kodumajandus – Page 18

Positiivne päevakaja #12 – suurpuhastus

13/11/2016 / kodumajandus, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Tänase päeva väljakutse oli saada välja mõttetute negatiivsete pisiasjade tsüklist. Ma usun, et see õnnestus 🙂 Aga rohkem nendest rääkida ei tahagi, sest need olid tõesti tähtsusetud. Ja mina keskendun ikka rõõmule ja tänulik olemisele.

Magasin poole kaheteistkümneni! Ma ei tea, KUST see uni mul tuleb… Ju siis olin väsinud 🙂

Sõime üle pika-pika aja inglise hommikusööki. Mõnus nädalavahetuste traditsioon.

Leidsime Abikaasale uued teksad. Humana 50 sendi päevalt käisime ka korra läbi, ma väga kiirelt tegin poele tiiru peale ja üllataval kombel isegi leidsin midagi – täpsemini kaks seelikut. Pildi tegemine muidugi enne pähe ei tulnud kui hilisõhtul, sestap valgus kehv ja detailid ebatäpsed. Aga punane soojem seelik oligi veel täitsa puudu ja teine on pruun, nunnu alumise äärega, Hennes 😛

Poole nelja paiku jõudsin koju. Lapsed olid Abikaasa vanemate juures, Abikaasa ise sõpra aitamas, nii et mul oli õnnis üksindus. Mõtlesin, mida peale hakata. Kaalusin põrandate pesemist, aga siis tuli hoopis tunne, et peaks lõpuks ometi tegelema ära andmist ootavate asjade kuhjaga. Sorteerisin kõik läbi, mõtlesin hakata pilte tegema, aga juhtus hoopis nii, et hakkasin elamist süstemaatiliselt läbi kammima ja asju ära andmiseks lisaks otsima. Lõppes see umbes nii 😀

Päris kõik pildil näha olev pole ära andmise kraam – seal on ka hunnik asju, mis lapsed peavad selga proovima, et tuvastada, kas on väike/paras/suur jne. Aga ära andmiseks sai ikka ka päris suur hunnik olemasolevale lisaks. Täna oli tõsiselt õige tuju sellise sorteerimise jaoks, olin üsna konkreetses, otsustavas ja halastamatus meeleolus – see tuleb riidekapi sorteerimisel suuresti kasuks 😛 Ja mitte ainult riiete – ka kõiksugu muu kraami puhul olin täna väga tõhus 😀

Vahel vahin mingit asjade hunnikut ja ei suuda ühegi puhul ära otsustada, kas seda võiks veel vaja minna või mitte. Teinekord jälle kahanevad sellised hunnikud otsekui nõiaväel ja kohe on selge, kas läheb ära andmiseks või on vajalik ja leian sellele oma koha.

Jõudsin läbi sorteerida kõik magamistoa riidekapid ja teise poole riidekapi sellele lisaks (seal hoiame hooajaväliseid riideid ja jalatseid) – viimane on mul ammu plaanis olnud, aga kuidagi ei jõudnud tegudeni. Täna siis täitsa ootamatult 😀 Kõige suurem hunnik ära andmiseks sai ikka minu riietest 😛

Õige palju hooajaväliseid riideid sai ära pandud, muuhulgas ka esiku ja koridori nagist. Ja tegin täitsa tühjaks oma riidekapi põhja, mis oli senini olnud kuhjaga täis kotte, milles titeriided. Mingist suurusest alates olen kõik laste väikseks jäänud riided ära andnud, aga väiksemates suurustes on ilusamad alles – ma ei ole sugugi päriselt maha matnud plaani kunagi kolmas laps saada, ehkki lähiaastatel ma seda juhtumas ei näe. Ma ei teagi, miks ma neid kotte siiamaani riidekapis hoidsin, kus need kogu aeg ees olid – viisin kõik teisele poole, nüüd on riidekapi põhi täiesti tühi ja kleidid saavad vabalt rippuda, ilma kortsu minemata. Rõõm!

Üks kapp ja kummutipealne on veel magamistoas läbi sorteerimata, lastetoa kummutis tahaks ka igaks juhuks veel ühe tiiru teha, äkki on mõned käised või sääred lühikeseks jäänud ja saab veel midagi ära andmiseks lisada.

Lubasin endale, et järgmise nädala lõpuks on kõik ebavajalikud asjad kodust ära viidud. Sest noh, see kuhi on mul seisnud magamistoa akna all aasta aega 🙂 Kogu aeg olen sealt jooksvalt külas käinud sõbrannadele asju ära andnud, siis jälle koristades juurde pannud… Aga nüüd on pühalik lubadus antud – järgmise nädala jooksul lähevad kõik!

