Tegusad päevad
Minu to do list on peaaegu täielikult läbi kriipsutatud!
Eile hilisõhtul sortisin ära suure kuhja igasugu pabereid – arvetest ja panga kirjadest sünnipäevakaartide, junk foodi menüüde ja sünnitunnistuseni – no seal oli ikka IGASUGU pahna. Kõik vajalikud paberid said loogiliselt kaustadesse, kõik praht ära visatud, kõik paber, mil veidikenegi valget pinda (sealhulgas kõik ümbrikud, milles need saadeti), märkmepaberiks lõigatud.
Jajaa, ma leidsin endale uue hullu hobi – igasuguste ebavajalike paberite maksimaalne ärakasutamine. Ühelt poolt tühjade A4 lehtedega on lihtne, eks, need jäävad lihtsalt kasutust ootama. Suvaliselt rebitud äärega paberid hakkavad mulle vastu, olen selleks liiga korrafriik. Niisiis lõikasin välja igas suuruses paberitükke, alustades, ütleme, 4×4 cm – väiksed post itid pole ka suuremad, vahel on ju vaja ainult üks number üles kribada vms… Sihuke lõbus puslelaadne meelelahutus 😛 Märkmepabereid on mul vist nüüd küll kogu ülejäänud eluks 😉 Aga no hea poeliste teha ja kaardimängus punktide üle arvestust pidada ja to do liste teha ja…
Täna võtsin Plika lõunaune ajal ette kaosesahtli ja -karbid. Neid organiseerida oli tunduvalt raskem, seal oli lihtsalt hunnikutes pisiasju, millest paljud olid küll väga loogiliselt ära pandavad, paljud aga täiesti lambist. Noh, juuksekummid, kruvid, küünelakid, igasugu plastikkaardid ja tuhat muud asja. Aga korda ma kõik siiski sain, nii hästi-halvasti, kui see võimalik oli.
Siis otsustasin, et võiksin oma rahakoti, millelt kunagi igiammu lips küljest ära tuli ja mis siia kolimisest saati Plika mänguasjaks on, siiski ära parandada. No siinmaal pole ma kunagi rahakotti kasutanud – paar üksikut plastikkaarti ja paberraha on Oysteri kaante vahel, peenraha lahtiselt taskus – aga Eestis käies olin sunnitud ikka katkise rahakoti võtma, nüüd tuleme varsti jälle… Leidsin kaosekarbist lipsu, liimisin kokku ja rahakoti külge tagasi 🙂 Ühtlasti sai uuesti kinni liimitud ka üks mobla detail, mis juba aasta alguses küljest ära tuli – Abikaasa kleepis selle umbes nädala eest tagasi ja määris sealjuures sõrmed koledasti superliimiga kokku, aga mina pillasin telefoni maha ja põrus jälle lahti. Noo, igatahes õppisin Abikaasa veast ja kasutasin kummikindaid – töö kiire ja korralik, käed ka puhtad.
Ja hakkasin lõpuks uurima kohvimasina teenindusse saatmise kohta – siia kolides saatsime selle postiga järele, lennuki pagasisse arusaadavalt ei mahtunud 😛 See on meil senini nurgas kastis seisnud ja paremat rahalist seisu oodanud, kuna teenindus on aga tõenäoliselt võrdlemisi aeganõudev ettevõtmine, arvasin, et tuleks sellega siiski tegelema hakata, et masina ikka suveks korda saaks. Ja oh imet – minule meelde jäänud £20-st oli saanud £60. Vot SELLIST raha ma pole küll nõus maksma, kui pole üldse kindel, kas masinal midagi vigagi on…
Kraamisin siis masina välja ja otsustasin veel ise katsetada. Teatavasti seisnes mu põhimure selles, et minu meelest ei saanud piima korralikult vahustada – surve oli liiga nõrk vms. Igatahes töötas auruti täna normaalselt ja vaht tuli ilus – piim polnud küll piisavalt kuum, mis on ka vana mure, aga see on pigem minu viga – käsi ei tunne enam õiget kuumust ära.
Igal juhul tundus masin siiski rahuldavalt töötavat, seega loodan, et piima vahustamise kehvad tulemused olid liiga suure kannu süü – ostsin omal ajal 0,6-liitrise, et saaks kahele tassile korraga piima teha, nii väikse masinaga saab vist aga ainult ühele korraga. Seega tellisin hoopis 0,34-liitrise kannu ja termomeetri ning loodan hakata jälle ilusat ja KUUMA kohvi ning kakaod tegema.
Naljakas, kallist teenindusest lugedes ning masinat puhastades ja üles seades tekkis sihuke trots ja tunne, et olen mõttetult palju raha raisanud, et oleks võinud üldse ostmata jätta… Aga niipea, kui piimatassi auruti all hoidsin ja vaht tekkima hakkas, tuli kohe vana tuttav hea tunne peale – mis siis, et vahustasin piima tavalises tassis, mitte tilaga kannus, millest valades kujundeid joonistada saaks. Mulle ikka hirmsasti meeldib kohvi teha 🙂
Seda küll, et ise joon meelsamini tavalist masinakohvi, nii et suur masin jääb pigem külaliste jaoks. Aga neile joonistan hea meelega lillekesi.
Mmm, mis veel… Täna oli õhtusöögiks ahjulõhe koorekastmes pruuni riisi ja aedviljadega – jumalik. Võtsin just toorjuustukoogi ahjust välja (peab öö külmas olema, Kadri tuleb ju homme külla) ning panin masinatäie pesu kuivama.
Ja kõige asjaliku kõrval on jäänud ka enam kui piisavalt aega niisama vedeleda, sarju vaadata ja puhata. Munadepühi tähistasime täna hommikul seeneomletiga – mune värvida ei viitsinud, eks järgmine aasta jõuab, siis saab Plika ka juba asjast aru ja tunneb rõõmu.
Nüüd on vaja veel titeriietest ülevaade teha… Kõik kilekotid lõngaks lõikuda… Ja raamatupidamise raamat läbi lugeda. Kahe kuuga peaks hakkama saama küll 😛
