igapäevaelu

Peaks äkki kirjutama või?

Ei ole seda blogimise soont, no ei ole kohe üldse.

Jäin eelmise nädala neljapäeval puruhaigeks, nii lendas nädal tagasi korstnasse ka sünnipäev. Esmaspäeval üritasin tööle minna, aga tulin sealt põhimõtteliselt tagurpidi koju tagasi, kirjutasin ülemusele ja ütlesin, et võtan nädala puhkust. Mul oli vaja reede öösel Tallinnas inventuuri teha ja tahtsin enne terveks saada, ilma puhkuseta poleks see õnnestunud. Haiguslehte ei viitsinud võtta, sest oleks rahaliselt rohkem kaotanud ja nagunii oli mul eelmisest aastast nädal puhkust üle.

Kusjuures ega ma üksi haige polnud, Abikaasa vindus samamoodi. Eelmise nädala lõpus jätsime isegi lapsed koju, sel nädalal käisid ikka kenasti aias… Abikaasa oli aga ka veel sellestki nädalast pool kodus.

Nüüdseks olen lõpuks ometi täitsa terve ja tundub, et Abikaasa ka. Ok, köhin, aga see ka paraneb ja ei häiri üldist elu. Täna oli üle pika aja kuiv ilm ja saime lõpuks ometi ära tehtud puud, mis eelmise nädala keskel toodi. Abikaasa kusjuures haigust trotsides tegi pooled neist nädal tagasi ära, aga mina lihtsalt enne ei jõudnud, mu ema käis hoopis oma mehega abiks. Täna sain lõpuks ise ka käed külge panna, pool päeva rassisime õues, lapsed mängisid kõik see aeg ka aias.

Haiguse ajal kusjuures hullult poputati meid. Vahetustega käidi meie eest poes ja tehti süüa 🙂 Õige mitu suppi jõudis meieni ja muud head kraami ka. Need on need puhud, kus perekonna olemasolu eest eriti tänulik olla.

Täna õhtul tegi Abikaasa kikerhernekotlette. Pakk kikerherneid seisis mitu kuud kapis, otsustasime lõpuks ette võtta. Leotatud kikerherned saumikseriga peeneks, riivitud kartul juurde, sibulat ja küüslauku ka… Ja natuke jahu… Vist kõik. Osad panime ahju, osad praadisime pannil. Päris mõnusad said.

Minul tekkis üle pika aja isu küpsetada. Vaatasin küll igasugu retsepte, aga ükski ei erutanud. Mõtlesin, et suva, viskan mingid asjad kokku ja vaatan, mis saab 😀 Võid oli 50g, selle sulatasin ära. Siis panin natuke suhkrut, ühe muna (rohkem polnud), veidi õli, vanilli, hapukoort (tänase kuupäevaga kinnine pakk oli külmikus, see inspireeriski küpsetama), kaarobipulbrit, hirsijahu, riisijahu… Ühesõnaga kõike, mida kapis leidus 😀 Mõtlesin, kas peaks küpsetuspulbrit ka panema, aga proovisin ilma ja jäid mõnusad, sellised väikesed küpsised. Teisele plaaditäiele panin rosinad ka sekka, sai veel mõnusam. Kaarobipulber on tõesti üsna geniaalne kakao asendaja, kuna on juba ise magusapoolne ja suhkrut seega nii palju vaja pole. Ja hirsijahu saab edukalt küpsetistesse “ära peita”. No mul lihtsalt on igasugu kummalised söögiasjad kodus pidevalt, professionaalne kretinism 🙂

Ja ongi märtsikuu praktiliselt läbi. Aeg lendab.

Ootamatu leid

Kuulsin üle mitme aasta hiire krabistamist. Tundus tulevalt kapi tagant, nihutasin elutoas ühe sektsiooni osa seinast eemale. Hiir ise vist oli ikka seina sees… Küll aga leidsin üles pusletüki, mis läks kaotsi enne Norrasse kolimist 🙂 Laste Eesti kaardiga pusle, mille puuduv tükk mulle aastaid pinnuks silmas on olnud.

Vaat siis.

Puhas rõõm

Tänane õhtu oli erakordselt mõnus. Jõudsime koju alles peale kuut, aga saime järgmised kaks tundi mõnusasti perekondlikult asjatada. Abikaasa kokkas, mina aitasin, pesin pesu ja sättisin kodu, sõime kõik koos õhtust, uued ilusad küünlad põlesid ja muidugi MAASIKATEGA KLAASID!

2015-03-12 21.35.44

Umbehääd klaasid on, mahukad ka – 400ml. Kann ei ole küll kõige praktilisem – juba tühjalt on raske ja üsna suur ka teine, nii et kui vett täis panna, tõstan juba kahe käega ja kallan ettevaatlikult. Aga ILUS on, nii et annan kõik vead andeks.

