igapäevaelu

Eilsest peale on mul olnud kavatsus kirjutada meie äkitselt tekkinud selle suve remondipaanidest, mis said alguse sellest, et viitsisin lõpuks netti üles panna ja maha müüa meie teisel pool asuva Pioneer pliidi. Eile viidi see ära ja vabanenud ruum tekitas uusi ideid.

Abikaasa lõhkus ja toimetas seal, mis innustas mindki. Võtsin siis ette järgmised asjad, millest vaja ka lahti saada – Singeri õmblusmasina ja turvatoolid. Toolide puhul tõdesin, et võiks esimese asjana siiski katted ära pesta ja alles siis pildistama hakata. Katteid pessu panna pole ma muidugi seni viitsinud. Õmblusmasina pildistasin üles, aga pole kindel, kus seda oleks kõige targem müüa, nii et sest ka mingit kasu saaks, nii et need pildid nüüd lihtsalt ootavad ma aega.

Kuna Abikaasa tõstis kõik mainitud asjad õue, õues oli aga liiga tuuline ja ma ei tahtnud seal nendega tegeleda, läksin tuppa, et pesurest tühjaks teha ja ära panna ning tekitada vaba ruumi toolide jaoks. Pesurestil rippusid aga need pluusid, mis ma Uuskasutuskeskusest ostsin, mis tuletas meelde, et Humana postitus on ikka veel tegemata ja teisigi asju on vaja üles pildistada. Nii ma siis pildistasingi, aga kui ma sellega ühele poole sain, ei olnud aega enam blogisse panemisega tegeleda, sest päriselu, söök ja lapsed, teate küll.

Pesuresti sai lõpuks tühjaks küll, aga on siiani seal, kus oli. Toolid tõstsin teise kohta 😀

Mida ma tegin eile õhtul pärast laste magama panemist, ei suuda meenutada. Ca 22 paiku sai vaikus majja, siis kadus tunnike mitte midagi tehes, misjärel vaatasin lõpuks ometi ära Grey anatoomia 7. hooaja lõpu ja 8. hooaja alguse – hooaja vahetused on alati kõige põnevamad, aga mul pole juba õige mitu päeva olnud aega seda sarja mitte piiludagi.

Õhtu lõpetuseks avastasin, et väsinud tunne kehas on väike palavik.

Täna magasin poole kaheteistkümneni. Olemine on parem, aga mitte suurepärane. Palavikku küll pole, aga tekkis nohu, mida nüüd aktiivselt ravin, et homseks läinud oleks. Olen põhimõtteliselt terve päeva voodis vedelenud.

Mõtlesin taas kord tulla blogisse remondiplaanidest kirjutama. Selleks otsisin pilte kahe aasta tagusest remondist, et leida viimaseid “enne” vaateid, kus eile ära viidud pliit veel olemas oli. Avastasin, et terve 2013 augustikuu piltidest said toona blogisse vaid mõned üksikud. Vaatasin pilte, ohkisin heldinult kolmese Poisi üle.

Mul oli vanasti kombeks hoida fotokaustu desktopil nii kaua, kuni kõik pildid olid blogisse pandud. Hetkeseisuga on desktopil kõik fotokaustad alates maist 2013. Tõenäoliselt on hilisemaid kuid, kust kõik fotod on blogis olemas, aga ma tõstan neid ära kronoloogiliselt, nii et kui midagi varasematest on pooleli, siis hilisemad lihtsalt ootavad. Mais 2013 kolisime Norrast Eestisse tagasi. Ma olen selle kausta sorteerimist ja blogisse piltide valimist võtnud ette vähemalt kaks korda, tõenäoliselt rohkemgi. Iga kord olen veidi enam ära teinud, aga pole lõpuni jõudnud. Nüüd viimati selle aasta kaustu üle vaadates ja pilte blogisse pannes mõtlesin, et tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et elu on liiga kiire ja mis vanematest piltidest pole blogisse jõudnud, ilmselt jäävadki panemata. Pärast tänast nostalgitsemist tean, et ei saa nii – pean ikka kõik üles panema, kui kaua see ka ei võtaks.

Seega hakkasin remondipostituse kirjutamise asemel jälle tegelema kaustaga “Mai 2013”. Vaatasin, et olen blogi jaoks kõik fotod juba välja valinud ja eraldi kausta tõstnud – vaja vaid parajaks lõigata ja üles panna. Siis avastasin, et ema tehtud piltide kaust on täiesti puutumata, mistõttu see töö eelmine kord ilmselt pooleli jäigi. Nüüd olen sealt hulga pilte ära kustutanud, oleks vaja ilmselt veel natuke harvendada ja siis ülejäänutest blogi jaoks välja valida… Ja loodan, et veel tänase päeva jooksul saan need postitused ikkagi üles. Panen need kuupäevaliselt mai lõppu 2013 – RSS lugejatesse jooksevad need postitused sisse, eks ma panen ilmselt ka lingid, et kõik kergelt leiaksid.

