Jõululaupäev, vol 2
jõulud
Jõuluootus
Täna sain voodist välja peale kahteteist 😛 Ärkasin muidugi varem, aga mis see loeb. Hommikust sõime vist umbes poole kahe paiku.
Õhtupoolikul küpsetasin piparkooke – tuleb meelde, et lubasin oma taignateost eraldi postituse kirjutada ja seda võiks ju teha… Samas hetkel kuidagi ei viitsi ja pigem vast ootangi ära, kui viimane tainas ka küpsetatud on. Igal juhul küpsetasin täna 20 südant kinkimiseks ja unbes teist samapalju väikeseid söömiseks. Nisujahust tainas on nüüd otsas, riisijahust ootamas.
Esimese riisijahust laari keerasin pekki, läks liiga kõvaks ja piparkooke sellest ei saa – küll aga peaks see sobima suurepäraselt toorjuustukoogi põhjaks, ostsime selleks tarbeks juba toorjuustu ja kirsikompotigi ära (kuidagi tundub, et kirsid võiks piparkoogimaitseainega hästi mekkida). Nüüd vaja ainult välja mõelda, mis puhuks kooki teha – keegi võiks külla tulla lauamänge mängima näiteks 😛 Ja samas, ema juurde aasta lõpu jõuluistumisele oleks ka kindlasti midagi magusat vaja…
Eelmisest aastast kasutamata jäänud tuhksuhkrud said realiseeritud, glasuurisime koos lastega – mina suuri, nemad väikseid kooke. Kinkideks minevad südamed on nüüd kõik olemas, juhhei.
Õhtul kell pool kaheksa tuli pakiteade. Ma nonde pakkide puhul kunagi ei tea, kas töö või eraelu. Ok, enamasti on sõnumis saatja kirjas, aga alati mitte. Ma ei teadnud, et mul oleks ükski töine tellimus tulemas, seega saatsin Abikaasa kohe järele. Oligi täitsa eraeluline ja ei osanud seda jällegi kõige vähematki oodata. Siinkohal saadan palavad tänud ja jõulutervitused päkapikk Virgele – meil oligi just vaja paar jõulukaarti valmis meisterdada, aga polnud materjali. See mure on nüüd murtud 🙂
Lapsed jaurasid magama minemise ajal – Plika oli väsinud ja tahtis magada, Poiss segas teda. Plika läks kurtma Abikaasale, kes tukastas elutoa diivanil ning jäi lõpuks tema rinnale magama. Poiss tuli mulle kurtma, et tema ei taha üksi oma toas magada – tahab, et Plika tuleks ka. Mina porisesin vastu, et ise on süüdi, mis ta siis segas ja lasku aga jalga ning mingu magama.
Vahepeal kuulsin elutoast mingit põntsu ja Plika niutsumist, aga siis jäi jälle kõik rahulikuks. Ja kui ma siis mõni aeg hiljem vaatama läksin:
Ühesõnaga Plika oli diivanilt maha kukkunud ja magas edasi. Poiss oli leidnud lahenduse üksindusele ja teisele diivanile magama kolinud 😀 Sel ajal, kui ma Plikat süles oma voodisse viisin, kukkus Poiss diivanilt suure mütsuga põrandale 😀 Õnneks vist haiget ei saanud, korjasin ta kähku sülle ja viisin ka oma voodisse. Nii nad siis nüüd kõik magavad.
Lugesin ennist voodis raamatut ja silm hakkas juba kinni vajuma, aga kõigi nende päästeoperatsioonide peale kadus uni täiesti ära. Huvitav, kauaks seda ärksat olemist nüüd jagub, äkki õnnestub isegi raamatuga ühele poole saada 😛 Ilmselt siiski pigem mitte, alles 58% on loetud…
“Minu Jeruusalemma” lugesin eile õhtul läbi, täna kolmandiku Justini “Reisikirjust” (“Reisikirjadest”? Ma tean küll, kuskil intervjuus oli kirjas, et otsusta ise, kuidas käänata tahad… Ma ei suuda otsustada 😀 ). Vahepeal tuli romantilise komöödia vaatamise tuju, aga pärast kümne treileri vaatamist kadus see ära – nagu kõik viimased korrad juhtunud on. Nüüd loen vahelduseks jälle inglise keeles, ehkki jah, peaks vist ikka raamatukogu raamatutele keskenduma, viis tükki ootab veel lugemist.
Meil on päkapikud käinud…
…aga mina neid ei näinud
nägin ainult kingipakke
nüüd ma hüppan rõõmust lakke
Leidsin kotta taarat viies naabrimehe poolt lauale poetatud pakiteate. Tegin sellest pilti, saatsin Abikaasale ning sain varsti vastuseks Dropboxi lingi fotodega paki sisust – see tähendab siis fotod ligi kümnest pakist, mis jäävad ootama ülehomset õhtut, mil need kuuse alla poetada. Üks jõulupäkapikk oli jälle hoogu sattunud 🙂
Eilne päev kadus käest – ma ei suuda näiteks meenutada, mida ma tegin päeva esimese poolega. Järelikult suurt miskit, mis ongi ju puhkus… Või mis.
