kodumajandus

Milline on ideaalse kodu asetus ilmakaarte suhtes?

Ma olen sellest teemast üht-teist lugenud, aga ega suurt ei mäleta küll. Passiivmaja ehitades peetakse vist näiteks silmas, et lõuna pool oleks suured ja põhja pool väiksed aknad. Vanarahva tarkuse kohaselt vist pidi sahver (köök?) põhja poole olema – no loogiline ka, et toit jahedas paremini seisab. No ja paljuski on asi kinni inimeste eelistuses.

Kas keegi teab äkki mõnd veebilehte, kus sellest teemast pikemalt lugeda saaks? See on peamiselt küll majaehitajate probleem ja seda tükki me ilmselt niipea ette võtta ei saa, aga huvitav oleks sellegipoolest.

Ise mõtlen, et ideaalne kodu oleks selline, kus kööki paistaks päike hommikukohvi kõrvale… Elutuppa pigem pärastlõunal ja õhtul… Magamistuppa mitte kunagi 😛

Aga millal näiteks lastetuppa päike paistma peaks? Millalgi päeval vist oleks optimaalne – nii et hommikul saaks häirimatult magada ja õhtul poleks liiga palavaks köetud? Noh, hea on seda heietada muidugi eriti kuumal suvel, kus mõtleb ainult sellest, kuidas jahedamat nurka leida – tegelikult on Eesti kliima ju enamik ajast kõike muud kui kuum.

Oo, ja kui oleks veel näiteks selline peenike koht nagu kontor/kabinet – hehee, selle võiks vist magamistoaga ühte patta panna – tööd tehes on päike ainult segav element 😛

Nojah, kusjuures ega ma ei oska oma soovidele ilmakaari päris täpselt juurde pannagi. Päike tõuseb idast ja loojub läände, hea küll, aga suvel käib kõrgemalt, talvel madalamalt, kust ma siis täpselt tean… Et magamistuba põhjas, köök idas, elutuba lõunas või läänes või… Edelas vahest 😛

Mida teie arvate?

Lastest ja kodukeemiast

Täpselt nädal tähtajani. Tunnet pole mingit, aga miks peakski – Plikaga polnud ka enne, kui tegudeks läks. Ju ma pole libaka-inimene, teise raseduse puhul olevat need nagunii harvem nähtus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Bioneeris on viimastel päevadel ikka mõni artikkel, mis mind isiklikult puudutab. Tänane siis kodukeemia kättesaadavusest lastele.

Londonis oli meie korterisse jäetud päris palju keemiapudeleid – tõstsin need kõik ühte kõrgesse kappi ära ja ei kasutanud kordagi. Pesugeeli pudel oli ka kõige kõrgema riiuli peal – madalamale lihtsalt ei mahtunud. Ühesõnaga polnud probleemi, millele mõelda.

Siis kolisime ema juurde.

Esmalt leidis Plika üles need pudelid, mis olid vannitoa põrandal ämbris. Vaidlesime emaga, kes ütles, et ma peaks lapsel paremini silma peal hoidma ja minu argumendi peale, et kergem oleks keemia kättesaamatusse kohta tõsta, ütles ta, et eks leia siis see koht. Tõstsin vannitoa kapi peale ja mure oli lahendatud 😀

Teine õnnetus polnud nii õnnelik. Ma isegi ei teadnud, et köögis kraanikausi all kapis veel keemiat on – prügikast oli ees, no ei käi ju selle  taga spetsiaalselt nuuskimas. Ükspäev köögist kõva kisa kuuldes avastasin Plika, Cilliti spreipudel käes, silma hõõrumas. Ega muud, kui laps kaenlasse ja imekiiresti silmapidi külma vee alla. Mis, lubage täheldada, ei ole sugugi mitte operatsioon kergeimate killast – karjuv ja rabelev laps, kes on kaugelt liiga väike saamaks aru faktist, et silm tuleb vee all LAHTI hoida, muidu on paha-paha.