Esmaspäeval tuleb loodetavasti üks tuttav vaatama – ta elab maal, läheduses paljulapselised pered jne, tema ikka viib mult asju ära suuremates kogustes 🙂 Mida tema ei taha, nendest viin uuskasutuskeskusesse kõik, mis mu meelest müügikõlbulik – ja ülejäänud nodi, mis võiks kellelegi kasulik olla, pildistan üles ja panen ära andmise gruppi.

Homme katsun magamistoa kraamimisega ühele poole saada, mõned pildid juba gruppi panna, veel mõned masinatäied pesu pesta, veidike kraamida ja… Ühesõnaga, igati asjalik olla 🙂 Puhata ja lõbutseda muidugi ka 🙂

Nii suurepärane tunne on pärast selliseid suurpuhastusi. Mida rohkem ebavajalikku õnnestub oma kodust ära anda, seda kergem tunne on. Et uued, head ja vajalikud asjad mahuks ellu tulema 🙂

Positiivne päevakaja #11 – päev on läbi!

11/11/2016 / edevuse laat, igapäevaelu, kodumajandus, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm, virin/urin / 1 Comment

Tänased väljakutsed:

Logistika kahe vanema eest, kuna Abikaasa oli tööasjus Tallinnas ehk isadepäevahommik lasteaias ja Plika kooliüritus õhtul.
Tulla töölt ära tavapärasest kaks tundi varem, et kiirustada koju, et joosta Plikaga lasteaeda, et helistada sinna ja paluda, et Poiss poole jalkatrenni pealt ära kutsutaks (mis ei teinud teda just ülearu rõõmsaks, sest ta armastab jalkat), et ta ennast riidesse paneks ja ukse juures ootaks, et me saaks kohe edasi bussile joosta (nagu tuli välja, tähendas see ka ilma jäämist õhtusöögist, mis oleks olnud alles pärast trenni lõppu), et loksuda pool tundi bussis, et jõuda kella viieks teise linna otsa metsa äärde (kus ma praktiliselt kunagi ei käi, nii et minu jaoks täiesti võõras kant), otsida tulutult teisi inimesi ja helistada lõpuks klassiõpetajale, et saada teada, et üritus ei alga mitte viiest, vaid kuuest (lastevanemate koosolekul panin kellaaja kirja ja sealt edasi sellele enam ei mõelnud, klassi blogis, vaatasin, oli tõepoolest kirjas hilisem kellaaeg, aga et keegi oleks KORDAGI kuskil maininud, et kellaaeg on MUUTUNUD… õpetaja ise kinnitas, et alguses oli varasem) – et oodata TUND AEGA LASTEGA KÜLMAS ÕUES PIMEDA METSA ÄÄRES. Ja siis teine tund seal metsas laternatega ringi käia. Jäädes sealjuures (väliselt) optimistlikuks (lõpuks kohati alla andes ja metsas vahepeal salaja pisaraid poetades, sest no NII kopp oli ees kõigest ja NII FRIIKING KÜLM) ja hoida tuju üleval lastel, kes isegi päris tublisti vastu pidasid, aga olid lõpuks samamoodi täiesti väsinud ja külmunud (sest jah, me olime küll riietunud soojalt, aga mitte tõesti selle arvestusega, et peame seal kõigepealt TUND AEGA OOTAMA). Ma parem siinkohal lõpetan 😛 Ma pidin ikka tükk aega mõtlema, mida kuradit SELLEST kogemusest nüüd positiivset leida. Mõned asjad lõpuks ikka leidsin, vt altpoolt.

Tänased rõõmud:

Isadepäeva hommik oli vahva, politseinikud oli lasteaias külas ja rääkisid oma tööst (nad käivad seal mu meelest suht igal aastal, aga tavaliselt pole ma ju juures olnud), sai proovida käeraudu ja kuuliveste ja hiljem lasti lastel politseibussis lõbutseda.
Käin igal aastal spordipoodides küsimas suusapükse, mis oleks minule paraja pikkusega – alati kinnitatakse, et jajaa, meil on küll naistele pikemaid mudeleid, aga kunagi ühtki reaalselt üles ei leita. Täna Kaubamajaka Rademari müüja käis mõõdulindiga ringi ja mõõtis kõik üle (99% oli sisesäär 80 cm) ja leidis päriselt ühed Columbia püksid, mille sisesäär oli 85 cm – mul endal on muidugi sääre sisekülg 90 cm ja laiema lõikega pükste puhul oleks ka see variant lühikeseks jäänud, aga need olid nii kitsad, et see 5 cm oli täiesti okei. Ja Columbia kodulehelt vaatan, et neil long versiooni leidub naistele küll, erinevaid mudeleid… Ja suurus 6 ehk 38 istus mulle hästi, ehkki võib-olla oleks pidanud 40 ka proovima. €110 maksta ma muidugi väga ei taha, kui päris aus olla. Äkki saaks kuskilt soodsamalt… Aga vähemalt leidsin esimest korda elus poest ÜHE PAARI SOOJE PÜKSE, MIS OLID MULLE PARAJAD! See on suur asi! Ja no VÄIDETAVALT Icepeakil ikka olla mingid püksid, kus on lisaks tavapikkusele ka 4 cm lühemad ja pikemad variandid… Enne ei usu, kui olen näinud 😛
Kuna Plika sai koolis piparkooki ja jättis ooteks tehtud võileiva söömata, oli see tal endiselt seljakotis ja mul seega võimalus millegagi näljast Poissi toita, kuni ootasime.
Laste tuju suutsin ma enamiku õhtust siiski üleval hoida.
Spetsiaalsed ürituse jaoks küpsetatud saiakesed maitsesid hästi.
Tagasi ei pidanudki bussiga tulema, Plika klassi lapsevanem pakkus meile küüti – mis siis, et see tähendas tagaistmele pressitud nelja last. Ma ei mäleta, millal ma viimati üht autosõitu nii väga nautisin.
Kodus sai sooja teki alla.
Kodus oli eelmisest nädalavahetusest üle jäänud veini.
Õhtusöök tuli Hesburgerist.
Abikaasa tõi Tallinnast ülejäänud osa tükikesest minu äkitselt realiseerunud unistuste köögist:

Et kõik ausalt ära rääkida, siis Herz ostis selle komplekti potid-pannid endale ligi kaks aastat tagasi – ma nii imetlesin neid ja tõdesin, et sobiks ideaalselt minu unistuste kööki, aga ma isegi ei mõelnud, et ma need endale kunagi reaalselt saada võiksin, sest noh, hind ja nii edasi.

Eile õhtul pidime tegema Abikaasaga kiire tiiru kesklinna poodides, et talle mütsi otsida – ma olin varem kohal ja tegin aega parajaks. Täiesti suvaliselt uitasin Home&Gourmet poodi, täiesti juhuslikult nägin nende 50% sooduslaua peal seda panni. Ja ühtlasi tuli meelde – Abikaasa on rääkinud väga pikalt, et soovib just roostevabast terasest panni. Nii ma talle seda näitasin. Ja nii me selle ära ostsime.

Ja uurisime, kas sellest sarjast midagi muud ka veel kuskil alles on – tuli välja, et Ülemiste poes on 5l aurupott ja 3l pott, ka muidugi poole hinnaga. Nad oleks saanud Pärnusse saata ka, aga kuna Abikaasa oli nagunii just Tallinna minemas, siis pandi need talle lihtsalt kinni ja täna õhtul tõi ta need koju 🙂

Nüüd on täiuslikust õnnest puudu ainult väike sabaga pott. Rõõmustasin ennatlikult, et Hansapost müüb, nende esinduskauplus on ju Järvel – saatsin täna kolleegi uurima, kas oma maja töötaja soodustust saab, aga tuli välja, et neil seda väikest ka enam pole. Ja mujalt ma ei leidnud.

Soov on universumile saadetud, ehk tuleb see väike ikka ka kuskilt mu juurde. Ja kui ei, siis on mul ikkagi kolm kaunitari. Kvaliteetsed ja värvilised. Puhas rõõm.

Rahulikud hommikud

10/10/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 3 Comments

Kui lapsed veel lasteaias käisid, olid hommikud rutiinsed ja sisse harjunud, probleeme oli väga harva. Tänu koolile on nüüd logistikat ja kohustusi rohkem – kas asjad on koos, hommikusöök… Ja Plika pole kunagi olnud usin ärkaja. Nii et liiga tihti on meie hommikud olnud sellised, kus Plika keeldub voodist välja tulemast, sest tal on uni ja külm, Poiss keeldub arvutit kinni panemast, ehkki tema hommikune pooltund on läbi, sest tahab lõpuni mängida mängu, mis kestab igavesti… Nii et meie Abikaasaga lihtsalt käime ja õiendame – tõuse üles, pane arvuti kinni, kas asjad on koos, tee kiiremini, muidu sa ei jõua süüa… Äärmiselt tüütu.

