidin ikkagi tööle minema, sest meil oli koolitus, mis oli hirmus põnev, aga jah… Põhimõtteliselt oli tunne nagu igal tavalisel tööpäeval – jõudsime koju kuue paiku, tegime süüa, panime lapsed magama.

Too esmaspäevaõhtune sutsakas, pärast seda jäi aias seis selline:

Laupäeval oli imeline ilm. Hommikul kulgesime aeglaselt, välja saime ühe paiku. Üleaedne oli ka toimetamas – see, kellega kahe peale me nüüd 33 meetrit aeda peame välja vahetama. Ma juba sain tagasisidet, et võrkaed olevat porno, aga kuna naabril on võrgurullid juba olemas ja lippidest aed läheb vist ikka kirvelt kallimaks, siis… Tundub, et võrk läheb käiku. Eks näis. Igatahes saime juttu puhuda ja koos aia äärest telliseid ning umbrohtu välja kaevata 🙂 Ja arutleda, et kuna võrk seni lippaia peal roninud metsviinapuud vist ei kanna, tuleks privaatsuse saavutamiseks mingi muu variant välja mõelda. No hekk aia äärde vms.

Igal juhul on mul nüüd kinnisidee, et ma tahan aeda sirelipõõsaid. Tollel naabril on sirel hekina ja ta pügab seda nii agaralt, et see ei õitse – ma ei tahaks nii, ma tahaks kohe päris põõsaid, et oleks selline mõnus olemine, nagu kunagi Tartu aias. Nii et nüüd on vaja kuskilt sireli istikuid, tundub mulle. Mitte et ma jällegi sest asjast miskit teaks, aga tundub loogiline 🙂

Kuivatasin esimest korda sel aastal õues pesu:

Ma ei ole siiani suutnud otsustada, mida suvise pesukuivatusega ette võtta. Resti õue tarida on pigem tüütu, ehkki pluss on see, et kui ootamatu vihm tuleb, saab kõik pesu kiirelt tuppa tõsta 🙂 Minu jaoks on kõige romantilisemad ikka need vanakooli pesunöörid, mis on puude vahele tõmmatud, nende puhul jääb ära ka see häda, et pesu on tihedalt mitmes reas ja kuivab sellevõrra aeglasemalt. Aga esiteks on meil puude vahed väga suured ja teiseks pole see puudele eriti hea (mis tuletab meelde, et võrkkiige asukoht tuleb ka ära otsustada aia ümber planeerimisel, eelmisel aastal oli üks ots mängumajakese küljes ja teine puu küljes, aga mõlemad said kannatada… Vaja vist ikka poste vms).

No ja siis on need, mida mõnel pool nimetatakse karussellideks… Kas peaks äkki sellise muretsema?

Pilti otsides sattusin Cherry pakkumise peale, mis on praegu aktiivne. Kellel on selline rest, kuidas tundub, kas tasub ära? Mitte et meil oleks enne juunit mingit vaba raha, oeh. Nii et see pakkumine jääb meist vist kasutamata (aga ma vaatan, et näiteks siin on tollel kallimal täishind €102, nii et see “soodus”pakkumine tundub üks paras kräpp olevat). No olgem ausad, võin oma olemasolevat Leifheiti resti õue tõsta küll, kui vaja. See rest on üks jumala õnnistus ma ütlen. Mitte ühtki teist resti ei tasu osta!

