kodumajandus – Page 67

Ostmise eetilisest poolest

24/03/2011 / kodumajandus, öko / 2 Comments

Tänu Mormelari kommentaarile hakkasin mõtlema peatsele külmkapiostule ka eetilise eluviisi aspektist. See teema on mulle alati väga põnev tundunud, aga olen sellest üsna vähe ja üldist lugenud (peamiselt Leo Hickmani “Paljaks kooritud” raamatust) ning ei osanud varem suuremaid asju ostes küll sellele mõelda.

Ma jätan praegu kõrvale riided ning kõik muu väiksema ja odavama kraami, kõigele korraga tähelepanu pöörates läheksin hulluks. Aga vaadates eetilise pilguga tagasi senistele suurematele ostudele, ehkki pidasin toona silmas lihtsalt meie vajadusi ja toote üleüldist kvaliteeti, võib nendega ka eetilise poole pealt täitsa rahule jääda.

Voodi tellisime väikeselt Tõrva tegijalt, viisime talle isegi peitsi asemel kasutamiseks ökoloogilisemad viimistlusvahendid – küsisin nõu ühelt keskkonnasõbraliku ehituse ja viimistlusega tegelevalt tuttavalt, ostsime Safranist karnauubavaha emulsiooni ja miski teise asja (õli vist), mis selle alla käis, ei mäletagi enam täpselt. No ühesõnaga – eetilisuse koha pealt pole midagi kobiseda.

Pesumasin on Electrolux, mis valiti sel aastal maailma kõige eetilisemate firmade sekka. Läks ka hästi 🙂

Köögisegisti on Gustavsbergi oma – selle kohta ma ei leidnud kiire otsingu käigus midagi, süvitsi praegu otsida ei viitsi. Aga tegu on Rootsi firmaga, Rootsi on üldiselt edumeelne. Pluss see segisti on lihtsalt nii ilus ja nii hea, et ma rõõmustan selle üle iga päev.

Külmkapi tarbeks uurides jäi ette näiteks Fagor sustainability report, väga nummi ju. Ja siis leidsin veel sellise lehe, kus 2009. aasta suvel vaadati külmkappe just eetilisest vaatenurgast. Jälle abiks!

Oh, see teema on tõesti väga põnev. Paljude asjade puhul on valik nii suur, et võtab silmad kirjuks – tootjate eetilisele taustale tähelepanu pöörates saab seda valikut tunduvalt kitsendada. Otse loomulikult võtan peale eetilise poole arvesse ka oma vajadusi, toote kvaliteeti, hinda jne… Aga tihti on valikus mitu üsna samaväärset toodet ja nende puhul võib eetiline pool juba tõesti määravaks saada. Praegusel näitel juhtis Mormelar mu tähelepanu sellele, et Bosch on Siemensi tütarfirma ning Siemens on seotud mustade investeerimistehingute ja odava tööjõu kasutamise skandaalidega. Kindel punkt Fagori kasuks!

Aga ma uurin nüüd muidugi veel natuke. Tollel ülal lingitud lehel olid enne Fagorit pingereas veel Gorenje (mida soovitati ka segisti ostmisel, aga jäi meie hinnaklassist välja), Hotpoint, Indesit, Miele, Candy, Hoover, Smeg, AEG… Siis Fagor ja pärast seda veel LEC, Electrolux, Whirpool, Zanussi ja Liebherr. Beko, Panasonic ja Samsung olid keskmised ning LG, Bosch ja Siemens kehvade tulemustega täitsa lõpus.

Ühesõnaga Bosch jääb ostmata, selle otsustasin just ära. Aga kas Fagor või midagi muud, see on alles lahtine.

Põnev!

Kellel on kogemust Fagori köögitehnikaga?

23/03/2011 / kodumajandus / 5 Comments

Tähendab… Me käisime täna poodides külmkappe vaatamas. Ega palju ei jõudnud, tegime Mai kandis tiiru – Ekspert, Onoff, Itek. Eksperdis oli valikut küll ja rääkisime müüjaga hästi pikalt, aga eriti targemaks ei saanud. Onoffis oli valik väike ja müüjad hõivatud, ei viitsinud üldse küsima hakatagi. Itekis (mille nime ma muuseas ei teadnudki, no see Mai selveri majas asuv pood) oli valikut tohutult ja kõige asjalikum müüja ka (Sergei oli nimeks).