Oleme Abikaasaga iga kord tõdenud, et need on meie endi selgeks arutamata asjad, aga sellest tõdemusest reaalse arutamiseni ei jõudnud kuidagi. Nüüd nädalavahetusel jõudsime LÕPUKS OMETI nii kaugele, et rääkisime täpsemalt läbi – mis hommikuti valesti läheb, mida me üksteiselt ootame, kuidas asjad paremini sujuksid.

Abikaasa ja Poiss on hommikuinimesed ja ärkavad alati esimesena, minul ja Plikal on raskem, meile meeldib viimse hetkeni voodis uneleda, seega leppisime kokku, et:

arvutile paneb Abikaasa hommikuti automaatse poole tunni pärast välja lülitumise, sel kombel ei ole vaja Poisiga vaielda (seda olen ma nõudnud juba nädala või kaks, parental control pmst)
tegeleb hommikul omas tempos oma asjadega – kui vaja, teeb tule pliidi alla, vahel teeb veidi trenni, vahel käib duši all, vahel on veidi arvutis – nii, et ta jõuaks nendega ühele poole, et…
valmistada ette hommikusöök, milleks peab kõik olema valmis 7.40 – lapsed söövad kumbki ühe võileiva, Plikale tuleb kooli võileib kaasa panna, Abikaasa ise võtab nendega koos kiire ampsu, sest läheb edasi otse tööle – ja 7.50 saavad lapsed hakata riidesse panema, et ära minna
mina unelen Plikaga viimse hetkeni ja vastutan selle eest, et Plika oleks 7.40 laua taga söömiseks valmis, samuti Plikale õhtuti meelde tuletamise eest, et vaadaku koolikott üle ja pangu vajalikud asjad kokku, et see oleks hommikul “minekuvalmis” – hommikul pole enam kellelgi aega sellele mõelda ja korduvalt on olnud juhtumeid, kus Plika ei viitsi pärast trenni riideid vahetada ning avastab seega järgmise trenni ajal trenniriiete kotist retuuside ja sokkide asemel eelmise päeva sukkpüksid vms

Lühidalt kokku võetuna: üldine ülesannete jaotus oli meil hommikuti nagunii sama, lihtsalt virisevate lastega tegelemine ajas juhtme kokku ja mõlemal poolel oli tunne, et teine pool võiks rohkem panustada. Poisi virina elimineerisime, Plika võtsin enda hooleks, Abikaasa aga lubas, et ei jää oma asjadega liiga viimasele minutile.

Plika enda hooleks võtmine tähendas, et ma rääkisin temaga eile pikalt – küsisin, kas ma saan hommikul tema ärkamist kuidagi kergemaks teha, mille peale ta ei osanud midagi asjalikku välja pakkuda. Tõdesin, et sel juhul tuleb lihtsalt ikkagi ärgata ja mitte vinguda, mis siis, et on raske – sest see ei aita kuidagi ja teeb samas kõigi tuju kehvaks 😀 Nii et rääkisime läbi ja ta lubas – magab edaspidi pidžaamaga, et poleks nii külm, tuleb mulle hommikuti kaissu nagu tavaliselt, aga kui mu kolm kordusäratust on läbi, siis ei virise, läheb riidesse panema ja pesema.

Ja kujutate ette, SEE TOIMIS! Poisist ja arvutist ma ei tea midagi, ilmselt see ka toimis, sest mingit häda sealt täna ei kostnud. Aga Plika päriselt tõusiski kohe virinata voodist ja läks riidesse panema! Ja oli 7.37 köögilaua taga 😀 Ja nad sõid ja läksid välja ja keegi ei virisenud ega pahandanud kordagi 😀 Ok, Abikaasa tõstis häält, kui ülemeelikud lapsed söögilaua taga lollitasid, aga seda tuleb vahel ikka ette.

Kui ma seda postitust kirjutama hakkasin, oli mu algne kavatsus muidugi vaid paari sõnaga mainida, et hommik ometigi toimis, ning kirjutada pigem rõõmust, mis kaasneb võimalusega hommikul rahulikult üksi toimetada…

Kaheksaks olin ma ühesõnaga üksi ja koristasin suure rõõmuga veel tunnikese. Panin resti pealt pesu ära, tegin elutoa kirjutuslaua korda, samuti sättisin köögis ära kaks kappi, mida alles hiljuti koristasin. Kapiruumi on väga vähe ja asju palju, seega peab igal asjal olema oma kindel koht – kuna Abikaasa võtab sealt aga igapäevaselt söögitegemiseks asju ning neid tagasi pannes teatavasti minusugune pedant pole, tuleb kasuks, kui ma seal võimalikult tihti korra taastan, et ennetada kaost 😛

Üheksast sõin hommikust ja kirjutasin kõrvale blogi, nüüd on vaja veel üks asi ära teha, nii et tööle jõuan ilmselt alles 11 paiku… Kuidas ma jumaldan seda võimalust hommikul omas tempos toimetada, sest ma ei pea kuskile kella peale minema! Ideaalis jõuan tööle 9-10 vahel, aga nii hea on, kui ei PEA seda tegema. Kuna sattusin eile hilisõhtul töölainele, sai õige mitu tundi tööd tehtud, öösse välja… Võrratu on see, et saan teha tööd pühapäeva öösel ja esmaspäeva hommikul kodus koristada. Suisa imeline.

