igapäevaelu

Igapäevane

Nädalavahetuse suutsin nii efektiivselt maha molutada, et peale pesu pesemise vist mitte midagi asjalikku ei teinud – Abikaasa toimetas küll rohkem. Eile oli see-eest eriliselt produktiivne päev – just võttes arvesse seda, et oli ju ikkagi tööpäev.

Mina tegin kusjuures tööl väga pika päeva, jõudsin koju alles pool kaheksa. Abikaasa oli selleks ajaks jõudnud aias muru ära niita ja toimetas seal hilisõhtuni, kuni hämaraks läks – meil on aias hunnik koli, millest tuleb lahti saada, sorteeris seda usinalt.

Kuna ma olin söönud tööl üsna hilja, polnud tavapärast nälga. Lapsed mängisid väljas, seega oli kodus hea rahulik. Sain kööki koristada, viisin pakendi- ja paberiprügi konteineritesse, panin restitäie kuiva pesu kappidesse ära, õmblesin lõpuks ette ühe nööbi, mis juba nädal või kaks ootas, et ma viitsiks – sain lõpuks ometi selle pluusi kappi ära panna. Ja ühe kaks nädalat tagasi puhtaks pestud seeliku, mida suvel ei kanna, viitsisin ka lõpuks teisele poole riidekappi ära viia (no seal on esimeses ruumis tolmune remondiläga ja tuleb pugeda kile vahelt tagumisse ruumi, kus hoiame asju ja ma varem lihtsalt ei viiiiiitsinud :D).

Ühesõnaga toimetasin kaks tundi, kuni enam ei kannatanud ja tuli lapsed tuppa kutsuda. Õhtusöögiks oli nende endi soovil kama, õunad ja nektariinid. Kümne paiku sain nad lõpuks magama. Siis sai ise süüa ja natuke arvuti taga mõnuleda. Magama sai muidugi kaugelt liiga hilja ja täna oli ärgata raske. Juhtub parimateski peredes.

Lastel on kaks viimast lasteaiapäeva ja alates neljapäevast kuu aega suvepuhkust. Abikaasa puhkab juuli viimased nädalad, mina juuli viimase ja augusti esimese. Kaks nädalat puhkuseni, mille jooksul ma pean jõudma väga aktiivselt tööd teha, üks projekt oleks vaja selle ajaga valmis saada.

Pean turvatoolide katted ära pesema, et toolid müüki panna, raha kuluks väga ära… Aga ma kogu aeg unustan!

Kui nüüd seda suvist ilma ka oleks 🙂 Sellist, kus kuumus ei pane tuppa põgenema, aga saaks paljajalu ja lühikeste riietega aias toimetada… Seda pole õieti olnudki. Õnneks on pool suve alles ees ja september on nagunii enamasti suvisem kui juuni, nii et kõik ilus jõuab veel tulla.

Aga nüüd on hommikusöök söödud ja pesumasin vist ka just lõpetas – saan pesu kuivama panna ja tööle minna. Kuulmiseni!

Üliproduktiivne päev

Enne tööleminekut pesin masinatäie pesu ja panin aeda kuivama ning koristasin kärmelt ära kõik toad ja köögi – see tähendab siis muidugi vaid asjade ära panemist, neid oli liiga palju laokil.

Tööl oli nii kiire päev, milletaolist enam ammu pole olnud. Kuna mind homme pole, saime kauba tavapärasest päeva varem. Kuna jaaninädalal kaupa ei tulnud, aga suvel on müük hea, tuli kaupa tavapärasest rohkem. Lisaks tuli palju uusi tooteid, millega oli üksjagu jändamist. Lisaks oli uue kuu algus, mis tähendab igasugu aruannete saatmist. Lisaks oli vaja üks tellimus teha. Ühesõnaga üheksa tundi järjest rabasin – õhtuks oli juhe nii koos, et ei suutnud enam ühtki arukat mõtet mõelda.

Koju jõudsin peale seitset – täpselt õigeks ajaks, et ühineda perega õhtusöögilaua taga. Abikaasa oli kokanud absoluutselt imelise lasanje, mis oli nii hea, et kõik võtsid juurde ja terve suur vorm sai tühjaks söödud.