No me poes vaatasimegi rohkem seda, kuidas välimus ja sisu meeldivad. Ja küsisime müüjatelt nõu, mida nemad soovitavad. Ega midagi väga konkreetset ei soovitanud keegi… Ma ise olin varem saanud ühe konkreetse soovituse, kiideti sellist Boschi (huvitav, Iteki poes polnud sellel soodukat ja täishind oli vist 499 vms, kodulehel oleks nagu täishind kallim ja soodukas odavam). Vaatasime ja oli täitsa okei.

Aga müüjaga rääkides jõudsime sellise Fagorini (mille soodushind poes oli 399, sealset täishinda ei mäleta, ühesõnaga jälle neti omadest erinevad, aga netis on A+, poes oli kindlalt A++, nii et ma siis ei teagi). Ma polnud sellest firmast elu sees kuulnud… No ja Hispaania ning muud taolised soojad maad panevad mind esimese hooga ikka kulmu kergitama – umbes mõttega, et ei oska nemad põhjamaalasele sobivat tehnikat teha. Siis aga jõudis mõte järele: oot-oot, me ostame ju KÜLMkappi, mis tähendab, et sooja maa bränd võiks siinkohal igati asjalik olla. No hea küll, jätame selle mõtte sinnapaika, teine sümpaatne infokild oli see, et neid päriselt ka toodetakse Hispaanias. Ja üldiselt, nii vähe, kui ma Eesti foorumitest selle kohta lugesin, siis pigem kiidetakse (aga väga vähe mainitakse muidugi).

Meile meeldis selle külmkapi sisemus. No nägi hea välja ja jättis kuidagi asjaliku mulje. Parema, kui tollel Boschil. Pluss tal on üleval nupud ja väike ekraan – temperatuuri saab elektrooniliselt reguleerida, nii et hoiab täpselt need kraadid kapis, mis sa ise valid. Ja ma lugesin siit, et Brandti kaubamärk on näiteks ka nende oma, ostsid ära millalgi. Brandt on ju küll hea.

Aa, me muidugi vaatasime igasuguseid muid külmkappe ka ja ükski ei jätnud seest erilist muljet – oli paremaid ja halvemaid, see Fagor nagu meeldiski kõige rohkem. Osadel kappidel oli ukse käepide nii halva koha peal, et juba sellepärast poleks ostnud – pikkade inimeste värk. Mahutavuselt vaatasime 180 cm või kõrgemaid, väiksemad oleks liiga väiksed.

Küsisime müüjalt, kumma ta ise neist valiks, ta ütles, et võtaks Fagori – esiteks talle meeldib elektroonika 😀 Ja teiseks on see Hispaania firma Hispaanias toodetud kapp, Boschi oma aga hiinast… Novot siis.

Ühesõnaga ma tahaks praegu kangesti seda Fagorit osta, pean tunnistama. Garantii/hoolduse poole kohta unustasin küsida – ma ei usu, et see Eestis nii vähe levinud brändi puhul just kõige suurepärasem on. Peab enne lõpliku otsuse tegemist kindlasti uurima.

Aga välimus meeldis, müüja jutt ja firma taust meeldis, hind meeldis ka. Ja tihendid, mida kästi vaadata – no selle müüja sõnul näiteks on hea tihend lai ja pehme (vaidlete vastu? meie ei osanud midagi arvata), Fagoril oli. Boschil, ei mäletagi… Mh. No ma saan suurepäraselt aru, et ma olen juba kallutatud ühele poole, ikka välimuse ja hinna pärast.

Võite mind nüüd ümber veenda 😛

Ahjaa, Itek olevat üks väheseid Eesti omanikega kodumasinaid müüv firma, nii et ses mõttes ostaks hea meelega sealt.

Ja mõlemal kapil on energiaklass A++, mis on ka väga armas.