Täna õhtul oli “heureka” moment – avastasin, et meie lapsed armastavad spinatit. Rohelistest lehtedest kokku keeratud salatit nad reeglina ei söö, ega rukola ei peagi igaühele maitsema… Aga spinatilehed eraldi – anna ainult ette, mõlemad vitsutavad rõõmuga. Kas mitte just spinat pole see, mida USA filmides kogu aeg laste toidu sisse peidetakse, et nad jumala eest sööks, aga mida nad kunagi ei taha?

Poiss on alati olnud toiduga üsna leplik. Plika puhul vahel aga tundub, et ta muud ei teegi, kui pirtsutab toiduga ning lemmiktoidud on tal kõik täiesti masendavad – SAI! MAKARONID! Esimest meil kodus pea kunagi pole, pastat teeme küll. Aga olgem ausad, mullegi maitsevad sai ja makaronid. Muidugi vaid siis, kui tegu on kvaliteetsete toodetega, saial on maitsev kate ja pasta hästi valmistatud 🙂

Vahel tundub, et Plikale ei kõlba pooled puuviljad… Aga hetkel ei suutnud välja mõelda ühtki asja, mida ta EI sööks, peale valmis banaanide – tooremad sobivad küll. Maasika-banaani smuutit miskipärast ei taha, kui see aga pulgajäätiseks külmutada, siis sööb rõõmuga. Ok, apelsini ei taha, kui see on liiga tugeva nahaga, arusaadav. Greipi ei soovi kumbki, aga see ka arusaadav. Samas õunad, pirnid, kiivid, melon, arbuus, igasugu marjad – kandke ainult ette.

Paljusid aedvilju söövad tegelikult ka ladnalt – vähemalt siis, kui need on kuumutamata. Kurk, tomat, porgand, kapsas, lillkapsas, brokoli… Ei saaks öelda, et meie peres söödava värske kraami valik väike oleks. Kui aga köögiviljatoitudest rääkida – olen alati isegi hädas olnud, sest keedetult/aurutatult/ahjus tehtult aedviljad mulle pigem ei maitse. Eelistan kah värsket. No ei saa miskit parata, mulle on see toortoitlus südamelähedane. Samas ma muidugi soojast toidust loobuda ei suuda, nii et söön rõõmsalt edasi pastat, nuudleid, riisi, kartuleid ja liha… Lohutan ennast sellega, et vähemalt on värsket kraami kõrval piisavalt.

Hehe, aga paprikat ei armasta meie perest keegi. Küpsetatud toidu sees see kaotab õnneks oma vänge maitse, nii et väikeste tükkidena pastas vms on see minu jaoks täiesti ok. Salatis kannatan ka välja, kui väga palju pole, aga võimalusel nokin siiski välja – Abikaasa sööb ära, temal nii suurt vastumeelsust pole, samas vaimustust ka mitte 🙂 Lapsed nokivad igalt poolt välja. Ühesõnaga kodus ei ole meil paprikat kunagi.

Kui ma lõin kokku eelmisel aastal toidule kulutatud summa, näitas see, et 28% meie eelarvest kulus puuviljadele. Siis taipasin lisada väljas söömised ja selgus, et hoopis sellele kulus aasta lõikes kõige suurem summa – täpsemalt 24%, puuviljadele jäi 21%. Sealt edasi tulid 11% lihatooted, 10% piimatooted, 9% aedviljad ja rohelised lehed, 5% maiustused ja snäkid, 3% pasta… Ja nii edasi. See oli siis hinnapõhine statistika.

Kui ma tegin sellesama statistika toidu KAALU põhjal, siis 55% meie söögist moodustasid puuviljad. Muidugi jah, kõik need ära visatud koored ja südamed moodustasid sellest arvestatava osa… Aga siiski! 943 kg puuvilju 😀 Edasi tulid 14% piimatooted, 10% aedviljad, 6% lihatooted, 3% kuivained ja krõbuskid (viimane siis konkreetselt vaid laste kamapallid autoreisidel, müslit vms kraami me ei söö), 2% muna, 2% leib-sai, 2% maiustused ja snäkid, edasi kõik juba 1% ja vähem.

Kaalupõhine statistika pole muidugi selles suhtes päris täpne, et väljas söömisi pole üldse arvestatud (nende puhul ma ju kaalu kirja panna ei saa), külas on ka alati igasugu asju söödud… Aga iga ampsukest kaaluda ja toitumispäevikut pidada ei viitsiks ma eales, mind huvitab ikka puhtalt eelarveline pool 😀 Väljas söömiste, maiustuste ja lihatoodete puhul innustab juba ainuüksi hinna ja kaalu suhe nende osakaalu vähendama.

Kui nüüd mõelda, et alles juulis jätsime me maha piima joomise ja hakkasime sööma suuremal hulgal puuvilju, siis on päris põnev oodata, millise statistika ma järgmise aasta alguses teha saan.

