Getting… Worse?
Jah, ma peaks praegu pakkima võimalikult kiiresti, et siis linna asju ajama minna, koju tulla, pakkimine lõpetada ja siis… Siis ei teagi, mis. Tundub kohane ennast purju juua. Ühtlasi tuleb miskine öömaja otsida, sest ehkki ma saan siin hommikul duši all käia ja nii edasi, pole mul enam teatavasti tekki ega patju. Ega magamiskotti. Ega ka tahtmist seda viimast ööd siin veeta.
Viimane vint asjale tuli siis bussis teel Pärnust Tallinna, kus mul tuli meelde, et Annika ja tema sõbranna käest on vaja saada hiljemalt homme hommikuks kätte korteri tagatisraha 3000 kr. Telefonikõne Annikale pani mind üle bussi kõva häälega ebatsensuurseid väljendeid külvama.
Omanik käis eile õhtul üüri võtmas ja nagu ikka, rääkisid nad üksteisest mööda. Ehk Annikale jäi mulje, et temalt tahetakse kahe kuu üüri, otse loomulikult tuli omanikule helistades välja, et tagatiseks jääb ikka ühe kuu üür, mis lihtsalt vahepeal 500.- tõusis. Omanik oli täiesti nõus sellega, et Annika ja Külli maksavad selle 3000.- kohe mulle ja 500.- talle siis, kui jälle näevad ja lepingu allkirjastavad, aga Annika teatas, et:
a) Tema ei maksa enne mitte midagi, kui lepingule alla kirjutanud pole (loe: ma ei usalda sind ega kedagi teist)
b) Tal on enivei palgapäev alles 10. Ja enne seda pole raha
Mitte et see poleks olnud mu põhimõtteliselt ainus raha. Mitte et omanik poleks normaalne. Mitte et Annika ei näeks tonte absoluutselt igas nurgas, kuhu ta vaid vaatab ja tema usaldamatus absoluutselt kõige suhtes ajab mu hauda…
Praegu jäi siis nii, et ema laenas mulle VEEL 3000 krooni ja Annika maksab selle talle palgapäeval ära. Loodetavasti.
Tramaivõi.
Ah, pohhui.
Ma üritan olla. Mis ikka.
Pakkida. Pakkida. Pakkida.
