Kibekiire päev
Saime öösel kaks tundi magada – ilmselgelt sai oma pakkimisvõimet tugevasti üle hinnatud. Asjade organiseeritud ärapanemisest seega muidugi rääkida ei saa – viskasime kõik kastidesse ja kottidesse ning panipaika. Kui Abikaasa õde poleks meid terve õhtu aidanud, oleks need kakski unetundi olemata olnud.
Meist jäi maha hirmus läbu, nii et uutel üürnikel polnud ilmselt kuigi lõbus sisse kolida (jajaa, leidsime nad blogi kaudu, kõik kokkulepped said suurepärased ja mõlemaid pooli rahuldavad). Lihtsalt polnud aega koristada… Oeh.
Hommikul kell kümme olime juba Pärnus. Käisime Abikaasa vanaema juures lõunal, tegime veel ühe külaskäigu ning kella kolmest saabusime Tallinna. Asjaajamised laabusid suurepäraselt – kõik paberimajandus on nüüd korras. Vahepeal õnnestus Stockmanni liftide juures täiesti juhuslikult Leheneegriga tuttavaks saada, kes meile muuhulgas lahkesti pensioniameti täpsemat asukohta juhatas.
Siis saime emaga kokku ja käisime Ülemistes hiinakat söömas, õnnestus isegi Ruudule pihta saada ja temalt tüdrukute õhtu pildid skoorida. Ning viimaks improviseeritud kokkusaamine-lahkumispidu-pulmapiltide vaatamine Reval Cafes, kuhu tuli kokku arvestatav kaader mu Tallinna sõpradest – Kaidi oli küll Pärnus ja Kristi kodus haige, aga Merlis, Pips, Maris, Karin ja Krissu olid täiesti kohal. Tagantjärele imestan, miks ma Markot ei kutsunud, aga ilmselt tänu Abikaasa nendingule, et hirmus naistekas, ei hakanud siis rohkem mehi piinama.
Nüüd oleme Merlise juures, panime talle edukalt wifi püsti ja kasutame seda kohe muidugi ka ära. Aga ega enam eriti ei jõua, uni murrab maha.
OT: Merlis on mu blogis siiamaani figureerinud oma vana blogialiase Vaska nime all. Kuna ta tolle blogi (Petit bourgeois/Little miss sunshine in my ass) juba mõnda aega tagasi lukku pani ja kui kunagi uue viitsib teha, siis seda nime enam kasutama ei hakka, on Vaska nüüdseks ajaloo annaalidesse kirja pandud minevik. Merlis on Merlis, milleks asja keeruliseks, ajada, eks 😛
Järgmine sissekanne tuleb suure tõenäosusega juba Londonist. Nädalavahetusel üritan tüdrukute õhtu ja pulmapildid üles saada. Seniks imetlege veel kord üht minu suurimat lemmikut (sellest tuleb suure tõenäosusega kunagi meie elutoa seinale hiigelsuur lõuend vms):