Sügisene vaikelu

09/10/2016 / igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 3 Comments

Kümme päeva jälle viimasest blogipostitusest möödas… Ja millest ma siis kirjutama tulen? Ikka täiesti harilikul teemal – kui palju ma nädalavahetusel koristada jõudsin 🙂 Eelmine samateemaline postitus oligi kuu aega tagasi, paras aeg meelde tuletada, kui tubli ma ikka olen.

(See oli nüüd peen iroonia, kui keegi aru ei saanud.)

Kevad ja suvi olid äärmiselt emotsionaalsed ja ebastabiilsed, ilmselt kõige hullumeelsem aeg viimase seitsme aasta jooksul. Nüüd otsin tikutulega stabiilsust taga, tundub, et natukene juba isegi leian. Eks olud sunnivad…

Koolialguse paanika on muundunud teatud rutiiniks. Eks ole veel arenemisruumi, aga vaikselt-vaikselt… Sel teemal tahaks mingil hetkel eraldi postituse kirjutada, siin pikemalt ei hakka.

Kuna suvel on alati palju käimisi ja palju kulutamist, on harilik see, et võtan jupikaupa puhkust ja kulutan puhkuseraha kohe joonelt ära, järgmisel kuul päästab väiksema palga ikaldusest järgmine puhkuseraha, sügisel, kui puhkused läbi, tuleb aga kõik suvel kulutatu kokku hoida. Kui juhtub, et teispool saab lambist palka 100 euri vähem, kui eeldas (tööleping on paraku selline, mis seda seaduslikult võimaldab), on kohe eriti kehv. Kuna mu viimane puhkusejupp oli septembri alguses, on seda tunda veel ka oktoobris… Septembri teine pool möödus pidevalt arvutades, sest söögiraha oli päevas €5. Nüüd ootan “põnevusega” selle kuu Abikaasa palganumbrit – kas tuleb õige või jälle vähem… Ja kui vähem, siis tuleb kuu teine pool ilmselt täpselt samasugune kui septembris.

AGA – sel kuul maksime viimast korda autolaenu ja üht järelmaksu. Nüüdsest on vaba raha kuus ligi €300 rohkem. Muidugi on meil mugavalt tekkinud praeguseks perekonnale ka €600 jagu võlgu, nii et järgmised kaks kuud on “vaba raha” ära planeeritud. Leppisime kokku, et oleme aasta lõpuni kokkuhoidlikud ja maksame selle kindlasti ära, et saaks uut aastat kergemalt alustada.

Ühesõnaga jah. Suvi on läbi, raha ei ole = elame igavat kodust elu, eriti kuskil ei käi. Vähemalt planeerime, mida kõike järgmisel aastal teeme 🙂

Ja kodused nädalavahetused kuluvad ära – kui midagi teha pole, siis mis ma ikka muud teen, kui koristan.

Iga nädalalõpu lahutamatu osa on pesu pesemine, enamasti ka kiire vannitoa küürimine. Muu koristamine toimub vastavalt vajadusele ja viitsimisele – asju paneme ju nagunii igapäevaselt ära, kööki koristame ka kogu aeg.

Voodipesu katsun kahe nädala tagant vahetada – kuna mul on täpselt kaks komplekti ja üks meeldib palju rohkem, tähendab see reaalsuses, et hommikul pesen, päeval kuivatan, õhtul läheb sama peale tagasi. No ja pole harvad need korrad, kus kaks nädalat venib kolmeks, vahel isegi neljaks. Vaiksel sügisel seda muret õnneks pole, aega pesu pesta küll ja veel.