Läks hästi – miskit ei juhtunud. silm oli küll alguses punane, sest Plika tahtis seda kogu aeg hõõruda, aga mingile nõuandenumbrile helistades kästi enne kuskile näitama minemist päevake oodata, selle ajaga sai asi ilusti iseenesest korda.

Oi, ma olin hirmus närvis. Tülitsesime emaga, tema ainus argument oli jälle see, et ma peaks lapsel paremini silma peal hoidma ja et temal pole neid pudeleid mujale panna. Noh, nüüd on need igatahes kõik kõrgel köögikapi otsas ja ma tahaks näha, millal tal tekib üldse vajadus mõnda neist kasutada – ma siiralt usun, et 99% seisab neist seal niisama, igaks juhuks.

Oma koju pole kavatsust mingit keemiat osta. Hea küll, loodussõbralik pesupulber ja nõudepesuvahend, need jah. Aga muus osas – pudel äädikat ja karp soodat varuks, vajadusel üks sidrun kah – küll ja veel, enamasti piisab nagunii veest. Õnneks või kahjuks pole ma kuigi usin koduperenaine – eelistan jooksvat korrashoidu niiske lapi ja põrandaharja abil, põhjalikumat küürimist ei tule ette rohkem, kui kord paari nädala jooksul.

Lõpetuseks aga väike rõõm hoopis teisel teemal – oleme Plikale nüüd üle pika aja kaks hommikut jälle putru teinud ja sööb isuga. Suurepärane!

Koduperenaise mõtisklused

Ema juures elades olen saanud üle mõistuse palju laiselda ja logeleda, täna oli vahelduseks usinam päev. Plika oli hommikupoolikul jälle suuresti vanaema-vanaisa hoole all, sõi koos nendega, käis nendega poes, minul oli vaba voli teha, mis tahan. Arvutis istumisest ja lugemisest sai õige pea kõrini, nii tuligi hirmus koristamistuju.

Terve tuba sai ära sätitud ja tolmuimejaga puhastatud, palju asju ära pandud. Nüüd on kohe hea olla. Abikaasa lasi end õnneks mu tujust kaasa haarata ja aitas igati, muidu poleks kindlasti nii palju teha jõudnud.

Pesin kolm masinatäit pesu, sealhulgas 95 kraadi ja pudeli äädikaga kõik mähkmed. Desinfitseeritud on need nüüd küll, aga krt, plekke on ikka omajagu…

Sellest tulenevalt jõuan jälle tagasi ammuse idee juurde, et oleks vaja üks hea valgendaja osta. Mitte tavaline keemiapomm muidugi, ikka ökopoest vms. Vaatasin, Loodusperes oli Ecoveri oma, aga nende poodi Pärnus pole. Eks pean minema ja kohalikest poodidest lihtsalt küsima, kindlasti midagi müüakse.

Teine asi, mida hirmsasti tahaks, on spreiga plekieemaldi. Nii mugav oleks igasugu plekke ja rohkem määrdunud riideid üle pritsida, selle asemel et tavalise plekieemaldiga mässata või sapiseebiga hõõruda. Aga mul pole õrna aimugi, kas Eestis müüdavate ökotoodete hulgas midagi sihukest üldse leidub. Ema juures olen kasutanud GNLD Super 10-t, aga no olgem ausad – see võib küll keskmisest parem olla, aga pole päris see, mida endale tahaksin. Ei teagi. Eks küsin jälle poest.

Igatahes – kui keegi peaks teadma soovitada, siis igasugune nõu on teretulnud! Eks ma üritan võimalikult ruttu ise ka poodi jõuda.

Hull või…

Tellisin just Egmont Estonia suurelt tühjendusmüügilt 667 krooni eest 40 raamatut (Geily on süüdi, tema mulle selle lingi saatis!). Enamik hinnaklassis 2-22 kr, neli tükki 25 kr, üks 33 kr, üks 39 kr… Mõtlesin küll, kas on nüüd ikka tark niiviisi kulutada, samas ma olen kindlalt seda meelt, et lastel peab PALJU raamatuid olema, no ma siis pigem varun praegu odavaid, hoian hiljem raha kokku 🙂

Igasugu printsessid ja multikakangelased ja Disney teema jättis mind täiesti külmaks, aga loomad ja kleepsud ja värviraamatud ja Shaun the Sheep ja beebiraamatud ja… 😀 Nii on.