Pärast seda heitsin korra pikali ja oli nii mõnusalt väsinud tunne, et mitte midagi ei viitsinud teha. Aga oli teada, et on vaja pesu väljast ära tuua, kappidesse panna, pakkida kokku laste riided nädalavahetuse reisi jaoks, pakkida kokku enda asjad, sest mina ise lähen juba homme hommikul…

Ühesõnaga ajasin ennast püsti ja läksin aeda. Seal avastasin täiesti juhuslikult, et lõpuks ometi hakkavad õitsema need ägedad kollased lilled, mida pikisilmi ootasin. Oli nagu meeles, et need õitsesid juunis – kartsin vahepeal, et äkki tõmbasin need kõigi teistega välja, ehkki teadsin täpselt, kus need olid ja seda kohta ei puutunud. Vaatasin nüüd järele, neli aastat tagasi õitsesid need täies ilus 17. juunil. Ju olid siis soojemad ilmad. Praegu on lahti vaid üks õis:

2015-07-01 20.04.33

Kuna aga terve see peenar, kus oli vanasti kiviktaimla, oli umbrohtu täis kasvanud, sest ma juunikuus unustasin aia olemasolu suht ära 😀 Siis tõmbasin paar taime üles ja tekkis vastupandamatu iha terve peenar ära rohida. Kell kaheksa õhtul, pärast üheksatunnist tööpäeva tuleb mul isu rohida. Normaalne 😀

2015-07-01 20.04.46

No ja puhtaks ta sai. Mõtlen, et kuna ma ei tea, mida tarka sinna panna ja kui ma tahaks näiteks seemneid külvata, mitte valmis lilli istutada, siis kas nad läbi selle meeletu umbrohu üldse suudavad kasvama hakata, nii et neil oleks ruumi hingata ja ma neid kogemata ära ei rohiks… Äkki peaks üldse selle peenra kilega kinni katma, et umbrohi ei saaks rohkem kasvada? Ja järgmisel kevadel uut mulda peale tooma ja sinna miskit istutama? Läbi kaevata ei saa, seal on all kohati vana vundament ja üleüldse kivine lugu. Aastaga peaks igasugu umbrohud seal kile all täielikult sigimisvõimetuks muutuma… Või mis?

2015-07-01 20.54.20

Ma ausõna ei tea aiandusest mitte midagi. Minu unistus on, et keegi oskaja tuleks ja teeks mulle valmis paar ilusat lillepeenart, kus oleks just õiges vahekorras erinevatel aegadel õitsevaid võimalikult lollikindlaid püsililli, nii et mina ei peaks edaspidi peale lillede imetlemise eriti midagi tegema 😛

Kell pool kümme tulin tuppa, panin pesu ära, lapsed magama, asjad kokku… Ja ongi kesköö kohe-kohe käes. Seega vaatan kiirelt lõpuni Grey anatoomia osa, mis eile pooleli jäi ja siis kähku magama.

Sun makes all the difference

Eile hommikul tehtud pilt:

2015-06-29 09.16.24

Käes on see aeg, kus saab käia hommikumantlis aias, et võileiva peale rohelist otsida. Parim aeg aastas 🙂

Eile käisin esimest korda paljasääri tööl.

Täna hommikul oli akna taga hall ja ärkamine oli poole raskem. Õnneks päike nüüd ikka piilub.

Kuidas üks asi viib teiseni, nii et tehtud ei saa midagi

Eilsest peale on mul olnud kavatsus kirjutada meie äkitselt tekkinud selle suve remondipaanidest, mis said alguse sellest, et viitsisin lõpuks netti üles panna ja maha müüa meie teisel pool asuva Pioneer pliidi. Eile viidi see ära ja vabanenud ruum tekitas uusi ideid.

Abikaasa lõhkus ja toimetas seal, mis innustas mindki. Võtsin siis ette järgmised asjad, millest vaja ka lahti saada – Singeri õmblusmasina ja turvatoolid. Toolide puhul tõdesin, et võiks esimese asjana siiski katted ära pesta ja alles siis pildistama hakata. Katteid pessu panna pole ma muidugi seni viitsinud. Õmblusmasina pildistasin üles, aga pole kindel, kus seda oleks kõige targem müüa, nii et sest ka mingit kasu saaks, nii et need pildid nüüd lihtsalt ootavad ma aega.