Ja ma korra muretsesin, et kui nüüd suurema kapi ostame, kas meie elektrisüsteem ikka kannatab välja, aga see praegune igivana veneaegne võtab ilmselt nagunii rohkem voolu, kui uus ja säästlik, olgugi et veidi suurem.

Aga hea küll. Mis teie teeksite?

PS. Meist sõltumatute kommunikatsioonihäirete tõttu jäime ilma ilusast punasest köögimööblist, mille pidime Abikaasa ema tuttavalt 3500 krooni eest ostma. Olin korra hirmus pettunud, aga siis tuli meelde, et olen ju zen – järelikult tuleb kuskilt midagi veel paremat!

Külmkapi valimine paistab nii keeruline!

19/03/2011 / fotomajandus, kodumajandus / 6 Comments

Meie külmik siin on meeletult vana, veneaegne. Ja ta, raisk, ei külmeta üldse korralikult, kohe häirivalt vähe. Ühesõnaga tundub, et tuleks uus osta.

Kuna ma külmkapi valimisest mitte essugi ei tea, surfasin natuke netis ringi ja lugesin, seda artiklit näiteks. Ja mingeid foorumite teemasid. Ja noh, pean tunnistama, et ma olen nõutum kui enne 😀

Ühed kiidavad no frosti, paljud müügimehed aga laidavad. Ja siis ahvatletakse igasugu põnevate sahtlitega, kus värske kraam kauem värske püsib… Ja otse loomulikult on sellist sorti kapid juba kõik ka kallimad. Aga oi, kuidas mulle selline värk meeldiks!

Ja selline lihtne küsimus, et kui suur peaks külmkapp olema? Tolle Bioneeri artikli sõnul soovitatakse kuni neljale inimesele 270 l ja suuremale perele juba vähemalt 310. No me pigem oleme sellised arukad, tahaks loota, et igasugu mõttetut kraami ei osta – less is more, teate küll. Samas oleks jube hea, kui sügavkülm ikka korralik oleks, me ju suured varujad ja meie eraldiasetsev sügavkülm mahutab paraku ka suht vähe.

Ja siis töökindlus… Ja garantii… Ja see, et oleks vaikne! Oeh. Peaks ilmselt mingitesse garantiid pakkuvatesse töökodadesse jälle helistama ja tüütama neid, nagu pesumasina puhul küsisin.

Ja noh, raha ei tahaks kah üldse palju kulutada. Samas saasta osta kah ei taha. Ikka kauaks ja kvaliteetse asja.

Aga mul on tänaseks külmkapiteemast siiber. Ostsin ennist emotsiooni ajel fotoalbumi ja nurgad (vaatasin oma veekahjustusi saanud lapsepõlvepiltide albumit – fotod ise on õnneks korras, ainult album kole – ja tekkis jube kihk kohe nüüd ja praegu need ümber tõsta) ning üritan nüüd üle olla mõttest, et kui ma oleks viitsinud nii kaua kannatada, kui Tallinna või Tartusse satun, oleks saanud suurema valiku (st äkki mingi veel kenama albumi) ja tunduvalt soodsama hinnaga, sest ma mäletatavasti töötasin fotopoes ja küllap ma seal kellegi tuttava näo oleks välja peilinud, kes mulle head hinda teeks.

Noh, nüüd on igatahes mingi Henzo alamkollektsiooni 100 lk album ja 2×500 kleepsu ootamas. Kokku maksin €19.70 (12+2×3.85) ja albumi pealt sain niigi nats alla – arutasin müüja kuuldes seda, kas peaks ootama, kuni oma endisesse kodupoodi jõuan, et soodukat saada ja ta ise pakkus 😀 Ma kusjuures üldse selle mõttega ei rääkinud, et ta midagi pakuks… No see polnud väga suur summa enivei, €1.50 😛

Et ma siis lähen nüüd pilte ümber tõstma. Äkki homme saabub külmkapi osas mingi valgustus…

Niuks

19/03/2011 / kodumajandus, virin/urin / 1 Comment

Abikaasa vanaema kinkis Plikale sünnipäevaks nõude komplekti, mis oli absoluutselt kõige lahedam ja vajalikum kink, ms ma oleks osanud välja mõelda. Olime siis just omaette kolimas ja olin isegi korduvalt mõelnud, et Plikale oleks oma nõusid vaja.