Põrandaid peseks ideaalis ka iga kahe nädala tagant (iga nädal ma seda ristiretke ette võtta ei viitsi) – noh, seekord jäi jälle kuu aega vahele… Ja korra kuus on minu kohta isegi hea saavutus. Arenemisruumi on 😛

Üldiselt on mu eesmärk teha nädalavahetustel ära midagi rohkemat, kui seda on tavapärane küürimine ja sättimine. Muidugi on lihtsalt sellest ka hea tunne, kui asjad saavad omale kohale, voodipesu vahetatud ja põrandad pestud, aga kui mingi erilisem asi tehtud saab, on rahulolu ka seda erilisem. Ja selliseid kohti ikka jagub, mis aja jooksul kipuvad sassi minema – sellest hoolimata, et ma üritan alati jooksvalt korda hoida, ka kapiuste taga. No ei õnnestu, vähemalt hetkel mitte, sest meil on panipaikadega täpselt nii, nagu on. Ruumi on vähe ja paigutus kohati ebapraktiline, sellevõrra kergemini kipuvad asjad ka kuhjuma.

Eelmisel nädalavahetusel sain korda oma “riidekapi”. Riideid hoian tegelikult kummutis ja puude peal, see riiulitega kapp on kõige muu jaoks. Ühel riiulil laste talvesaapad, teisel suvalised asjad, mis vaja “eest ära” panna, kolmandal minu hooajavälised riided, neljandal ja viiendal laste omad… Ühesõnaga oli kogunenud seda träni, mida sorteerida, laste suveriided olin järjest eest ära tõstnud, sai need läbi sorteeritud ja korralikumalt ära pandud.

Samuti tegin eelmisel nädalavahetusel korda koridorikapi ja mütsiriiuli, kuhu peale oli ka ajaga kogunenud kohutavas koguses “käest ära pandud” nodi. Suur rahulolu oli see kõik ära likvideerida.

Sel nädalavahetusel jõudsin nii pesu ja põrandaid pesta kui ka voodipesu vahetada, lisaks tegime korda eeskoja, panipaigad ja teise poole. Viimati tegin täpselt sedasama juuli keskel – lootusega, et hakkame teisel pool säästuremonti tegema. Nagu ma mingis varasemas postituses juba tõdesin – ei teinud midagi. Nädalavahetused lihtsalt kulusid käest ja… Nüüd näiteks pole enam tunnetki, et viitsiks, ehkki kes see keelab sügisel säästuremontida, eks, on ju ometi vaiksed kodused nädalavahetused… Aga enam pole selleks mingit tuju.

No igatahes, juulis koristasin kõik viimseni ära, jätsin Abikaasale remondi-, auto- ja arvutiasjad sorteerimiseks. Arvutikraami hunnik seisab siiamaani puutumatult, muud on vist enam-vähem ära pandud, aga nende kolme kuu jooksul kogunes harjumuspäraselt tasapisi jälle kraami, nii et lõpuks oli kogu teise poole põrand seda täis… See on nagu needus, ma ütlen. Kuna ülehomme on aga korstnapühkija tulemas, tuli talle ruumi teha, seega olime sunnitud ennast liigutama 😀

Ja ei läinudki väga kaua – kaks panipaika kolmest olid juulist kenasti korras, kolmanda koristasin üpris kiirelt, eeskoda nägi sassis välja, aga sai ka kiirelt korda, teisel pool tõstis Abikaasa veidi asju ümber ja oligi korras. Ja ongi tunne, et midagi olulist on jälle tehtud. Üksjagu asju sai ära visatud ka, hunnik on veel ootamas, tuleb vist üks prügimäe tiir teha.

Ja ära andmist ootavad asjad, muidugi, see igavene needus 🙂 Saan aeg-ajalt mingi jupi ära antud, aga mitte kunagi kõike, kogu aeg tuleb juurde ka. Eks katsun tegeleda.

Ma arvan, käivitame projekti “kodu jõuluks korda”. Ma olen seda varemgi üritanud – ja kahtlustan, et selles haledalt feilinud 😀 Aga seekord, tundub, võiks täitsa asja saada. Just sellepärast, et kõik, mis jääb väljaspoole “aktiivseid” eluruume (ehk noodsamad panipaigad, eeskoda ja teine pool), pole kunagi varem nii korras olnud. Ma juulis ju tõstsin KÕIK asjad panipaikadest ja teise poole nurkadest välja keskele kokku, paigutasin loogiliselt tagasi, viskasin palju ära… Seda polnud me kunagi enne teinud. St muidugi, kogu aeg olime midagi koristanud ja ära visanud, aga mitte nii, et maast laeni… Just nood panipaigad, seal oli kuni selle suveni veel riiulitel igasugu kräppi eelmise elaniku ajast – tuletan meelde, et oleme siin elanud üle viie aasta 🙂

Nii et – teine pool on korras, see oli kõige keerulisem. Nüüd on vaja kodu ka lõpuni korda saada – aga see on palju lihtsam, siin mingit suurt segadust ei teki, olen selleks liiga pedant. Tulebki veel mõned kapid ära korrastada ja väheke põhjalikum küürimine ette võtta ja… Jõuludeni on ju üle kahe kuu, aega maa ja ilm 😀