Ja kui nüüd Leifheiti kiitmiseks läks, siis neil on ka olemas õuevariant, äkki peaks siis hoopis seda Viledale eelistama? Ja seda googeldades tuli ühtlasi välja ka mingi lõppenud Cherry pakkumine, kus sama rest maksis €89 ehk võrredes Hansapostist leituga tõesti soodsam. Peab vist tegema tiiru ehituspoodides näiteks. Muidugi ma jõuan tagasi selleni, et sel kuul on rahad otsas ja järgmise kuu omad ette ära planeeritud (hambaarst, autoremont), nii et ma võin kogu selle teema suveni ära unustada 😀

Abikaasa viis prügimäele ära kõik aiast kokku kogutud kiviklibu:

Tellisehunnik on praeguseks selline:

Abikaasa tõstis euroalused aia äärest ära, nii et saime selle kogupikkuses suuremast sodist puhtaks, kiviktaimla samamoodi. Väiksemat sodi on aga veel küllaga, nii et töö pole veel sugugi lõppenud.

Meie kivikollektsioon 🙂 Eks näis, mida me nendega lõpuks teeme.

Täna ärkasin varakult ja õues oli niiii ilus ja päikeseline… Aga selleks ajaks, kui Abikaasa 11 paiku ärkas, sadas juba vihma ja sinna see päev jälle läks. Kaidi käis õelapsega külas, jutustasime temaga, kolmeks pidin taas paariks tunniks tööle minema (no oli selline erandlikult töine nädalavahetus), õhtul kiire tiir Maximas, et järgmiseks nädalaks puuvilju ja muud värsket kraami varuda (no tasub käia seal, valik on suurem ja hinnad soodsamad kui mujal – €15.99 eest sain 5kg õunu, 4kg apelsine, 3kg banaane, suure kilose lillkapsa, 700g kirsstomateid, ühe kurgi, 300g võid, kaks kohvikoort, ühe leiva ja kaks Karumsi kohukest, mis Plika välja lunis), siis kodus söök ja laste vann ja lapsed magama ja… Nädal läbi.

Loodetavasti jõuab järgmisel nädalal rohkem aeda! Aga hea, et natukenegi tehtud sai 🙂

Kevadine ärkamine

31/03/2015 / igapäevaelu, rõõm, tervis, töö / Leave a Comment

Võiks öelda, et märtsi teine pool oli täielik madalseis. Haigus lõi korralikult rivist välja ja kaotas absoluutselt igasugu tegutsemistahte.

Kusjuures alguse sai kogu see haigusejant sellest, et kaks nädalat tagasi kolmapäeval olin ma pika päeva üksi tööl, asendasin müüjat. Ja kaup, mis tuleb muidu alati neljapäeval, tuli seekord suure üllatusena päev varem. Ma ei hakanud teist müüjat, kes oli niigi pikalt järjest tööl olnud, kohale kutsuma – mõtlesin, et nokitsen vaikselt ise ja kui kõike ei jõua, teeme järgmisel päeval koos edasi. Päev ise oli väga vaikne, kliente vähe, seega sain rahus kaubaga tegeleda.

Aeg läks nii märkamatult ja päev möödus nii toimekalt, et sööma ega näiteks WC-sse ma nonde kümne tunni jooksul ei jõudnudki. Abikaasa tõi ühe smuuti, selle jõin ära, ühe õuna sõin ka. Ma kusjuures ise väga nautisin kogu seda päeva, üldse ei tundnud, et oleks üle pingutanud.

Aga ju siis ikkagi pingutasin, sest järgmisel päeval oli TÄIESTI õudne olemine. Jäin kohe heaga töölt koju ja olin pool päeva voodis. Kuna valuvaigisti võtmine ja magamine tegi olukorra paremaks, siis ei mallanud edasi voodisse jääda. Hakkasin koristama, sattusin hoogu ja rügasin õhtuni. Kodule oli seda tõesti vaja, ma polnud ammu põhjalikumalt koristanud – tegin kõik köögikapid korda, pesin kõik põrandad… Tervisele see aga muidugi hästi ei mõjunud. Õhtuks oli jälle palavik kõrge ja olemine s*tt. Kuna aga und ei tulnud, oli vaja veel poole ööni sarja vahtida ja samal ajal sellepärast süümekaid tunda.

