jõulud

Imelised jõulud

Riskides kõlada nagu rikkis plaat – absoluutselt imeline päev oli taaskord.

Miskit suurt me täna ei teinudki – nautisime koos olemist. Sõime koos hommikust, mängisime pärast seda kaarte. Vahepeal sain raamatu ja kassiga diivanil mõnuleda.

Kaaslane kokkas meile õhtuks absoluutselt imelise mahlase ja maitsva seaprae sinepi-mee marinaadis. Sõime ja oigasime mõnust. Lapsed käisid eile isa suguvõsa jõulupeol – ütlesid, et seal oli ka hea praad olnud, aga täna kodus veel parem.

No ja siis jagasime kinke, mängisime kolm raundi kuuse alt leitud lauamängu “Zombie Kittens”, vaatasime Eia jõule ja… Nüüd on jälle õhtune chill.

Lapsed jäid päeva ja kingitustega väga rahule, nii et… Kõik on imeline.

Juhul, kui te pole veel aru saanud, siis Teedu lemmikkoht magamiseks on mitte süles, vaid õla peal 😀

Kui rõõm ei taha sisse ära mahtuda

Kuna ma suutsin täna teha sadu pilte… Ja jätta neist pärast ohtrat kustutamist alles ikkagi ca 40, mis KÕIK tuleb ju blogisse panna, siis seekord pean küll read more nuppu kasutama, muidu ummistab esilehe täitsa ära 😀

No ma lihtsalt ei saa, noh… Elu on absoluutselt vaimustavalt imeline! Puhkus on alates täitsa algusest – eilsest õhtust – absoluutselt imeline!

Ärkasime täna hommikul kell pool üksteist. Issand, kui mõnus oli olla – välja puhanud, igakülgselt rahuldatud (igaüks mõtleb oma rikutuse tasandil – kinnitan, et võib mõelda, kasutasime eilse õhtu lastevaba aega sihtotstarbeliselt ja igatepidi… rahuldavalt :D).

Väljas sadas lõpuks ometi jälle lund – mis siis, et mitte palju. Aga ikkagi! Sain hommikul lumesajus jalutada!

 

Läksin alustuseks turule, et kiirelt jõulupraeks siga ja kartul ära osta ning siis koju hommikust sööma tulla.

Turult jõudsin tagasi tund aega hiljem 😀 Me elame, eks, turust 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel 😀 Aga kui ma olin liha ära ostnud ning kiire vahelepõikega Rimisse liikusin läbi maja turu poole, nägin tee peal ühel letil tuttavaid potsikuid… Ja seejärel leti taga tuttavat nägu… Ehk siis jõuluturul oli müümas ka armas Merit minu absoluutsete lemmikute BonMerité toodetega, mis olid veel parema hinnaga, kui kodulehe sooduka ajal… No ja siis ma ei saanud muudmoodi, kui ostsin terve hunniku, varuks – sest ma tean, et kõik see kraam kulub ära. Ja seejärel lobisesin Meritega tükk aega, mille käigus ma jõudsin kiita tema tooteid ka järgmisele ostjale, nii et temagi ostis päris palju… Ja ühtlasi selle lobisemise käigus avastada veel kaks asja, mida tahaks osta, nii et maksin lõpuks kolmes osas 😀 Ja no nii tore kohtumine oli see, pluss muidugi rõõm, et oma lemmiktooted nii soodsalt sain, et jalutasin lõpuks koju, suu kõrvuni.

Kell kaksteist sõime siis lõpuks hommikust – ahjusooja ciabattat eelmisel õhtul tehtud äkilise lõhega. Mmm, imeline.