Parem puhkuse viimasel päeval kui mitte kunagi

11/07/2016 / kodumajandus, remont / 5 Comments

Kõiges, mis puutub remonti, oleme me suisa kurikuulsad, arvan ma. No see värk, et plaanid on suured, aga teod ümmargune null. 2010 novembris me siia kolisime, 2011 suvel sai tehtud säästuremont, et elamisele talutav väljanägemine anda, 2012 kevad-suvel enne Norrasse kolimist paigaldatud boiler, 2013 sügisel ehitatud ahi, soojustatud üks välissein ja lastetoa põrand, remonditud lastetuba ja säästuremonditud vannituba. Viimased kolm aastat pole keegi mitte midagi teinud ja kõik varasemad remondid on täiesti “ära elatud”, nii et kogu elamine on ühtlaselt väsinud ja kulunud.

Alguses lootsime, et remondime jooksvalt, omadest vahenditest, üsna kiirelt sai selgeks, et tuleb teha liiga palju ja korraga, ei mängi välja. No et soojustaks, aga siis tuleks ju ka aknad vahetada, sees ei saa enne midagi teha, kui on uuendatud torustik ja elektrisüsteem, soojustatud põrandad… Ühesõnaga oleme lihtsalt elanud ja oodanud, et tekiks võimalus laenu võtta. Plaanisime juba varem, aga lõpuks ei tundunud siiski loogiline, sest kaks laenu juba oli ja kolmas tundus liig.

Kuna sügisel saab autolaen lõpuks ometi läbi, vabaneb igakuiselt päris mitusada eurot vaba raha. Esialgne plaan oli järgmisel aastal remondiks laenu võtta ja kõik ära teha. Kuna meil on aga olnud laenude tõttu rahaliselt pikalt üsna pingeline seis, siis on hetke otsus hoopis selline, et võtame ühe aasta vabalt – kulutame endale. Seda pole nii ammu saanud, tundub olulisem. Remonti teha jõuab ülejärgmisel aastal ka 😛 Ehk siis “päris” remont on hetkel plaanis 2018 suvel, siis peab kaks aastat jälle kokkuhoidlikult elama, 2020 sügisel saab kodulaen läbi, remondiks võetud laen ilmselt äkki 2023 või miskit sinnakanti, eks ole näha.

Masendav on see laenude värk, mulle üldse ei meeldi. Aga ausalt, praeguses olukorras laenuvabalt lihtsalt ei oska. See eeldaks kas teistsugust elamist, kus jooksvalt nokitsemine oleks teostatav või siis eriti kuldseid käsi… Meil pole kumbagi. Ja kui juba laen on, siis seda maksab kohusetundlikult, samas kui palgast säästa on keerulisem, sest elada tahaks ju ka 🙂

Ühesõnaga on nagu on. Plaanid võivad veel muutuda, kogu aeg on muutunud, sellega ma olen harjunud.

Rääkisime juba eelmisel suvel, et peaks teise poole siiski nii palju korda tegema, et saaks selle kasutusse võtta. Aga nagu tavaliselt, jutuks see jäigi.

Kuna remondiplaanid nüüd aga JÄLLE aasta võrra edasi nihkusid, kerkis teema jälle päevakorda. Seda enam, et Plika läheb nüüd kooli ja kogu aeg sai talle lubatud, et järgmisel suvel saab oma toa. Pole tal seda nii hädasti vaja midagi, nad saaks vabalt ka kaks aastat üheskoos hakkama – ruumi on ka praegu piisavalt, waldorfkoolis koduseid töid vähemalt esimestel aastatel mu teada pole… Aga ikkagi ju, tahaks rohkem ruumi 🙂 Ja ma tahaks oma RIIETELE rohkem ruumi 😀 Mu riidekapp on nii väike, ma tahaks riidepuudele poole pikemat toru kui praegu. Ehk siis on vaja suuremat magamistuba.