Reedel ja laupäeval oli suht sama seis – nii, kui natuke parem hakkas, hakkasin kohe tegutsema… Võtsin küll kergemalt, kui neljapäeval, aga ikkagi möllasin liiga palju ja õhtuks oli jälle kehv. Kodu sai väga korda, tõepoolest. Ja seda tõesti oli ka vaja. Samas olid mul räiged süümekad, sest tegelikult ma oleksin pidanud ka tööd tegema, neid uusi kohustusi, mis ma sellest kuust lisaks sain. Aga ma lihtsalt ei suutnud ennast töö tegemiseks arvuti taha sundida – parim, mis ma suutsin, oli kodu koristamine ja arvutist sarja vahtimine.

Pühapäev oli sünnipäev – vandusin endale, et võtan VÄGA vaikselt ja ei tee mitte midagi, olen voodis. Olin kah ja tundsin ennast täitsa hästi. Seega läksin esmaspäeval tööle, sest teadsin, et töökaaslased tahavad sünnipäeva tähistada. Noh, selleks ajaks, kui lapsed aeda saime ja tööle jõudsin, olin juba puruväsinud, nii et tähistamisest ei tulnud miskit välja. Nädala tellimused tahtsid ka sellegipoolest tegemist, läbi häda tegin ära – teise poole kodust voodist. Aga siis oli ka selge, et tööga tuleb mõneks ajaks tagasi tõmmata, muidu ei lähe midagi paremaks. Seega leppisingi ülemusega kokku, et olen kodus ja paranen ja panen selle puhkusena kirja. Seega sain lahti survest, et ma PEAN nii ja nii palju tööd vel sel kuul ära tegema, sain aja maha võtta.

Kodus olemine aitas küll, mingil päeval käisin isegi aias toimetamas, sest leidsin, et värsket õhku olen kaugelt liiga vähe saanud, üldiselt võtsin kergelt. Sain haigusest jagu, reede õhtul käisin Tallinnas – ammu planeeritud inventuuril abiks. Siis oli küll tuju hea ja sai mõnuga tööd tehtud.

Aga üldiselt oli nädala lõpuni, kokku siis poolteist nädalat, enamik ajast apaatia ja kehv tuju. Eks oli helgemaid hetki ka, aga suuremalt jaolt selline lootusetu tunne. Töö, mida seni iga ihurakuga armastasin, tundus ületamatult tüütu. Kirusin, et oli mul vaja need lisaülesanded kaela võtta.

Õnneks on uuest nädalast olukord kardinaalselt paremaks muutunud. Eile tegin mõnuga terve päeva tööd – kuna eelmisel esmaspäeval sai kehva oleku tõttu tellimusi minimaalselt tehtud ja kõikvõimaliku, mida vähegi kannatas, edasi lükatud, oli seekord tellimist enam kui küllaga.

Täna oli vaikne päev, nii et sain sama suure mõnuga tegeleda just nende lisaülesannetega. Ma tean küll, miks ma need endale “kaela” võtsin – sest ma armastan oma tööd 😀 Lihtsalt kuna see omaette nokitsemine on lõppkokkuvõttes üks suurem projekt, siis oli raske kuskilt otsast kinni hakata – mul on vajadus läheneda asjadele süsteemselt, aga süsteem tuleb esiteks kõigepealt välja mõelda ja see ei ole väga lihtne, kogu selle asja arusaadavalt haldamine. Ja samas tuleb ikkagi tulemusi ette näidata, eks 🙂 No igal juhul, täna läks asi täiega käima, täiustasin natuke veel süsteemi ja tegin reaalset tööd ka. Poolest päevast tulin töölt ära, käisin arenguvestlustel, siis tulin koju ja töötasin edasi. Abikaasa, hea hing, viis lapsed trenni ja läks nendega hiljem õele külla, nii et mul on hindamatult rahulik õhtu kodus ja saan mõnuga tööd teha. Ma pole juba pikka aega tahtnud kodust tööd teha, pigem vastupidi… Täna on pärast pikka puhkust täiega hoog sees, hakkan jälle ennast ära tundma.