Miks see täna kõik nii kaua aega võtab – sest leidsin ka ühe vahva video, mille tahtsin koos fotodega üles panna. Laadisin selle juba üles, siis avastasin, et oleks vaja algusest natuke tarbetut osa ära lõigata. Googeldasin, mis programmiga annab tasuta lõikuda QuickTime videosid – oli nagu meeles, et Windows Movie Maker, mida olen varem selleks tarbeks kasutanud, seda formaati ei tunnistanud. Leidsin mingi programmi, millega sain lõigatud, aga uus salvestamine ajas keeras heli täiesti tuksi. Lugesin edasi ja avastasin, et Windows Movie Maker väidetavalt siiski töötleb ka neid faile. Kuna selle viimasest kasutamisest on möödas tükk aega ja üks uus Windowsi install, pidin selle uuesti installima. Pärast mida ei tulnud see lahti ja andis põhjuseks, et ma pean videokaarti update’ima vms. Millega ma siis nüüd praegu tegelen.

Ühesõnaga mitu tundi jamamist ja reaalne väljund on ümmargune null.

Aga siiski-siiski… Lõpuks saavad toolikatted pestud, toolid üles pildistatud ja maha müüdud. Lõpuks ma mõtlen välja, kuhu see õmblusmasin müüki panna ja müün selle maha. Ja lõikan need Humana pildid parajaks ja kirjutan teise ringi postituse ära. Ja saan maikuu fotod sorditud ja lõigutud ja selle õnnetu video lõigutud ja üles laetud ja need postitused ära kirjutatud. Ükskord ma saan ka meie remondiplaanide postituse kirjutatud.

Aja jooksul saan üle vaadatud ka kõik ülejäänud fotokaustad alates juunist 2013 ja ka kõik need pildid ära sorteeritud ja blogisse pandud. Kunagi saan ma isegi kõik vanemad blogipostitused üle loetud ja avalikustatud. Ahjaa, õige, siis on vaja veel blogi välimust tuunida ja tekitada pealkirja alla lingid tähtsamate teemadega, muuhulgas kirjutada tutvustav jutt minust enesest, mis kõik on mul samuti juba aastaid plaanis.

Aga jah, kui kaua see kõik aega võtab, see on iseasi 😛 Esimeses lõigus mainitud asjad on prioriteet, teises lõigus on pikemaajalised plaanid, mis on olnud plaanis juba mitu aastat ja ikka tegemata. Kuna homsest algab jälle töö, samuti on lapsed ja tavapärane kodumajandus, samuti tahame säästuremonti teha, samuti on suvi, mis tähendab loodetavasti paljusid külla tulevaid sõpru ja rohket sotsialiseerumist, siis enamiku ülalmainitud tegevuste jaoks jäävad vaid loetud õhtutunnid pärast laste magama panemist, mida pean siis jagama Grey anatoomia ja kõige muu vahel.

Tegevust jagub 😀

Muuseas viidi täna lõpuks minema tellisehunnik, millest ammu tahtsime lahti saada. Ja Abikaasa sorteerib teisel pool asju, millega mina midagi pihta hakata ei oska (tööriistad, autokraam jm taoline nodi). Juhhei, asjad siiski liiguvad vaikselt!

Pool kuud võtan ette, et kirjutada, aga ei jõua kuidagi tegudeni. Ja kui siis jõuan, tuleb õige mitu postitust järjest.

Kes teab, kas oleks tänagi kirjutamiseni jõudnud, aga kui lugejad tulevad juba poodi kurtma, et ma üldse ei kirjuta ja nii on igav, siis on tõepoolest viimane aeg 😀

Samas pean tunnistama, et kõigi nende eelmiste postituste üles panemisega jooksis juhe üsnagi kokku. Mul olid küll mingid mõtted, mida tahtsin teiega jagada, aga need on kuskile põgenenud…

Elu on üsna igav. Töö ja lasteaed, kodu, nädalavahetustel vahel veidi külas käimist. Mitte et ma kurdaks, ma olen üsna rahul. Stabiilsus on ka mõnus.

Võtsime Abikaasaga järgmiseks nädalaks mõlemad puhkuse. Plaanis on välja magada ja koristada – noiks kaheks tegevuseks ei jää igapäevase tööelu kõrvalt kunagi piisavalt aega. Õnneks on ka külalised tulemas, see aitab alati kodu maagilisele korda minekule väga efektiivselt kaasa.