Tegelikult me polnud sel suvel remondi suunas üldse mõelnudki, aga Kristhel tõi mulle eelmisel nädalal mune ja siis sattusime remondi teemadel jutustama, kõik tundus korraga nii teostatav 😀 Ühesõnaga hakkasin jälle Abikaasale peale ajama, et teeme teise poole korda. Ta küll alguses kahtles, et raudselt ei tule sellest jälle midagi välja, sest minu huvi raugeb alati jube kiirelt ja tema üksi ei viitsi, aga mina ajasin peale nagu uni, et läheme paneme plaani paika 😀 Ja täna jõudsimegi lõpuks sinnani, et läksime ja panime plaani paika 😀

Plaan siis väga lihtne. Esiteks koristada kõik asjad ära, siis puhastada kõik palkseinad, laed ja põrandad, lõhkuda välja tükk seina kahe köögi vahelt (aga ainult pool sellest, mis lõpuks plaanis, sest esialgu jääb praegune köögimööbel, mis on igivana ja seina küljes kinni ja seda liigutada ei anna), et tekitada ühendus kahe poole vahel, paigaldada põrandatele suvaline kõige odavam talutava välimusega ehituspoest leitav kate… No ja siis kolida elutuba teisele poole, magamistuba elutuppa, praegusesse magamistuppa teha Plika tuba.

Päris remondi ajal on plaanis praegune 20-ruudune lastetuba ja selle kõrval olevad vannituba ja koridor ümber ehitada kaheks väiksemaks lastetoaks ja kaheks vannitoaks ning teha praegusesse magamistuppa kontor-külalistetuba. Mul on isegi netis 3D plaanid, mis ma üksvahe valmis nikerdasin… Aga noh, see las praegu olla, eks näis, mis lõpuks saab.

Niisiis, plaan sai paika ja mina olin valmis tõestama, et huvi on suur. Mis tähendab, et ma koristasin täna TERVE PÄEVA teist poolt. Okei, me ärkasime pool kaksteist, eilne Lottemaa oli väsitav 😀 Siis kulgesime niisama, seejärel tegime inglise hommikusööki, mida sõime umbes kell üks… Siis panime plaani paika 😀 Ja veidi enne kahte asusin tegudele. Koristasin ühtejutti väikese söögipausiga õhtul kella üheteistkümneni. Teine pool on nüüd üsna korras 😛

Pilti muidugi ei mõistnud enne teha, kui teisest poolest oli üks ruum juba korras. Siis ka ei märganud pildistada, kui mõlemad ruumid olid korras. Aga panen siis need vähesed, mis ma tegin ja ütlen vihjeks, et enne koristamisega alustamist olid mõlemad ruumid nii sassis, kui see, mis pildil sassis on… Ja pärast lõpetamist olid mõlemad nii korras kui see, mis pildil korras on. Lisaks tõstsin tühjaks ja koristasin ära kaks panipaika, ühte sai tõstetud teiselt poolt kolme voodi jupid, teise muud kraami.

Nüüd ootab hunnik asju ära andmist (aga nende üles pildistamine ja FB gruppi üles panemine on ju nii tüüüütu), teine hunnik prügimäele viimist, kolmas ja kõige suurem hunnik Abikaasa poolset üle vaatamist ja ära paigutamist. Sest teine pool on üldiselt pigem Abikaasa pärusmaa – tööriistad, remondikraam, tehnika- ja arvutijupid…

Kuna kõik asjad tuleb aga remondiks välja tõsta, et saaks tolmutama hakata, tõstsin juba praegu hunniku asju magamistuppa. No näiteks kohvrid ja reisikotid ning hunniku tekke-patju ja veel mõned kotid… Nii et magamistuba on hetkel kui sõjatander, siin pole jõudnud midagi ära sättida:

Vähemalt on tunne hiiglama hea, sest VÄGA PALJU sai ära tehtud. Kui suudaks nüüd samas vaimus jätkata 😀 Aga homsest on mul tööle minek ja kui Abikaasa (kel nüüd nädal puhkust) algne plaan oli terve päeva teisel pool möllata, siis viimane plaan oli juba lastega mustikale, murakale ja maasikale minna… Vaarikaid ka vaja korjata… Ühesõnaga suvi ja äärmiselt vajalik korilus, aga kes see siis remonti teeb, ah?

Kurat, kaks nädalat passisin tühja – saan aru, et puhata on ka vaja, aga see hoog oleks võinud ikka TUNDUVALT varem peale tulla.

Mis seal ikka… Pool suve on veel ees ja millalgi on plaanis veel puhkust võtta nagunii. Mul on tõesti tunne, et ehk saame seekord reaalselt teise poole kasutusse võtta. Ja noh, kui ei saa, siis on blogis sellest tõestus olemas, et kõik saaks mõnitada, kui saamatud remontijad me oleme 😀

Nüüd on ikka vaja tõestada, et ei ole me ühti NII saamatud. Loodetavasti siis blogis kapist välja tulemine motiveerib alustatu ka ära lõpetama 😛

Krt, pidin kirjutama kiire remondipostituse, aga siis avastasin Lottemaa pildid ja nüüd on kell kaks läbi… Mis seal ikka, magamine ongi ju nõrkadele 😛