Mulle pakuti hiljuti veel ühte kirjatööd, mille vastu võtsin, sest tundus lihtne ja kasulik, samas piisavalt harv, et hakata liialt aega kulutama. Eks sellest räägin hiljem täpsemalt, aga jah, selle jaoks oli ka vaja paari kirjutist ja kuna mul oli madalseis, siis kirusin, et miks kurat mul oli vaja VEEL lisatööd võtta.

Noh, täna tuli vaim peale, kirjutasin vajaliku kiirelt valmis ja nautisin seda protsessi väga. Ja sain aru, MIKS ma selle pakkumise vastu võtsin – sest see on lihtne ja meeldiv ja kasulik ja ei võta palju aega 🙂

Siis koristasin nii muuseas veel toad ära ja panin masinatäie pesu pesema ja kirjutasin kolm blogipostitust. Nüüd otsin endale kiirelt midagi süüa ja teen siis põhitööd edasi. Et ikka möödunud kuu eest võimalikult järjele saada. Ülemused teavad küll, et ma olin pikalt haige ja on arusaavad, aga no ikka on ju endal kehv tunne, kui esimene kuu uued ülesanded ja siis ei jõua nendega tegeleda. Nii et tuleb nüüd tagantjärele usin olla. Vähemalt ma jälle naudin seda 🙂

Peaks äkki kirjutama või?

29/03/2015 / igapäevaelu, kööginurk / Leave a Comment

Ei ole seda blogimise soont, no ei ole kohe üldse.

Jäin eelmise nädala neljapäeval puruhaigeks, nii lendas nädal tagasi korstnasse ka sünnipäev. Esmaspäeval üritasin tööle minna, aga tulin sealt põhimõtteliselt tagurpidi koju tagasi, kirjutasin ülemusele ja ütlesin, et võtan nädala puhkust. Mul oli vaja reede öösel Tallinnas inventuuri teha ja tahtsin enne terveks saada, ilma puhkuseta poleks see õnnestunud. Haiguslehte ei viitsinud võtta, sest oleks rahaliselt rohkem kaotanud ja nagunii oli mul eelmisest aastast nädal puhkust üle.

Kusjuures ega ma üksi haige polnud, Abikaasa vindus samamoodi. Eelmise nädala lõpus jätsime isegi lapsed koju, sel nädalal käisid ikka kenasti aias… Abikaasa oli aga ka veel sellestki nädalast pool kodus.

Nüüdseks olen lõpuks ometi täitsa terve ja tundub, et Abikaasa ka. Ok, köhin, aga see ka paraneb ja ei häiri üldist elu. Täna oli üle pika aja kuiv ilm ja saime lõpuks ometi ära tehtud puud, mis eelmise nädala keskel toodi. Abikaasa kusjuures haigust trotsides tegi pooled neist nädal tagasi ära, aga mina lihtsalt enne ei jõudnud, mu ema käis hoopis oma mehega abiks. Täna sain lõpuks ise ka käed külge panna, pool päeva rassisime õues, lapsed mängisid kõik see aeg ka aias.

Haiguse ajal kusjuures hullult poputati meid. Vahetustega käidi meie eest poes ja tehti süüa 🙂 Õige mitu suppi jõudis meieni ja muud head kraami ka. Need on need puhud, kus perekonna olemasolu eest eriti tänulik olla.

Täna õhtul tegi Abikaasa kikerhernekotlette. Pakk kikerherneid seisis mitu kuud kapis, otsustasime lõpuks ette võtta. Leotatud kikerherned saumikseriga peeneks, riivitud kartul juurde, sibulat ja küüslauku ka… Ja natuke jahu… Vist kõik. Osad panime ahju, osad praadisime pannil. Päris mõnusad said.