Kuna Abikaasa tõstis kõik mainitud asjad õue, õues oli aga liiga tuuline ja ma ei tahtnud seal nendega tegeleda, läksin tuppa, et pesurest tühjaks teha ja ära panna ning tekitada vaba ruumi toolide jaoks. Pesurestil rippusid aga need pluusid, mis ma Uuskasutuskeskusest ostsin, mis tuletas meelde, et Humana postitus on ikka veel tegemata ja teisigi asju on vaja üles pildistada. Nii ma siis pildistasingi, aga kui ma sellega ühele poole sain, ei olnud aega enam blogisse panemisega tegeleda, sest päriselu, söök ja lapsed, teate küll.

Pesuresti sai lõpuks tühjaks küll, aga on siiani seal, kus oli. Toolid tõstsin teise kohta 😀

Mida ma tegin eile õhtul pärast laste magama panemist, ei suuda meenutada. Ca 22 paiku sai vaikus majja, siis kadus tunnike mitte midagi tehes, misjärel vaatasin lõpuks ometi ära Grey anatoomia 7. hooaja lõpu ja 8. hooaja alguse – hooaja vahetused on alati kõige põnevamad, aga mul pole juba õige mitu päeva olnud aega seda sarja mitte piiludagi.

Õhtu lõpetuseks avastasin, et väsinud tunne kehas on väike palavik.

Täna magasin poole kaheteistkümneni. Olemine on parem, aga mitte suurepärane. Palavikku küll pole, aga tekkis nohu, mida nüüd aktiivselt ravin, et homseks läinud oleks. Olen põhimõtteliselt terve päeva voodis vedelenud.

Mõtlesin taas kord tulla blogisse remondiplaanidest kirjutama. Selleks otsisin pilte kahe aasta tagusest remondist, et leida viimaseid “enne” vaateid, kus eile ära viidud pliit veel olemas oli. Avastasin, et terve 2013 augustikuu piltidest said toona blogisse vaid mõned üksikud. Vaatasin pilte, ohkisin heldinult kolmese Poisi üle.

Mul oli vanasti kombeks hoida fotokaustu desktopil nii kaua, kuni kõik pildid olid blogisse pandud. Hetkeseisuga on desktopil kõik fotokaustad alates maist 2013. Tõenäoliselt on hilisemaid kuid, kust kõik fotod on blogis olemas, aga ma tõstan neid ära kronoloogiliselt, nii et kui midagi varasematest on pooleli, siis hilisemad lihtsalt ootavad. Mais 2013 kolisime Norrast Eestisse tagasi. Ma olen selle kausta sorteerimist ja blogisse piltide valimist võtnud ette vähemalt kaks korda, tõenäoliselt rohkemgi. Iga kord olen veidi enam ära teinud, aga pole lõpuni jõudnud. Nüüd viimati selle aasta kaustu üle vaadates ja pilte blogisse pannes mõtlesin, et tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et elu on liiga kiire ja mis vanematest piltidest pole blogisse jõudnud, ilmselt jäävadki panemata. Pärast tänast nostalgitsemist tean, et ei saa nii – pean ikka kõik üles panema, kui kaua see ka ei võtaks.

Seega hakkasin remondipostituse kirjutamise asemel jälle tegelema kaustaga “Mai 2013”. Vaatasin, et olen blogi jaoks kõik fotod juba välja valinud ja eraldi kausta tõstnud – vaja vaid parajaks lõigata ja üles panna. Siis avastasin, et ema tehtud piltide kaust on täiesti puutumata, mistõttu see töö eelmine kord ilmselt pooleli jäigi. Nüüd olen sealt hulga pilte ära kustutanud, oleks vaja ilmselt veel natuke harvendada ja siis ülejäänutest blogi jaoks välja valida… Ja loodan, et veel tänase päeva jooksul saan need postitused ikkagi üles. Panen need kuupäevaliselt mai lõppu 2013 – RSS lugejatesse jooksevad need postitused sisse, eks ma panen ilmselt ka lingid, et kõik kergelt leiaksid.