Ahjaa, õige küll – kuuse ehtisime ju ära!
Õhtupoolikul tegin 4,6 kilo piparkoogitainast, nelja erineva koostisega. Täitsa ise, Abikaasa aitas ainult ühte portsu veidi kokku segada. Täna õhtul ehk küpsetame igaühest natuke ära, et degusteerida. Esimene maitsmine toimus muidugi tainast tehes ja vastavalt sellele sai järgmiste laaride retsepte kohendatud, aga lõplikult saab hinnata ikka alles siis, kui kook on küps. Ootan põnevusega. Kirjutan sellest kõigest kindlasti eraldi postituse.
Läksin eile õhtul üsna vara magama – raamatu panin käest nii umbes pool üksteist ja väga kaua enda mäletamist mööda lakke ei vahtinud. Abikaasa ärkas hommikul tavapäraselt seitsme paiku, et tööle minna, lapsed olid siis ka juba üleval. Alul tundus, et kaua magamisest ei tule midagi välja, sest lärmi ja tülisid oli üksjagu, aga pärast pudrusöömist läks asi paremaks. See tähendab siis, et Abikaasa tegi putru ja nemad lastega sõid, mina olin voodis 🙂 Magasin kümneni ja mõnulesin siis veel terve tunni poolunes voodis – lihtsalt rõõm oli kuulata, kuidas lapsed teises toas mõnusalt mängisid, ilma ühegi tülita.
Siis jutustasime ja kallistasime tükk aega, koristasime kiirelt kodu, sõime kõik koos võileibu (kellele hommiku-, kellele lõunasöök) ning läksime seejärel mu töö juurde, sest mul oli vaja osta pesugeeli ja sapiseepi ja viimase osa ühest kingitusest. Ja natuke tööasju ka ajada – mis siis, et puhkus.
Vaatasin just kaardilt, et jalutuskäik tööle on täpselt 2km – hm, ma arvasin, et 1,8. No igal juhul, ma küsisin enne lastelt mitu korda – kas te ikka tahate minna, see on üsna pikk maa jala käimiseks. Tahtsid ja käisid selle 2x2km tublisti ära. Tagasiteel küll oli veidi virinat, aga koju me jõudsime ja tänu sellele retkele jäid nad mõlemad kohe kenasti lõunaunne… Plika ju tavaliselt ei maga, seekord jäi protestideta.
Mina sain masinatäie pesu pesema panna ja lõpuks arvuti lahti teha. Ma olen ennast puhkuse ajal teadlikult harjutanud vähem arvutis olema – kaasa arvatud see, et ei jookse iga telefoni märguande peale meili kontrollima.
Kuna Poiss just ärkas ning pesumasin ka lõpetas, siis panengi nüüd jälle arvuti kinni ja lähen toimetama.
Kirjavahetus jõuluvanaga
Mõned päevad tagasi leidsin laste susside seest sellised kirjad:
See on see koht, kus ma kratsisin kukalt, kas tõesti on olemas haldjas, mida saab juhtida puldiga… Plikalt hiljem uurides selgus, et ühel ta lasteaiakaaslasel olevat olnud.
Poisi kiri tekitas veel suuremat segadust. Hiljem uurides selgus, et tegu on kollast värvi Transformeriga, mida Poiss kutsub kimalaseks – Maximas nägin küll kollast ja Bumblebee nimelist, see oli ilmselt see – maksis miski €20 ringis, mis oleks olnud allahindlusega ehk isegi vastuvõetav, AGA see variant ei käinud robotist autoks. Need, mis käisid, olid teise nimega, sinist värvi ja maksid €36.90 vms – ma ei kujuta päriselt ette, et ma oleks ostnud selle isegi -45% soodukaga. Kas see ongi tulevik? 🙂
Selle kimalasega oli veel sihuke vahva lugu, et ma imestasin – kirjal on kaks erinevat käekirja, millest esimene on küll Plika oma, aga ülejäänu paistis hoopis Abikaasa kirjutatud olevat. Poiss ütles, et ta oligi palunud Abikaasal kirjutada, Abikaasa ise ei mäleta sellest midagi 😀 Poiss oli lasknud siis Plikal paar sõna juurde kirjutada ja oligi jõuluvanale kiri olemas… Täitsa ise tegid nad seda kõike – mina ei algatanud, mulle sellest ei räägitudki.
Igal juhul sel aastal sai ennast veel välja keerutatud:
Ehk nad unustavad järgmisel aastal ka õigel ajal kirjutamise ära või pean tõesti hakkama mööda poode puldiga haldjaid ja kollaseid autoks muunduvaid Transformereid otsima ning pool palgast mänguasjapoodi jätma 😛