Minul tekkis üle pika aja isu küpsetada. Vaatasin küll igasugu retsepte, aga ükski ei erutanud. Mõtlesin, et suva, viskan mingid asjad kokku ja vaatan, mis saab 😀 Võid oli 50g, selle sulatasin ära. Siis panin natuke suhkrut, ühe muna (rohkem polnud), veidi õli, vanilli, hapukoort (tänase kuupäevaga kinnine pakk oli külmikus, see inspireeriski küpsetama), kaarobipulbrit, hirsijahu, riisijahu… Ühesõnaga kõike, mida kapis leidus 😀 Mõtlesin, kas peaks küpsetuspulbrit ka panema, aga proovisin ilma ja jäid mõnusad, sellised väikesed küpsised. Teisele plaaditäiele panin rosinad ka sekka, sai veel mõnusam. Kaarobipulber on tõesti üsna geniaalne kakao asendaja, kuna on juba ise magusapoolne ja suhkrut seega nii palju vaja pole. Ja hirsijahu saab edukalt küpsetistesse “ära peita”. No mul lihtsalt on igasugu kummalised söögiasjad kodus pidevalt, professionaalne kretinism 🙂

Ja ongi märtsikuu praktiliselt läbi. Aeg lendab.

Ootamatu leid

13/03/2015 / igapäevaelu, rõõm / 3 Comments

Kuulsin üle mitme aasta hiire krabistamist. Tundus tulevalt kapi tagant, nihutasin elutoas ühe sektsiooni osa seinast eemale. Hiir ise vist oli ikka seina sees… Küll aga leidsin üles pusletüki, mis läks kaotsi enne Norrasse kolimist 🙂 Laste Eesti kaardiga pusle, mille puuduv tükk mulle aastaid pinnuks silmas on olnud.

Vaat siis.

Puhas rõõm

13/03/2015 / igapäevaelu, rõõm, toitumine / 8 Comments

Tänane õhtu oli erakordselt mõnus. Jõudsime koju alles peale kuut, aga saime järgmised kaks tundi mõnusasti perekondlikult asjatada. Abikaasa kokkas, mina aitasin, pesin pesu ja sättisin kodu, sõime kõik koos õhtust, uued ilusad küünlad põlesid ja muidugi MAASIKATEGA KLAASID!

Umbehääd klaasid on, mahukad ka – 400ml. Kann ei ole küll kõige praktilisem – juba tühjalt on raske ja üsna suur ka teine, nii et kui vett täis panna, tõstan juba kahe käega ja kallan ettevaatlikult. Aga ILUS on, nii et annan kõik vead andeks.

Täna õhtul oli “heureka” moment – avastasin, et meie lapsed armastavad spinatit. Rohelistest lehtedest kokku keeratud salatit nad reeglina ei söö, ega rukola ei peagi igaühele maitsema… Aga spinatilehed eraldi – anna ainult ette, mõlemad vitsutavad rõõmuga. Kas mitte just spinat pole see, mida USA filmides kogu aeg laste toidu sisse peidetakse, et nad jumala eest sööks, aga mida nad kunagi ei taha?

Poiss on alati olnud toiduga üsna leplik. Plika puhul vahel aga tundub, et ta muud ei teegi, kui pirtsutab toiduga ning lemmiktoidud on tal kõik täiesti masendavad – SAI! MAKARONID! Esimest meil kodus pea kunagi pole, pastat teeme küll. Aga olgem ausad, mullegi maitsevad sai ja makaronid. Muidugi vaid siis, kui tegu on kvaliteetsete toodetega, saial on maitsev kate ja pasta hästi valmistatud 🙂

Vahel tundub, et Plikale ei kõlba pooled puuviljad… Aga hetkel ei suutnud välja mõelda ühtki asja, mida ta EI sööks, peale valmis banaanide – tooremad sobivad küll. Maasika-banaani smuutit miskipärast ei taha, kui see aga pulgajäätiseks külmutada, siis sööb rõõmuga. Ok, apelsini ei taha, kui see on liiga tugeva nahaga, arusaadav. Greipi ei soovi kumbki, aga see ka arusaadav. Samas õunad, pirnid, kiivid, melon, arbuus, igasugu marjad – kandke ainult ette.