Hiljuti pillas/viskas Plika oma tassi pärast vannitoas hammaste pesemist ja vee joomist vanni puruks. Ma olin tema peale kuri… Eelkõige sellepärast, et ma olin nii õnnetu.

Täna nõusid restilt ära korjates libises taldrik mul käest ja kukkus neljaks tükiks (pildi pealt pole nähagi, see suurem osa on ka kaheks, panin need lihtsalt kokku). Ja mina jälle nii kohutavalt õnnetu.

Oleks mingi pisike kild kuskilt äärest, siis ehk liimiks, aga mõlemad läksid ikka põhjalikult.

Ma armastasin neid nõusid, tõsiselt. Need olid mõnusa suurusega ja nägid nii lahedad välja. Ema sai sealt Riia mnt kodukaupade poest, kust see komplekt ostetud oli, Plikale teise sama kujuga tassi, millel on ahv peal – vähemalt saab mugavalt juua ja Plika on igati rahul. Aga nüüd siis see taldrik ka veel… Ja lehm oli ikkagi kõige ägedam.

On mingi lootus, et neid komplekte tuleb järgmisel kuul juurde. Samuti olla neid Selveris nähtud – polegi vaadanud, pean uurima. Ainult tassi pärast ei viitsinud, aga taldrik ka…. Niuks! Miks me peame küll sellised kobakäpad olema…

Kodumajanduse lainel

16/03/2011 / igapäevaelu, kodumajandus, remont, rõõm / 4 Comments

Ohhohohhhooo, täna on jälle tore päev olnud. Mõned päevad lihtsalt on sellised… Produktiivsed!

Kuna pühapäeval me Plika haiguse pärast Abikaasa vanaema juures ei käinud, siis läksime selle asemel täna – Abikaasa võttis vaba päeva ja puha, no tal on ületunde veel kõvasti. Saime mõnusalt hommikust süüa ja juttu puhuda.

Koju jõudes toimetasime õues ja kojas – memmeke, kes siin enne elas, kurtis, et unustas mingeid asju koja panipaikadest kaasa võtta, me lubasime tal lahkesti kõik vajaliku ära viia. Tegime siis koja korda kah ja vedasime panipaigast tuhakotid kuuri.

Koristasime kah tublisti, no igaks juhuks, et äkki memm tuleb sisse, siis võiks ju korras olla. Ei tulnud sisse, aga kõik on nüüd korras – väga hea ju!

Kuna memm küsis, kas ta võib elutoa akna eest pitskardinad endale saada, sest need olid tal mingi sugulase tehtud (ühesõnaga sentimentaalse väärtusega), siis võtsin need maha ja sain motivatsiooni magamistuppa ka kardin üles riputada (seni oli ainult ruloo) – otsisin nagunii elutoa jaoks uut, kaks kärbest ühe hoobiga. Memm jättis meile mitu kardinat päranduseks, praegu ajavad asja ära, kuni ükskord remondi tehtud saame. Ma juba unistasin, kuidas ise kardinaid valima minna saan! Nende koha pealt on mul vähemalt kujutluspilt olemas – tean üsna täpselt, mida tahan.

Õhtupoolikul tuli ema korraks siia – tõi meile sügavkülmast marju ja moosi ning värsked räimed, mis tema mees meile hommikul turult ostnud oli. Siis me muidugi kasutasime kohe juhust, jätsime ta lastevalvesse ja laenasime autot, et mõned asjad korda ajada. Oli vaja paar pakki saata ja Kaubamajakast elektrihambahari osta, korralikku koorimisnuga tahtsin (kodus on kaks logisevat nikatsit) ja Maximast klaaspudeleid vaadata.