Siis läks Kaaslane poetiirule, mina panin eelmiste päevade kulusid kirja, Teet vahelduva eduga süles, kaelas ja külje vastas 😀

Ei miskit uut siinpool

Minu tänase õhtu saavutus on see, et ma mõtlesin hakata iga-aastase kalendri jaoks fotosid otsima, aga selle asemel sorteerisin ära pooled 2022 aasta pildid. Täpsemini siis… Juuni-detsember. Aitas kaasa, et ma pildistasin üsna vähe 🙂

Aga ma ei tea, jah… Sisulise blogimise isu endiselt pole… Lugesin nädalavahetusega läbi kolm jõuluraamatut ja lugeris ootab veel 10+. Nii et jagan teiega tänaseid kassipilte ja sukeldun siis järjekordsesse väikelinna jõuluromanssi. Kuna ma ise siin värskelt armunud ja jõuluootust nautimas, siis see kerge värk läheb praegu väga hästi peale.

Kui sõbrants mulle kuuse saagis, tuli sellega kaasa üks beebikuusk. Panime selle Plika tuppa 🙂

Jõuluootus

Jee, 1. detsember!

Ehtisime Plikaga kuuse ära. Sellel tähtedega karbil, milles jõuluehteid hoian, on ajalugu aastast 2006 🙂

Advendikalendrid olid ootel, täna saime esimesed aknad lahti teha. Lastel šokolaad, mul salaami, Kaaslasel kohvi, lisaks meil Kaaslasega veel gin 😀 Nagu ma talle täna ütlesin: nüüd on peaaegu kõik mu advendikalendri unistused täidetud, ainult Ulaka kaunitari oma veel puudu, ehk päkapikk toob mõnel järgneval jõulul selle ka…

Kanpolis müüdi piparkoogimaja ehitamise komplekti, kuna oli üsna mõistliku hinnaga (miski 2.99€), siis võtsin Plikale, sest teadsin, et ta soovib… Sel aastal siis lihtsam variant, ehkki pole välistatud, et ta tavapärase ise välja lõigatud ja küpsetatud detailidega teise maja ka millalgi teeb.

Siimu oleme pidanud juba nii mõnedki korrad pritsima, kui ta alumisi klaaskuule käpaga kõigutas, aga noh, siiani veel kõik terve… Ja miski hetk magas kuuse kõrval õndsat und.

Jõul hiilib ligi

Sõbranna toodud kuusk oli algselt ca 3m pikk, meil laed ainult 2,4m, Kaaslane pidi pisut lühemaks saagima. Ja siis pidime seda tükk aega esikus hoidma, et lumi ära sulaks, elutoa laudpõrandale tilkuma ei tahtnud. Aga tuppa ta lõpuks sai, ajalooliselt vara. Ma varem olen ikka detsembrini oodanud – seekord premeerisin ennast koristatud kappide eest 😀

Hetkel, nagu lubatud, ainult jõulutuled. Ehted tulevad detsembris. Ehk siis hiljemalt nädalavahetusel 🙂

Kui ma üritasin pilti teha, siis tegi mu telefon kõik pildid ühesuguse huvitava efektiga. Täitsa arusaamatu, kas tõesti sellest, et kaamera must oli – pärast puhastamist hakkas normaalselt pilti tegema. Mitte et sellel efektil miskit viga oleks, täitsa tore teine.

Mul oli vaja sahtlist korraks õmblusasjade karp võtta. Ma ei ole üldiselt see inimene, kes sahtleid ja kapiuksi lahti unustab, aga noh, vahel juhtub. Ja teadagi – loodus ei salli tühja kohta 😀 😀 😀

Lõpetuseks küsimus ka – te saate parooliga postitust lugeda? Parool ei ole muutunud. Ma ise ei saanud tükk aega ligi – panin parooli ja… Ma ei mäletagi, mis tuli, tühi leht vms. Siis ma käisin vahepeal postituses sees ja panin uuesti “publish”, pärast seda mul hakkas näitama. Aga teie nii teha ei saa 😀 Mul paar sõpra kurtis, et ei näe. Ma ausalt ei tea, mis ette võtta. Sellepärast uuringi, kas kõigil jama või keegi ikka nägi ka?

Kui on jama, siis võite katsetada nii, nagu Reet soovitab:

– kõigepealt sisestad salasõna,
– satud valgele lehele,
– vajutad ‘Back’,
– ja nüüd saad blogipostituse pealkirjale vajutades juba salasõnaga kaitstud osa näha 😀
Scroll to Top