Puuviljasõltlased, seda me oleme. Ja nüüd veel spinat kah. Ma ütleks, et seis on päris hea ja ei ole kohe üldse probleemi, et meile kõigile maitsevad endiselt ka sai, kook, pasta ja liha. Küsimus on üldises osakaalus 🙂

Nädal läbi nagu niuhti

Töönädalast räägime siis, eks… Läks nii mööda, et ei jõudnud silmagi pilgutada.

Esmaspäeva õhtul ei teinud isegi süüa, sõime eelmisest nädalast üle jäänud õhtusöökide jääke. Hiljem lugesin raamatut ja vajusin magama.

Teisipäeva õhtul oli olemine kobedam. Abikaasa skooris kolm suurt angerjat – kuni tema õhtul neid marineeris, tuulasin mina mööda elamist ringi: pesin pesu, koristasin kööki ja lastetuba. Mõtlesin elutuba ka koristada, aga ei viitsinud. Vaatasin kaks osa Hart of Dixiet, korrastasin lugeris raamatuid, vahtisin filmide treilereid.

Eile olime jälle nii väsinud, et ei viitsinud söögi tegemisele isegi mitte mõelda. Kuna on veebruar, imeline tulumaksutagastuse kuu, ja minu arvutuste kohaselt peaks sealt tagasi tulema piisavalt, nii et ei ole vaja nii meeletult kokku hoida, kui igal teisel kuul, lubasime endale take away luksust ja sõime hiinakat. Magustoiduks vastlakuklid, mmm. Siis aga juhtus nii, et vajusin enne kaheksat kogemata magama. Abikaasa pani lapsed magama, mina komberdasin poole kümne paiku hambaid pesema ja magasin siis edasi.

Täna sai tööpäev kogemata 11-tunnine, kusjuures lõunale ma selle aja sees ei jõudnud, näksisin kauba vastu võtmise kõrvale lihtsalt paar küpsist, mis juba olemas olid. Abikaasa pani õhtul kodus mulgi pudru ahju, siis oli tal ka veel asjaajamist, nii et tõi lapsed seitsmest mulle tööle, käis ise ära ja kaheksast läksime kõik koos koju. Ja oh imet, mul oli pärast sööki isegi jaksu kraamida – nii lastetoas, elutoas kui köögis. Tegemata asjad ootavad endiselt igal pool, aga olukord on tunduvalt etem kui enne.

Ja lõpuks ometi oli mul viitsimist ka blogi kirjutada. Ei ole miskit parata – nädal aega on vaikus, siis tuleb neli postitust korraga 😛

Homne päevakava on ideaalis selline:

Magan mõnuga välja, aga ärkan normaalsel ajal – nii üheksa-kümne paiku. Pesen masinatäie heledat pesu. Naudin rahulikku hommikusööki arvuti taga – pasteedisaiad tomatiga ja vastlakuklid – seda muidugi eeldusel, et Abikaasa viitsib hommikul enne tööd käia läbi Mai poe kohvikust, et tuua pasteeti ja vastlakukleid. Kui ta ei viitsi, pole välistatud, et võtan selle ristiretke ise ette, lihtsalt isu on nii suur.

Pärast hommikusööki tahaks koristada – korralikult ja igal pool, sealhulgas pesta põrandad. Nädala pärast tuleb Pips külla ja selle auks ju võiks kodu juba nats varem eeskujulikku korda saada, siis ei pea hiljem rabama. Kui kodu korras, käiks ise duši all ja suunduks seejärel linna, kus kell neli on kosmeetik, aga loodetavasti jääb enne seda aega, et veidi poodides ringi vaadata (seda eeldusel, et mul on poodides käimise tuju). Pärast kosmeetikut lasteaeda ja siis koju.

Vabalt võib juhtuda, et magan keskpäevani, molutan ülejäänud aja maha ja ei jõua enne kosmeetikut tehtud miskit peale kodus leiduva söömise ja duši all käimise. Aga nüüd, kus ma olen oma ideaalse plaani paika pannud, siis võiks see ju ka täide minna. Sest PLAAN on ju selgelt sõnastatud.

Igal juhul võtan vabalt. Läheb nii, kuis minema peab. Ehk ikka plaanipäraselt 😛

Tasakaalu otsides

Viimasel ajal on olnud miskipärast raskusi tavapärase positiivse ellusuhtumise säilitamisega. Oleks vaja, et juhtuks miskit head 🙂

Samas ütlevad kõik targad, et õnnelik olemisel pole miskit pistmist sellega, mis su ümber toimub – tõeliselt õnnelik oled siis, kui oled leidnud rahu ja tasakaalu iseendas, nii et ümbritsev sind enam miskitviisi ei kõiguta.

Ühesõnaga… Tuleb katsuda lihtsalt olla positiivsem ja mõelda positiivsemaid mõtteid. Aga kui mul on parasjagu kehvem tuju, siis ma tahaks selle igipositiivsuse peale teha lihtsalt: ÖÄKK.

Hea küll. Katsun ikka häid mõtteid mõelda 🙂 Või siis natukeseks üldse mitte mõelda, näiteks raamatusse põgeneda.

Scroll to Top