Võiks öelda, et märtsi teine pool oli täielik madalseis. Haigus lõi korralikult rivist välja ja kaotas absoluutselt igasugu tegutsemistahte.
Kusjuures alguse sai kogu see haigusejant sellest, et kaks nädalat tagasi kolmapäeval olin ma pika päeva üksi tööl, asendasin müüjat. Ja kaup, mis tuleb muidu alati neljapäeval, tuli seekord suure üllatusena päev varem. Ma ei hakanud teist müüjat, kes oli niigi pikalt järjest tööl olnud, kohale kutsuma – mõtlesin, et nokitsen vaikselt ise ja kui kõike ei jõua, teeme järgmisel päeval koos edasi. Päev ise oli väga vaikne, kliente vähe, seega sain rahus kaubaga tegeleda.
Aeg läks nii märkamatult ja päev möödus nii toimekalt, et sööma ega näiteks WC-sse ma nonde kümne tunni jooksul ei jõudnudki. Abikaasa tõi ühe smuuti, selle jõin ära, ühe õuna sõin ka. Ma kusjuures ise väga nautisin kogu seda päeva, üldse ei tundnud, et oleks üle pingutanud.
Aga ju siis ikkagi pingutasin, sest järgmisel päeval oli TÄIESTI õudne olemine. Jäin kohe heaga töölt koju ja olin pool päeva voodis. Kuna valuvaigisti võtmine ja magamine tegi olukorra paremaks, siis ei mallanud edasi voodisse jääda. Hakkasin koristama, sattusin hoogu ja rügasin õhtuni. Kodule oli seda tõesti vaja, ma polnud ammu põhjalikumalt koristanud – tegin kõik köögikapid korda, pesin kõik põrandad… Tervisele see aga muidugi hästi ei mõjunud. Õhtuks oli jälle palavik kõrge ja olemine s*tt. Kuna aga und ei tulnud, oli vaja veel poole ööni sarja vahtida ja samal ajal sellepärast süümekaid tunda.
Reedel ja laupäeval oli suht sama seis – nii, kui natuke parem hakkas, hakkasin kohe tegutsema… Võtsin küll kergemalt, kui neljapäeval, aga ikkagi möllasin liiga palju ja õhtuks oli jälle kehv. Kodu sai väga korda, tõepoolest. Ja seda tõesti oli ka vaja. Samas olid mul räiged süümekad, sest tegelikult ma oleksin pidanud ka tööd tegema, neid uusi kohustusi, mis ma sellest kuust lisaks sain. Aga ma lihtsalt ei suutnud ennast töö tegemiseks arvuti taha sundida – parim, mis ma suutsin, oli kodu koristamine ja arvutist sarja vahtimine.
Pühapäev oli sünnipäev – vandusin endale, et võtan VÄGA vaikselt ja ei tee mitte midagi, olen voodis. Olin kah ja tundsin ennast täitsa hästi. Seega läksin esmaspäeval tööle, sest teadsin, et töökaaslased tahavad sünnipäeva tähistada. Noh, selleks ajaks, kui lapsed aeda saime ja tööle jõudsin, olin juba puruväsinud, nii et tähistamisest ei tulnud miskit välja. Nädala tellimused tahtsid ka sellegipoolest tegemist, läbi häda tegin ära – teise poole kodust voodist. Aga siis oli ka selge, et tööga tuleb mõneks ajaks tagasi tõmmata, muidu ei lähe midagi paremaks. Seega leppisingi ülemusega kokku, et olen kodus ja paranen ja panen selle puhkusena kirja. Seega sain lahti survest, et ma PEAN nii ja nii palju tööd vel sel kuul ära tegema, sain aja maha võtta.
Kodus olemine aitas küll, mingil päeval käisin isegi aias toimetamas, sest leidsin, et värsket õhku olen kaugelt liiga vähe saanud, üldiselt võtsin kergelt. Sain haigusest jagu, reede õhtul käisin Tallinnas – ammu planeeritud inventuuril abiks. Siis oli küll tuju hea ja sai mõnuga tööd tehtud.
Aga üldiselt oli nädala lõpuni, kokku siis poolteist nädalat, enamik ajast apaatia ja kehv tuju. Eks oli helgemaid hetki ka, aga suuremalt jaolt selline lootusetu tunne. Töö, mida seni iga ihurakuga armastasin, tundus ületamatult tüütu. Kirusin, et oli mul vaja need lisaülesanded kaela võtta.
Õnneks on uuest nädalast olukord kardinaalselt paremaks muutunud. Eile tegin mõnuga terve päeva tööd – kuna eelmisel esmaspäeval sai kehva oleku tõttu tellimusi minimaalselt tehtud ja kõikvõimaliku, mida vähegi kannatas, edasi lükatud, oli seekord tellimist enam kui küllaga.
Täna oli vaikne päev, nii et sain sama suure mõnuga tegeleda just nende lisaülesannetega. Ma tean küll, miks ma need endale “kaela” võtsin – sest ma armastan oma tööd 😀 Lihtsalt kuna see omaette nokitsemine on lõppkokkuvõttes üks suurem projekt, siis oli raske kuskilt otsast kinni hakata – mul on vajadus läheneda asjadele süsteemselt, aga süsteem tuleb esiteks kõigepealt välja mõelda ja see ei ole väga lihtne, kogu selle asja arusaadavalt haldamine. Ja samas tuleb ikkagi tulemusi ette näidata, eks 🙂 No igal juhul, täna läks asi täiega käima, täiustasin natuke veel süsteemi ja tegin reaalset tööd ka. Poolest päevast tulin töölt ära, käisin arenguvestlustel, siis tulin koju ja töötasin edasi. Abikaasa, hea hing, viis lapsed trenni ja läks nendega hiljem õele külla, nii et mul on hindamatult rahulik õhtu kodus ja saan mõnuga tööd teha. Ma pole juba pikka aega tahtnud kodust tööd teha, pigem vastupidi… Täna on pärast pikka puhkust täiega hoog sees, hakkan jälle ennast ära tundma.
Mulle pakuti hiljuti veel ühte kirjatööd, mille vastu võtsin, sest tundus lihtne ja kasulik, samas piisavalt harv, et hakata liialt aega kulutama. Eks sellest räägin hiljem täpsemalt, aga jah, selle jaoks oli ka vaja paari kirjutist ja kuna mul oli madalseis, siis kirusin, et miks kurat mul oli vaja VEEL lisatööd võtta.
Noh, täna tuli vaim peale, kirjutasin vajaliku kiirelt valmis ja nautisin seda protsessi väga. Ja sain aru, MIKS ma selle pakkumise vastu võtsin – sest see on lihtne ja meeldiv ja kasulik ja ei võta palju aega 🙂
Siis koristasin nii muuseas veel toad ära ja panin masinatäie pesu pesema ja kirjutasin kolm blogipostitust. Nüüd otsin endale kiirelt midagi süüa ja teen siis põhitööd edasi. Et ikka möödunud kuu eest võimalikult järjele saada. Ülemused teavad küll, et ma olin pikalt haige ja on arusaavad, aga no ikka on ju endal kehv tunne, kui esimene kuu uued ülesanded ja siis ei jõua nendega tegeleda. Nii et tuleb nüüd tagantjärele usin olla. Vähemalt ma jälle naudin seda 🙂