Miks see täna kõik nii kaua aega võtab – sest leidsin ka ühe vahva video, mille tahtsin koos fotodega üles panna. Laadisin selle juba üles, siis avastasin, et oleks vaja algusest natuke tarbetut osa ära lõigata. Googeldasin, mis programmiga annab tasuta lõikuda QuickTime videosid – oli nagu meeles, et Windows Movie Maker, mida olen varem selleks tarbeks kasutanud, seda formaati ei tunnistanud. Leidsin mingi programmi, millega sain lõigatud, aga uus salvestamine ajas keeras heli täiesti tuksi. Lugesin edasi ja avastasin, et Windows Movie Maker väidetavalt siiski töötleb ka neid faile. Kuna selle viimasest kasutamisest on möödas tükk aega ja üks uus Windowsi install, pidin selle uuesti installima. Pärast mida ei tulnud see lahti ja andis põhjuseks, et ma pean videokaarti update’ima vms. Millega ma siis nüüd praegu tegelen.

Ühesõnaga mitu tundi jamamist ja reaalne väljund on ümmargune null.

Aga siiski-siiski… Lõpuks saavad toolikatted pestud, toolid üles pildistatud ja maha müüdud. Lõpuks ma mõtlen välja, kuhu see õmblusmasin müüki panna ja müün selle maha. Ja lõikan need Humana pildid parajaks ja kirjutan teise ringi postituse ära. Ja saan maikuu fotod sorditud ja lõigutud ja selle õnnetu video lõigutud ja üles laetud ja need postitused ära kirjutatud. Ükskord ma saan ka meie remondiplaanide postituse kirjutatud.

Aja jooksul saan üle vaadatud ka kõik ülejäänud fotokaustad alates juunist 2013 ja ka kõik need pildid ära sorteeritud ja blogisse pandud. Kunagi saan ma isegi kõik vanemad blogipostitused üle loetud ja avalikustatud. Ahjaa, õige, siis on vaja veel blogi välimust tuunida ja tekitada pealkirja alla lingid tähtsamate teemadega, muuhulgas kirjutada tutvustav jutt minust enesest, mis kõik on mul samuti juba aastaid plaanis.

Aga jah, kui kaua see kõik aega võtab, see on iseasi 😛 Esimeses lõigus mainitud asjad on prioriteet, teises lõigus on pikemaajalised plaanid, mis on olnud plaanis juba mitu aastat ja ikka tegemata. Kuna homsest algab jälle töö, samuti on lapsed ja tavapärane kodumajandus, samuti tahame säästuremonti teha, samuti on suvi, mis tähendab loodetavasti paljusid külla tulevaid sõpru ja rohket sotsialiseerumist, siis enamiku ülalmainitud tegevuste jaoks jäävad vaid loetud õhtutunnid pärast laste magama panemist, mida pean siis jagama Grey anatoomia ja kõige muu vahel.

Tegevust jagub 😀

Muuseas viidi täna lõpuks minema tellisehunnik, millest ammu tahtsime lahti saada. Ja Abikaasa sorteerib teisel pool asju, millega mina midagi pihta hakata ei oska (tööriistad, autokraam jm taoline nodi). Juhhei, asjad siiski liiguvad vaikselt!

Väike puhkus

Mul oli plaanis võtta kaks nädalat puhkust juuli lõpus ja augusti alguses, kui lasteaed nagunii kinni on. See tähendab, endiselt on plaanis. Aga kui selgus, et jaaninädalal kaupa ei tule, siis tekkis ekspromptidee see nädal ka vabaks võtta. Mõeldud-tehtud.

Pean tunnistama, et täna oli esimene päev, mil ma tõeliselt puhkasin. Eelmised viis päeva olid lapsed kodus ja vingumist oli rohkem, kui oleks meeldinud. Seltsielu pool oli mõnus, aga ülejäänud aeg ei olnud kõige toredam. Pidevalt oli tunne, et peaks midagi tegema, aga üldse ei viitsi. No näiteks koristama või lastega koos midagi tegema. Aga lapsed ajasid oma vingumisega närvi juba enne, kui ma jõudsin midagi nendega teha, siis enam ei tahtnud ja nii see läks.