Kõik muu saime korda, aga pudelid põlgasime kalliks. Olid sama kujuga, lehmapildid küll teistsugused, aga hind oli tolles poes, kust ema ostis, €1.90, Maximas €2.87 – no pole nii kiire nendega, ootab Aitäh kaardi soodukat või siis järgmine kuu pidi sinna Riia mnt poodi ka juurde tulema.

Käisime korra Abikaasa ema poolt läbi, sest seal olid mingid lasteraamatud ülearu, ühtlasi saime endale ühe laelambi 😀 Ma ei tea täpselt, kust see neile tuli, aga oli ülearu ja meile meeldis. Pilti panna ei viitsi, eks kunagi siis näete, kui remont valmis saab.

Ahjaa, eile õhtul mööbeldasime natuke. Vahetasime diivani ja tugitooli asukohad ära, diivan on nüüd Abikaasa arvuti vastas, nii et saame kaisus olles filme vaadata. Poisi mähkimisdiivani keerasime teistpidi, nii et lahtine külg jäi vastu seina – nüüd on kõik küljed kinni, julgeme Poissi jälle natukeseks omaette jätta. Lahtise küljega enam üldse ei saanud, ta ju keerab ennast nii kärmelt. Kohe hea meel on, et sellise “aediku” tekitasime, talle paistab ka meeldivat.

Igal juhul viis tänane päev mind jälle täiega kodumajanduse lainele – teate ju küll, ma saan korraga olla emotsionaalselt pühendunud ainult ühele teemale, milleks oli väga pikalt söök. Kodumajanduse teema oleks tulnud juba mõnda aega tagasi ette võtta, sisekujundajaga jäi jutt, et võtan veebruari lõpus ühendust, siis tal on rohkem aega. Nüüd juba pool märtsi läbi… Siiralt loodan, et ta ikka leiab aega siin korra ära käia, siis vaatame, kuidas klapime ja mis ta kogu sellest värgist arvab.

Nädal tagasi saime lõpuks oma termograafilise ülevaatuse tehtud. Tallinna firma ei jõudnud kuidagi kohale, aga me käisime linnavalitsuses igasugu vajalike lubade ja värkide kohta uurimas (tahtsime ju väljast soojustada ja aknaid juurde teha), nad soovitasid Pärnu firmat, paari päevaga tuli mees kohale. Läheb küll €15 võrra kallimaks, aga saab ka kirjaliku raporti – millalgi kuu lõpus küll alles. Üldjoontes me juba teame, mis värk on – suurim soojakadu pole mitte seintest, vaid hoopis põrandatest ja nendest kohtadest lae alt, kus on… No see vahepealne koht, kahe korruse vahe. Nii et seinte soojustamine lükkub edasi, kõige jaoks korraga raha pole. Tuleb hoopis kõik põrandad üles kiskuda ja nood korrustevahelised kohad ära soojustada (pidavat kuskilt luugist kuidagi seestpoolt ligi saama). See mees soovitas meile antud asjaoludel ühe küttevõimalusena hoopis vesipõrandakütet, mis oleks küll üsna armas, aga Pioneer pliidist seda kütta pole vist eriti mõistlik ja mingi peenema katla jaoks meil ka praegu kindlasti raha pole. Või noh, praegu pliit, hiljem nt õhk-vesi soojuspump? Oeh, ei tea, ühesõnaga see kütte teema läks veel tublisti keerulisemaks.

Aa, ja mis akendesse puutub, siis ma ei mäleta, kas ma olen maininud, et mul tuli meelde – Kanters töötab sarnasel alal. Kirjutasin talle ja tõepoolest – aknad olevat tema leivanumber. Ta olla oma Tartu korteri puitaknad ise ära renoveerinud ja termokaameraga tehti pilti – nagu uued. Ja Kanters oli nõus meile näpunäiteid jagama, kuidas ise aknaid renoveerida, väga äge. Nii ma juba täitsa usun, et me võiks seda teha! Termograafiamees soovitas sisemistele raamidele pakettklaasid panna, et siis on soe kah. Ma ei tea, kuidas see kõik küll teostatav on, paketti vist ikka ise ei pane… No tuleb uurida.

Väga põnev on igatahes!