Soodusmüük, muide, pidi aprilli lõpuni olema. Kuna ma aga viimasel päeval kuidagi tellimust esitada ei saanud, sest pärast andmete sisetamist viskas ette page not available, proovisin täna uuesti – hinnad olid endiselt soodsad, seekord sain tehtud. Ja postikulu oli ainult 29 krooni, juhhei! Nii et ema peaks järgmise nädala jooksul paki saama.

Raamatuid läheb ikka vaja, ega neid lapsi siis ju ainult kaks ei saa olema 😛

Maris ja Abikaasa peaks varsti jõudma, siis saab magama minna. Pesumasin ka just lõpetas, olen viimase nädala jooksul Plika riiete sorteerimise kõrval usinasti kõikvõimalikke hooajaväliseid riideid pesnud – kampsunid, mütsid-sallid-kindad ja kõik need, mis enam selga ei lähe 😛 Kolimine ju ukse ees, osad asjad saadame vist juba järgmine nädal ära. Nüüd ongi kõik vajalik puhas, see oli viimane laadung.

Vahelduseks jälle usin ja hea

Võtsin täna nõuks olla parem, kui olin eile – ehk töötada nende koduse elu külgede kallal, millega ma rahul pole. Täpsemalt – mitte mingil juhul Plika peale karjuda (ma küll kõigest väest üritan ennast tagasi hoida, aga vahel, kui ta toiduga plätserdab või absoluutselt ei ütlemisele ei reageeri, tõstan tahtmatult häält), võimalikult vähe üldse närvi minna ja isegi kui lähen, selle juures rahulikuks jääda… Ning teadlikult vähem aega arvutis ning rohkem lapsega veeta. Et siis sel ajal, kui ma tõesti arvutis istun ja midagi vajalikku/huvitavat teen, võiksin talle süümepiinadeta öelda, et mine mängi praegu omaette, emmel on tegemist.

Kõik õnnestus suurepäraselt. Ei karjunud kordagi. Läksin närvi minimaalselt ja suutsin Plikale alati rahulikult ära seletada, miks nii ei tohi, ning ta õigemale teele suunata. Istusin arvutis hommikul pool tundi, õhtupoolikul tunni ja pärast Abikaasa koju tulekut rohkem. Olime Plikaga hommikupoolikul õues tavalise tunni asemel peaaegu kaks, lisaks käis Abikaasa temaga pärast tööd tunnikeseks mänguväljakul, mina koorisin ja tükeldasin samal ajal kodus supimaterjali. Plika lõunaune ajal õmblesin kinni augu Abikaasa jopes, oma jope voodris ja Abikaasa õe poisilt laenatud papude lahtihargnenud krõpsu ning pesin masinatäie pesu.

Sorteerisin Plika riideid ning mõtlesin välja süsteemi, kuidas nende suurustest võimalikult täpne ülevaade saada. Jõudsin kõik riided, mis tal sahtlis olid (ehk need, mis praegu aktiivses kasutuses) süsteemi järgi ära pildistada ja mõõta. Nüüd õhtul, pärast Plika magamaminekut, olen tegelenud kohvritäie riiete pildistamisega – nood on Plikale kas juba väiksed või veel suured. Nüüd on vaja veel mõõdud ja suurused fotode failinimeks kirjutada, siis ongi kõik valmis ja peaks olema tunduvalt kergem aru saada, kas mul on mõtet/vajadust Londonist uue ilmakodaniku jaoks enne Eestisse tagasi kolimist veel miskiseid riideid varuda.

Ühesõnaga… Rahul olen endaga 😛 Ja üritan homme samas vaimus jätkata.

Scroll to Top