Paljusid aedvilju söövad tegelikult ka ladnalt – vähemalt siis, kui need on kuumutamata. Kurk, tomat, porgand, kapsas, lillkapsas, brokoli… Ei saaks öelda, et meie peres söödava värske kraami valik väike oleks. Kui aga köögiviljatoitudest rääkida – olen alati isegi hädas olnud, sest keedetult/aurutatult/ahjus tehtult aedviljad mulle pigem ei maitse. Eelistan kah värsket. No ei saa miskit parata, mulle on see toortoitlus südamelähedane. Samas ma muidugi soojast toidust loobuda ei suuda, nii et söön rõõmsalt edasi pastat, nuudleid, riisi, kartuleid ja liha… Lohutan ennast sellega, et vähemalt on värsket kraami kõrval piisavalt.

Hehe, aga paprikat ei armasta meie perest keegi. Küpsetatud toidu sees see kaotab õnneks oma vänge maitse, nii et väikeste tükkidena pastas vms on see minu jaoks täiesti ok. Salatis kannatan ka välja, kui väga palju pole, aga võimalusel nokin siiski välja – Abikaasa sööb ära, temal nii suurt vastumeelsust pole, samas vaimustust ka mitte 🙂 Lapsed nokivad igalt poolt välja. Ühesõnaga kodus ei ole meil paprikat kunagi.

Kui ma lõin kokku eelmisel aastal toidule kulutatud summa, näitas see, et 28% meie eelarvest kulus puuviljadele. Siis taipasin lisada väljas söömised ja selgus, et hoopis sellele kulus aasta lõikes kõige suurem summa – täpsemalt 24%, puuviljadele jäi 21%. Sealt edasi tulid 11% lihatooted, 10% piimatooted, 9% aedviljad ja rohelised lehed, 5% maiustused ja snäkid, 3% pasta… Ja nii edasi. See oli siis hinnapõhine statistika.

Kui ma tegin sellesama statistika toidu KAALU põhjal, siis 55% meie söögist moodustasid puuviljad. Muidugi jah, kõik need ära visatud koored ja südamed moodustasid sellest arvestatava osa… Aga siiski! 943 kg puuvilju 😀 Edasi tulid 14% piimatooted, 10% aedviljad, 6% lihatooted, 3% kuivained ja krõbuskid (viimane siis konkreetselt vaid laste kamapallid autoreisidel, müslit vms kraami me ei söö), 2% muna, 2% leib-sai, 2% maiustused ja snäkid, edasi kõik juba 1% ja vähem.

Kaalupõhine statistika pole muidugi selles suhtes päris täpne, et väljas söömisi pole üldse arvestatud (nende puhul ma ju kaalu kirja panna ei saa), külas on ka alati igasugu asju söödud… Aga iga ampsukest kaaluda ja toitumispäevikut pidada ei viitsiks ma eales, mind huvitab ikka puhtalt eelarveline pool 😀 Väljas söömiste, maiustuste ja lihatoodete puhul innustab juba ainuüksi hinna ja kaalu suhe nende osakaalu vähendama.

Kui nüüd mõelda, et alles juulis jätsime me maha piima joomise ja hakkasime sööma suuremal hulgal puuvilju, siis on päris põnev oodata, millise statistika ma järgmise aasta alguses teha saan.

Puuviljasõltlased, seda me oleme. Ja nüüd veel spinat kah. Ma ütleks, et seis on päris hea ja ei ole kohe üldse probleemi, et meile kõigile maitsevad endiselt ka sai, kook, pasta ja liha. Küsimus on üldises osakaalus 🙂