Igatahes – täna läksid lapsed lasteaeda ja päev oli lihtsalt imeline. Hommikul käisime Abikaasa vanaema juures tema aknaid pesemas ja hommikust söömas, päev sai kohe asjaliku alguse. Krissu tuli eile külla, temaga lobisesime terve õhtu ja täna pool päeva. Kuna ma näen teda harva, nii kord-paar aastas, oli lobisemine seega igati omal kohal ja õigustas mitte millegi asjalikuma tegemist.

Õhtul viisime Krissu bussijaama ja läksime koos lasteaeda. Tavaliselt käib lastel järel Abikaasa, vahel ka mina, enamasti on ikka kiire, oleme väsinud või näljased… Täna oli kaks puhanud ja rõõmsat vanemat, kes mängisid jalgpalli 🙂 Ja kui lapsed ikka pärast lasteaeda lunivad, et läheme külla, samal ajal, kui meie unistame ainult koju jõudmisest, siis täna oli minul ka tuju hea ja energiat palju, nii et läksime hoopis linna ja külastasime kokku kolme mänguväljakut. Nojah, kui nüüd kristalselt aus olla, siis Abikaasa oli lastega mänguväljakul ja mina tuulasin teise ringi poodides ning hiljem Selveris. Kõigepealt Uuskasutuskeskus ja Vana pargi mänguväljak, siis Ülejõe Humana ja sealt üle tee olev Nooruse pargi mänguväljak, viimaks Mai Selver ja sealne mänguväljak. Koju jõudsime kell pool kaheksa, õhtusöögiks sõime salatit ja grillvorstikesi, mis vanaema meile hommikul kaasa pakkis. Lapsed panin kell üheksa magama, kell kümme tulid nad toast välja ja teatasid, et on tund aega klotsidest ehitanud… Siis lubasid magama minna, aga pool üksteist polnud veel ka voodis 😀 Vähemalt olid vaiksed ja ei tülitsenud, see on juba suur asi. Nüüd on lõpuks vaikus majas.

Ühesõnaga imemõnus päev oli.

Aga miks ma seda postitust üldse kirjutama hakkasin… Jaanipäev oli ja Kratt käis külas. Lugesin just blogid läbi ja ta kirjutas, kuidas me üritasime meelde tuletada, millal nad siin varem käisid, aga täpselt ei suutnudki meenutada. Ma siis nüüd otsisin blogist üles, nagu lubatud. Esimest korda 2012 juulis, teist korda 2013 jaanipäeval, kolmandat korda eelmise aasta juulis, nüüd siis jälle jaanide ajal. Ja see oli siis ilmselt 2012, kui neil oli alguses plaan jaanipäevaks tulla, aga sadas nii roppu moodi, et külaskäik lükkus edasi.

Igatahes tõesti, võiks öelda, et tegemist on juba traditsiooniga. Ma pead ei anna, äkki nad mõni suvi käisid isegi mitu korda, aga blogi otsingust nagu rohkem ei tulnud… Küllap sai ikka kõik kirja. Järgmine suvi saab siis juba viies kord olema, kui nad just sel suvel teist korda siia ei jõua 😛

Pilte ei teinud ma seekord ise mitte ühtki, emalt pole veel kätte saanud, Kratilt sain, aga need sobiks enamuses parooli alla, st ehk kunagi hiljem, kui on suurem ports, ei viitsi paarikaupa tilgutada. Üks pilt siiski on, jaanitulest. Kusjuures kaks aastat tagasi me üldse lõket ei teinudki, sest Abikaasat polnud ja ei tulnud nagu pähe, grillisime niisama. Seekord olime üsna kindlad, et saadame mehed vihmavarjudega grillima ja sööme ise toas, aga ennäe imet, õhtul läks siiski ilm nii vastuvõetavaks, et lõkke ääres andis täitsa olla, seega sõime väljas, nagu peab 🙂

DSC_0030

Homme on ka mõnus vaba päev, kus lapsed lasteaias. Äkki jõuan siis ühe teise ringi postituse teha? Sain täna Uuskasutuskeskusest kaks jube vahvat pluusi, Humanast mõni aeg varem päris mitu toredat asja ja mingid jaanuarikuised Humana pildid on ka üles panemata 😀 Näis. Aga nüüd Grey anatoomia 😛

Scroll to Top