Aias pole jõudnud suurt miskit teha, Abikaasa niidab muru vahel ja see suht kõik. Ok, tegelikult ta on rohinud ka 🙂 Mina lihtsalt unustan aia olemasolu tööpäevadel ära ja kui nädalavahetustel on muud tegemist või kehv ilm, siis ei tule ka aed meelde. Lootusetu. Aga noh, varsti saan tulbid välja kaevata ja loodetavasti jõuan ka miski hetk uude kohta istutamiseni. Mis muidugi eeldaks, et me liigutaks mängumaja tahapoole, mis on meeletu ettevõtmine. Üks pakike “Salaaia” nimelisi lilleseemned tuli kuskilt välja, neid võiks külvata… Kästi küll mais, aga noh, ma olen tuntud oma hilise külvamise poolest 😀 Need seemned on muidugi igivanad, kas sealt üldse midagi tuleb… Proovida ju võib.

Õhtud veedan enamasti Grey anatoomiat vaadates. Pooleli on seitsmes hooaeg, seega üle poole on vaadatud. Kuuenda lõpp oli väga kreisi. Kaheksanda lõpus on ka ilmselt hullumaja oodata, siis kaob mitu senist peategelast. Üldiselt on endiselt täitsa tore meelelahutus. Vahepeal, kuskil teise-kolmanda hooaja kandis, tundus küll, et kõik magavad kõigiga stiilis “Vaprad ja ilusad”, aga siis tuli uusi osalisi juurde, st uusi suhteliine ja… Ei olegi nii hull. Eks näis, millal täitsa läbi saan. Ligi kaks kuud olen vaadanud, kuu-kaks läheb ilmselt veel. Kahtlustan, et saab läbi veel enne suve lõppu 🙂

Aga tänaseks on kirjutatud küll ja veel, ma nüüd lõpetan. Ei suudagi kohe otsustada, kas lugeda edasi Minu Eestit või vaadata Greyd 😛 Mõnusad laisad õhtud.

Ma peaaegu iga päev mõtlen, et tahaks blogi kirjutada, aga mitte ei jõua tegudeni.

Näiteks käisin ma nädalavahetusel Tallinnas. Kaks aastat ja seitse kuud pärast lubade saamist tegin oma esimese maanteesõidu pärast ARKi eksamit. Sõitsin terve tee Pärnust Tallinna ja seal Järve keskusesse. Väga lihtne teekond, aga siiski – ma sõitsin Pärnust Tallinna, ma sõitsin Tallinnas 😀 Suur asi minu jaoks.

Tallinnasse läksime sellepärast, et õeke oli perega päevaks Eestis. Taas kord Miia Milla Manda, lastel endiselt lõbu laialt. Ei mäleta, kas ma eelmisel suvel jõudsin sellest üldse eraldi postituse kirjutada – pigem arvan, et mitte.

Kuna ma siia nii harva kirjutama jõuan, tundub kuidagi kohatu lihtsalt ühe lausega ära mainida see, et lastel oli elu esimene jalgpallivõistlus… Või et pühapäevaks lubas terveks päevaks vihma ja mul oli vaja neli masinatäit pesu pesta, nii et olukord tundus sünge… Aga ma ikkagi pesin ja jõudsin kaks esimest ehk tekid-voodipesud õues üsna ära kuivatada, enne kui vihm pärale jõudis ning kolmanda tuppa kuivama panna… Ja et neljanda pesin täna hommikul taimeriga, nii et tõustes oli vaja see vaid kuivama panna. Või et ma käisin eile hambaarsti juures ja oli suur rõõm, kui arve oli planeeritust pea poole väiksem. Või et ma tulin eile õhtul kell kaheksa töölt ja olin hoolimata pika päeva väsimusest ikka nii tubli, et hakkasin esimese asjana hunnikut nõusid pesema…

Ja mis siis, eks 🙂 Kui ma suudaks kirjutada noist igapäevastest asjadest igapäevaselt, siis oleks sellel mingi mõte. Need igapäevased emotsioonid on värskelt toredad, tagantjärele igavad. Kahju on, et igapäevaeluga seotu lihtsalt kaobki meelest, kuna pole aega üles tähendada.

Süüdistage kõiges Grey Anatoomiat 😛 See meeldib meile. No ja kui on õhtul mõnusalt väsinult valik, kas kirjutada blogi või vaadata huvitavat sarja, siis… Njah. Meil on praegu kolmanda hooaja algus käsil. Kokku on hooaegu vist 11 – loodan, et see blogile väga hävitavalt ei mõju.

Neid teemasid, millest olen tahtnud siia kirjutada, on kindlasti mitu korda rohkem, kui hetkel meelde tuli, kuna ma nüüd aga tööd teha tahan, jääb asi sinnapaika. Lihtsalt pisuke elumärk, ehkki üsna igav ja tuleviku suhtes mitte eriti lootustandev. Noh, kui mul on ükskord jälle aega aias midagi ära teha, küll ma siis kirjutan.

Aga peamiselt jõuan noil päevil vaid teiste blogisid lugeda. Need, kes mu blogrolli kasutavad, on sealt kindlasti juba mitu täiendust avastanud.